Teadusel on maailmale suur mõju, ent üha keerukama infoühiskonna ja teadussaavutustega kaasnevad ka uued ohud. Seetõttu on teadlase ja teaduse ausus, usaldusväärsus taas päevakorda tõusnud.

Mida sisaldab endas ausa, tervikliku teaduse mõiste ja miks teadus vajab terviklikku käsitust, aitab lahti mõtestada Tartu ülikooli filosoofiadoktorant Heidy Meriste, kelle uurimisvaldkond on moraalifilosoofia. Heidy on osaline projekti H2020 PRINTEGER teaduseetika uurimise töörühmas, mida juhib Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja, praktilise filosoofia professor Margit Sutrop. Projekti PRINTEGER eesmärk on edendada teaduse (enese)refleksiooni.

Ingliskeelses teaduskirjanduses kohtab üha enam mõistet research integrity. Mida see tähendab ning kuidas seda eesti keelde tõlkida? Eesti terminoloogias ei ole seni üheselt mõistetavat ja sobivat vastet leitud. Hea teadustava, aus teadus, terviklik uurimistöö, teadustöö terviklikkus?

Heidy Meriste: Kõige lihtsam oleks ehk rääkida „heast teadusest“. Vanakreeka filosoofi Aristotelese kohaselt on hea nuga see, mis täidab oma funktsiooni ehk lõikab. Kui eeldada, et teaduse kui keeruka sotsiaalse süsteemi eesmärgiks on uue, täielikuma ning terviklikuma teadmise ja mõistmise poole püüdlemine, siis võikski nimetada heaks just sellist teadust, mis seda eesmärki kõige paremini täidab. Andmete võltsimine meid ilmselgelt uuele teadmisele lähemale ei vii, sestap pole siin tegu hea teadusega.

„Aus teadus“ seevastu loob hea paralleeli ausa mänguga spordis, inglise keeles öeldakse selle kohta fair play. Ausus seondub ühtaegu nii tõerääkimise kui ka õiglusega. Nõnda võimaldab see rõhutada nii uurimistulemuste tõese kajastamise aspekti kui ka seda, et tähtis on olla õiglane teiste teadlaste suhtes ning hoiduda näiteks plagieerimisest. Lisaks ei saa heast teadusetegemisest rääkida ainult tegevuse tasandil, tuleb keskenduda ka hoiakutele. Ka spordis ei ole ausa mängu puhul oluline pelgalt külm reeglite järgimine, vaid ka see, et käitutakse vastavalt spordiala eetosele.

Tasub tähele panna, et tihti kasutatakse research integrity mõistet ka kitsamas tähenduses, keskendudes mõnele spetsiifilisemale teaduse aspektile.

Esiteks kasutavad mõned autorid mõistet kitsalt vaid uurimistulemuste – artiklid, andmed, kokkuvõtted – kirjeldamisel. Sel tasandil on terviklikkus eeskätt elutute asjade (numbrite, tekstide) omadus, mis viitab sellele, et teadustöö lõpp-produkt on korrektne ja usaldusväärne.

Moraalifilosoofias räägitakse terviklikkusest aga eeskätt kui inimeste omadusest. Sel juhul on fookus pigem sellel, mida tähendab olla hea ja terviklik teadlane – ning seda mitte ainult tegude, vaid ka hoiakute tasandil.

Kolmandaks võib terviklikkusest rääkida ka teadusasutuste tasandil. Siin tähendab see ausaid ja läbipaistvaid toimimisstruktuure ning tingimuste ja keskkonna loomist, mis toetaks ausat teadusetegemist.

Niisiis oleneb terminiloome suuresti ka sellest, kas tahetakse rääkida teadusest üldiselt või keskenduda mõnele spetsiifilisemale aspektile.

Mida mõiste „aus teadus“ või „teaduse terviklikkus“ endas sisaldab?

Hea teadus on selline teadus, milles jäädakse truuks teatud põhiväärtustele. Eristaksin siinkohal kolme väärtuste gruppi.

Esimene tuleneb teaduse üldisest püüdlusest uue teadmise ja mõistmise poole ning seondub eeskätt tõe, täpsuse ja objektiivsusega. Klassikaliselt eksitakse nende väärtuste vastu näiteks andmeid võltsides.

Teine väärtuste grupp, mida võiks eristada, on seotud teaduse kui tegevusega, mida tehakse üheskoos, teadustöö sotsiaalse dimensiooniga. Siia alla käivad näiteks õigluse ning austuse küsimused. Õigluse küsimus tuleb eriti teravalt esile plagieerimise puhul: teadlane üritab teiste töötulemusi näidata enda omana. Samas on teaduse sujuva toimimise jaoks oluline ka see, et kolleegidesse suhtutaks austusega. Vaenulikes tingimustes ei saa teadlased häid tulemusi, teadus ei saa õitseda.

Kui aga vaadelda ausat või terviklikku teadust laiemas tähenduses, siis võiks see hõlmata ka sotsiaalset vastutust ning katsealuste õiguste austamist. Andmed võivad olla õiged ka siis, kui teadlane katsetes osalejaid halvasti kohtleb, kuid oluline pole mitte ainult lõpptulemus, vaid ka viis, kuidas selleni jõutakse. Teadus ei ole üksik saar, see on osa ühiskonnast – midagi, mis toimib ühiskonna hüvanguks. Moraalinorme tuleb austada mitte vaid suhetes teiste teadlastega, vaid ka teiste ühiskonnaliikmete ning katsealustega. Vastasel korral võib teadustöö taanduda fanaatiliseks tõe poole püüdlemiseks, mis sõidab üle teistest väärtustest. Natsi-Saksamaa eksperimendid ei olnud see hea ja aus teadus, mida meie tahame. Nad püüdlesid küll truult inimteadmiste avardamise poole, aga ei hoolinud sellest, mis hinnaga see kõik tuleb.

