Eestis nagu paljude teiste Lääne-Euroopa riikide ilmalike rahvaste puhul on raske kehtestada ühiseid, inimesi liitvaid väärtushinnanguid. Ühtlasi on Eestis olnud raske sõnastada rahvustunnuseid, millega saaksid samastuda kõik siinsed inimesed. Eesti kultuuripärandil rajanevate ühistunnuste kujundamine ei ole Eesti ajalugu arvestades ülesanne kergete killast.  Ühelt poolt tuleb Eestit tunnustada selle eest, et ta on jõudnud demokratiseerimisega nii kaugele nii lühikese aja jooksul. Teiselt poolt seisavad Eesti ees paljude Euroopa riikidega sarnased raskused. Amy Glutman, Pennsylvania ülikooli president ja Multiculturalismi toimetaja väidab: „Tänapäeval on raske leida demokraatlikku või demokratiseeruvat ühiskonda, kus ei leiaks aset mingi märkimisväärne poleemika selle üle, kas ja kuidas peaks avalik võim kultuurivähemuste identiteeti tõsisemalt tunnustama.”     

Ideoloogiline vaakum vajab täitmist

Bipolaarsuse kalduvusega Eesti probleem ilmnes 2007. aasta kevadel, kui puhkes vägivaldne konflikt suhtumise pärast 9. mai võidupüha tähistamisse. Eesti venelased kogunesid võidupühal linna keskel asuva monumendi juurde tähistama II maailmasõja lõppu ja võitu natsismi üle. Eestlased panid niisugust avalikku demonstratsiooni pahaks, kuna nendele  märgib 9. mai Nõukogude okupatsiooni algust. Eesti valitsus otsustas monumendi teisaldada ning viia see linnasüdamest välja. Venelased tõlgendasid seda kui solvavat katset vähendada nende olemasolu tähtsust linna keskel (või nende olemasolu Eestis üldse). Ehkki monumendi ümber puhkenud mäss reedab selle põhjustanud pingeid, mis olid tuha all hõõgunud juba mõnda aega, eksisteerib ka elanikkonna ühine eelistus samastada end edumeelse lääne orientatsiooniga.

Venekeelseid ahvatleb ühise identiteedi poole liberaalne progressi ideoloogia:  nemad on hakanud võtma Eestit kas kohana, kus võib oma unistusi ellu viia, või siis hüppelauana edasiliikumiseks läände, kus unistuste täitumine näib veelgi kindlam. Niisugune meelemuutus on leidnud aset eelkõige nooremate inimeste seas, kellel on suurem eneseteostamise vajadus ning kes on orienteeritud heaolule, majanduslikule kindlustatusele ning kes otsivad lihtsalt huvitavamat elu. Niisugune väärtushinnangute muutus annab märku iseseisva identiteedi nõrgenemisest ja venekeelsete identiteedis integratsioonitrendi tugevnemisest. Arvan, et niisugune muutus väärtushinnangutes  võib olla tervele elanikkonnale uute, ühiste rahvustunnuste loomise aluseks. Rahvuslikku identiteeti kujundavad väärtushinnangud motiveerivad kogu avalikkust tegutsema ühel tõukejõul ning toovad kaasa avalikkuse kooskõlalise tegutsemise. Eesti elanike ühised rahvustunnused võiks üles ehitada väärtustele, mille juured on Eesti kultuuripärandis, kuid just nendele väärtustele, mida kõik inimesed seovad mõttega „mida tähendab olla eestlane?”.

Autoritaarsusest vabanevad ning demokraatlikke institutsioone rajavad siirdeühiskonnad satuvad sageli ideoloogilisse vaakumisse, mis tuleb täita. Eesti ühiskonna liikmetel on vaja see ideoloogiline vaakum täita ühisväärtustega, mis lepitaksid praegused vastuolulised vaated ajaloole. Niisugune eesti mythos tähendaks tegelikult mõlemale poolele vastuvõetavat rahvuslikku hinnangut vägivallarežiimile lõputegemise tõelisele tähendusele. 9. mai võiks saada päevaks, mida tähistaksid kõik Eesti ühiskonna liikmed ning mis rõhutaks Eesti rahva olemuslikku rahujanu. Kõik Eesti kodanikud teadvustaksid, et nende rahva vabadust on takistanud minevikus mitmed ajaloolised jõud.  Ent kõik kodanikud ühtlasi nõustuksid, et niisugune sekkumine ei tohiks iial enam korduda. Kogu ühiskond tunnustaks pühendumist progressi põhimõtetele, mis avalduks rahu, vabaduse, õitsengu ning kõigi ühiskonnaliikmete võrdsete õiguste demokraatlikus väärtustamises. Selleks, et enamik Eesti elanikkonnast võtaks omaks rahvusliku identiteedi kui „meie oma” (väljendab ühtset rahvuslikku vaimu), peab olema üldine rahva nõusolek rahvust kujundavate kultuuriliste ja õiguslike väärtushinnangute osas. Põhiseadusliku riigi olemusest lähtub, et eksisteerivad  teatud normatiivsed põhimõtted, mille kogukonna liikmed on kokku leppinud oma parimate huvide kaitseks. Seega on liberaalse demokraatia liikmed sunnitud looma uut rahvuslikku mythos’t, mis tegelikult väljendab tõdesid, mida peetakse „enesestmõistetavaiks”. Pikaajaline edukas üleminek liberaaldemokraatiale toetub erinevusi käsitleda suutvale kultuuripoliitikale, mis pakub materiaalse ebavõrdsuse võrgustiku ja diskrimineeriva polaarsusstruktuuri murdmise ja lammutamise viise.     

Lääne „pühad kaanonid”

Rahumeelne ühiskonnakord rajatakse iga üksikisiku võõrandamatute inimõiguste ning iga rahva suveräänsuse tunnustamisele ja kindlameelsele kaitsele, mis kokku ei olegi midagi muud kui kollektiivne identiteet. Eesti kontekstis nõuab tõeline vabadus arusaamist, et väärtushinnangutel, mille juured on Eesti kultuuripärandis, on tohutu väärtus avalikult  ühistesse väärtushinnangutesse panustamisel (kuid neid tuleb väljendada moel, mis on vastuvõetav mõistlikule pluralistlikule avalikkusele). Kui kultuuriline identiteet luuakse rahva tahte alusel, siis nõuab avalik identiteedi tunnustamine poliitikat, mis jätab ruumi avalikule arvamusavaldusele nende identiteedi aspektide üle, mis juba on ühised või mida potentsiaalselt hakkavad jagama kõik kodanikud. Igas ühiskonnas on uskumusi selle kohta, mis aitab ühiskonna õitsengule. Me nimetame niisuguseid uskumusi kultuuriliseks maailmavaateks. Frank Shakespeare, endine suursaadik  ja praegune CBSi president, märgib: „Rahvuse mythos esindab keskseid põhimõtteid, mis hoiavad seda koos”. See on väga oluline, sest riik ei saa tõesti eksisteerida mingi ajaperioodi vältel ilma kesksete uskumuste süsteemita. Kultuuriline maailmavaade on see, mis ühendab kultuuri ühiselusuutlikuks rahvaks.

Kultuurilised väärtushinnangud on need, mida kultuuris usutakse oma ühishüvesid edendavat. Need väärtused loovad tohutu „pulbitseva” tunde, mis tugevdab solidaarsustunnet või sotsiaalset sidusust. Võib küsida, kuidas on Eestil võimalik saavutada rahvuslikku  ühisidentiteeti, kui võtta arvesse tema kultuurilise bipolaarsuse kalduvus. Eesti ajaloolisest taustast lähtuvalt on enamikul eestlastest tunne, et pärast nii paljusid aastaid välist sekkumist ja segunemist on peaaegu võimatu taastada autentset kultuurilist mythos’t. Tõsiasi, et peaaegu üks kolmandik elanikkonnast on pärit Venemaalt või mõnest teisest endisest Nõukogude Liidu vabariigist, teeb äärmiselt põnevaks (nagu ka võrdselt vajalikuks) eesmärgi luua ühtsed rahvustunnused. Eesti olukord peegeldab raskusi, mida esineb ka Euroopa Liidus, tuues kaasa vajaduse rõhutada unikaalse pärandi neid aspekte, mis võiksid olla ühendava faktorina rahvuslike ühisväärtuste teenistuses. Ma väidan, et neid võib leida Euroopa „pühade kaanonite” seast, mida paistavad kalliks pidavat kõik Eesti elanikud, sõltumata etnilistest erinevustest. Eesti kultuur hindab kõrgelt põhilisi demokraatlikke printsiipe, mida peetakse pühaks kogu Euroopa Liidus ja mis on aluseks liberaaldemokraatia kehtestamisele Eestis. Esmatähtis on enesemääramise ihalus ja selle väärtustamine, omaalgatus ning autonoomia. Enesemääramist kaasaegses demokraatlikus riigis määratletakse ka kui õigusriiki ja õigust kui inimeste ühise  tahte kinnitust. Lääne tsivilisatsiooni pühad kaanonid võivad saada aluseks ühtsematele eesti rahvustunnustele.

Siiski ma usun, et on olemas ka Eestile ainuomased lisaväärtused, millega saavad samastuda kõik ühiskonna liikmed. Eesti keele roll maailmas, kus võib-olla vähem kui poolteist miljonit inimest räägib seda keelt, on keskse tähtsusega. Keel on muidugi kultuurilise identiteedi ja kultuurilise uhkuse võti. Keel, keeleõpe ja vajadus olla mitmekeelne muutus koheselt teguriks, mis võ
imaldab nautida uusi võimalusi. Kaasaegse maailma nõudmised (näiteks osalemine Euroopa  Liidu tegevuses) kutsub esile vajaduse elukvaliteeti tõstva mitmekeelsuse järele. Eestis tähendab see, et parimad võimalused langevad osaks neile, kes ei räägi mitte ainult emakeelt, vaid kes on mitmekeelsed. Usun, et kogu elanikkond tunnustaks kuvandit eestlastest kui vägivallavastasele võitlusele pühendunud inimestest. See annaks Eestile „pehme jõu” kasutaja kuvandi sisemaistes ja rahvusvahelises suhetes. Teisisõnu toetaksid kõik Eesti elanikud rahvuslikku kuvandit, mille aluseks on soov teha minevikuga lõpparve. Soovi tõendaks sügav austus iga üksiku kodaniku  õiguste vastu. Eesti rahvustunnused peegeldaksid selle kultuuri sügavat austust rahu ja vabaduse vastu, sügavat austust enesemääramise ja looduse vastu. Eesti rahvuslikku identiteeti kultuuri alusväärtuste kontekstis võiks mõista kui selle väljendamist, mis toob ühiskonna kokku oma rahvuslikku ühtsust tähistama.