Ent ikkagi ? mõnikord, sõites soojas bussis Tartust Tallinna, kujutlen enne kerget suigatust kõndimas öiselt tühja Tartu tänavail sedasama pronks-Petersoni. Ta on kõvasti õlut joonud ja otsib parasjagu ülikooli peahoone kartserit. Ta teab, et purjus üliõpilase koht on ülikooli kartseris. Ent Peterson ei tea, et seda kartserit enam ei ole. Ta ei tea sedagi, et iga aasta 14. märtsil on meil kartseri asemel hoopis emakeele päev. Otsekui oleks meie eesti emakeel sündinud Riia linnas koos Christian Jacobiga.
Just niisuguses eksistentsiaalses teadmatuses võiks Peterson vaadata kuud ja küsida: ?Kas lauluallikas / külmas põhjatuules / minu rahva meelesse / oma kastet ei vala?? Meie peaksime vastuseks küsima: millisest lauluallikast räägib poeet? Kas tõesti sellest taevasest objektist, kuust, mida me öösel vahel osaliselt, vahel tervikuna näeme? Ja mida Peterson õigupoolest küsib ? kas see öine objekt ei inspireeri mingit ?minu rahvast??
Inspiratsioon inspiratsiooniks, kuid ? mis rahvas oli tollal tema, s.t Petersoni oma? Meie, tänased, eeldame, et see oli eesti rahvas. Ent ? kas oli selle luuletuse kirjutamisajal, aastal 1818, üldse olemas kontseptuaalse (etnilise?) segmendina mingi ?eesti rahvas?? Peterson aga küsib edasi ja küsib väga pikalt (käesolevas lühendatult): ?/—/ kas siis meie maa keel, /—/ kas siis selle maa keel / laulutuules ei või / taevani tõustes üles / igavust (s. t igavesust, igavikku ? T. L.) omale otsida?? Siin ongi meie ees Petersoni n-ö keelepoliitiline kulminatsioon. Kuigi ? mis on ?see maa? ja mis on ?selle maa keel?? Peterson kirjutas selle luuletuse ju Liivimaal, Riias, ka tema ülikoolilinn Tartu asus tollasel Liivimaal. Kus räägiti peale eesti keele ka saksa, vene ja, mis kõige hullem ? lätigi keelt! Ametlikule Eestimaale, Eestimaa kubermangu Petersoni jalg ju ei jõudnud.
Ainus argument selle kasuks, et Peterson räägib eesti keelest, on kuuluuletuse eestikeelsus. Paraku ? luuletus ei lõpe keelepoliitilise retoorikaga, vaid läheb edasi. Mängu astub ?mina? ja teole järgneb tagajärg, mida markeerib sõna ?siis? (s.t aeg , kui ?selle maa keel? on hakanud endale ?igavust? otsima): ?Siis ma võtan teid, / selge, sinise taeva / tähed, maa pealt / kõrge isamaa poole / rõõmuga vaadates laulda: / siis ma laulan sind, / ööse kuningas, kuu, / kes sa pilvede sülesta / nii kui pungasta lillike / lõbusa valge palega / üles tõused taeva all, / kus tulised tähed / maha on langemas / sinu eest musta, / pimeda uio (s. t udu ? T. L.) sisse. ? / Nõnda, inimeste vaim, / oled sa uios ujumas, / kui su mõte on otsimas / jumalat tähtede alta!?
Niisiis. Tegemist on tähtede langemisega ?uio? sisse sel ajal, kui ?mina? mingis ?selle maa keeles? kuu kui lauluallika poole pöördub. Asja tuum ja Petersoni kuuluuletuse sõnum on seega hoopis jumalat tähtede ?alta? otsiva ?inimeste vaimu? mõtte võrdlemises ?uios? ujumisega ? seda võib nimetada ka inimliku tunnetusnõtruse otseseks tunnistamiseks, s.t agnostitsismiks.
Petersoni ?noor-eestluses? võib kahelda, tema agnostitsismis, paraku, mitte. Petersoni ei huvita mitte niivõrd mingi müstilise ?selle maa? keel, kui just selle keele agnostiline kvaliteet. Petersoni ?kõrge isamaa? ei ole koidulalikult käsitatud Eestimaa kui saksakeelsete feodaalide poolt vägistatav osa Vene Keisririigist. Petersoni ?kõrge isamaa? on kõrgemal nii geograafiast kui ka poliitikast, see on teisel pool tähti (olgu need siis kosmilised kehad või graafilised salvestajad). Petersoni isamaa on meie kõigi metafüüsiline lõppjaam. Petersoni ?selle maa? tegelik keel on seega transtsendents, mida võib ju ka teoloogia mõiste taha peita.