Kuidas püüelda selle poole, et eksimusi ausa teaduse vastu oleks vähem?

On kaks arusaama. Üks on regulatiivne: me ütleme, mis on vale, ja kehtestame karistused. Plagieerimise puhul võib näiteks üliõpilane ülikoolist välja langeda. Teine, ennetav funktsioon seisneb selles, et pöörame tähelepanu hoiakutele ja arutame, mida tähendab olla hea teadlane. Miks on ikkagi oluline, et me ausat teadust teeme? Ausa teaduse tegemine ei peaks taanduma karistusele või rahastusest ilmajäämise hirmule. Eetika ei ole selleks, et linnuke kirja saada, vaid et paremini mõtestada, kes me teadlastena üldse oleme, milline on meie roll ning miks teatud käitumisviis ei ole sellele rollile kohane.

Tuleb arvestada, et väärkäitumine ei ole tingitud vaid teadlaste isiklikest lõtvadest moraalinormidest, vaid ka sellest, et teadus toimib väga võistluslikel alustel ning tihti loebki eeskätt publikatsioonide arv. Kõik see võib halvale teele viia ka teadlased, kes teistes oludes käituksid paremini.

Kui me räägime teadlasest kui indiviidist, siis miks on teadlasele isiklikult tähtis ausat teadust teha?

Inimeste puhul räägitakse terviklikkusest kui voorusest, mille keskmes on truuksjäämine teatud põhiväärtustele, mis moodustavad meie identiteedi selgroo. Niisiis hõlmab see kooskõla meie tegude ja hoiakute vahel. Teadlase identiteet rajaneb olulises osas just püüdlemisele uute teadmiste poole. Nõnda võime näiteks öelda, et teadlane, kes võltsib andmeid, ei ole õige teadlane. Kui väljastpoolt vaatlejale tagab terviklikkus usaldusväärsuse, siis teadlase enda puhul on lähtumine teaduse põhiväärtustest aluseks tema teadlaseidentiteedile ning eneseaustusele.

Lisaks on oluline, et teadlane oleks terviklik ja endaga kooskõlas ka inimesena. See on oluline eeltingimus, et ta saaks olla kooskõlas ka teadustööd tehes – kui tema enda väärtused on teistsugused ja kisuvad teda teises suunas, siis ta ei saa ka ausat, terviklikku teadust teha.

Terviklikkus teaduses seostub paratamatult inimeseks olemisega: võidakse olla väga hea teadlane, aga kui teised elu aspektid, näiteks tervis või perekond, jäävad vajaliku tähelepanuta, siis mõjub see teadusetegemisele halvasti. On palju näiteid teadlastest, kelle elu on kokku jooksnud just sellepärast, et nad ei leidnud töö kõrvalt aega perele pühenduda.

See kõik kõlab väga kenasti, aga kas siin pole tegemist ideaaliga, milleni lihtsurelik sageli ei küüni?

Teatud mõttes ongi terviklikkus ideaal, ka paljud autorid nendivad, et tegu on hapra ja õrna asjaga. Et seda on kõigis aspektides raske saavutada, ei tähenda aga, et sellest ei peaks rääkima ja selle poole püüdlema. Sel on ennetav funktsioon – mõelda mitte ainult kitsalt reeglite üle, selle üle, mida me teha ei tohi, vaid ka laiemalt: milles seisneb teadlase roll? Mille poole peaksime püüdlema?

Hea näide eneserefleksiooni vajalikkusest on nn salami publishing. See on üks huvitav väärkäitumise liik, eneseplagieerimine – ühest ja samast teadustööst publitseeritakse artikleid väga väikeste n-ö salaamiviilude kaupa. Ehk siis ühele ja samale tööle nõutakse rohkem tähelepanu ja ressursse, kui asi väärt on, ja kuna ressursid on piiratud, on see kaudselt ebaaus ka teiste suhtes.

Selgetest väärkäitumise juhtudest, nagu andmete võltsimine ja plagieerimine, räägitakse palju, ent on ka selline problemaatilise käitumise grupp nagu küsitav uurimispraktika – salami publishing käib sinna alla. See võib olla küsitav, aga mõnes olukorras ka õigustatud. Need juhud moodustavad halli ala, kus iga kord tuleb langetada eraldi hinnang. Empiirilised uuringud näitavad, et küsitav uurimispraktika on palju levinum kui tõsised väärkäitumise juhud. Nõnda keskenduvadki paljud tänapäevased ennetusprogrammid pigem neile küsitavatele juhtumitele.

Eneserefleksioon ja arutelud ausa teaduse üle on vajalikud ka seetõttu, et inimesel on sageli kalduvus oma tegudele vabandusi otsida.

Ratsionaliseerimine on tõesti üks väga suur probleem. Ka see on üks põhjusi, miks on vaja arutleda – ilma reflekteerimata me ei õpi eristama. Eriti kehtib see teaduskultuuri kohta üldiselt: näiteks jäetakse mõned andmed mainimata, et oma tulemustele suurem kaal anda. Kuna kontekst on teadusetegemisel võistluslik, siis ei pöörata sellele tähelepanu, ent lõppkokkuvõttes jõutakse selleni, et teadustööde üldine kvaliteet ja usaldusväärsus vähenevad.

Tiia Kõnnussaar on Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja.