Äsja ilmus trükist 15aastase töö viljana valminud Rooma õiguse allikate kogumik. Kaunilt illustreeritud raamat sisaldab ladina- ja eestikeelseid paralleeltekste Euroopa eraõigust palju mõjutanud Vana-Rooma seaduste kogumikust „Corpus iuris civilis“. Originaaltekstidele eelneb põhjalik sissejuhatus (60 lk), kust leiab Rooma õiguse periodiseeringu ja allikate ülevaate.
Provokatiivselt alustades võiks öelda, et ladina keelest ja Rooma õigusest ei ole tänapäeva praktiseerivale juristile mingit otsest kasu. Kasu võib olla juriidilisi kontseptsioone süvitsi uurivatele õigusajaloolastele ja õigusfilosoofidele, aga mitte praktikutele. Veel vähemgi kui sada aastat tagasi oli lugu teisiti. Siinmail tooniandev Saksa eraõigus põhines Rooma õigusel ja selle lätete tundmine oli juristile hädavajalik. Võib vist väita, et kõik Eesti riigi rajanud juristid oskasid ladina keelt ja tundsid suhteliselt hästi Rooma õigust. Mõlemad ained olid juriste koolitanud Tartu, Peterburi ja Moskva ülikooli õppekavades tähtsal kohal. Ladina keel omandati juba gümnaasiumis.
Kaasaegsed meenutavad näiteks, et noorel Konstantin Pätsil oli suur „Corpus iuris civilis’e“ köide, mida ta hoolega tudeeris. Ta kirjutas ka oma kandidaaditöö Rooma õigusest (iusta causa traditionis) ja Rooma õiguse süsteemsus olevat tema mõtlemist oluliselt mõjutanud. Tõepoolest, Pätsile kuulus XVII sajandil Leidenis trükitud Dionysius Gothofreduse väljaanne, mille ta omandas 1896. aastal (u II kursuse tudengina) kelleltki Holstre Petersonilt.1
Tänapäeval kehtiva õiguse tõlgendamisel Rooma õigusest pärinevate algkontseptsioonide juurde enam tagasi ei minda. Ladina keelt kasutatakse veel pisut lepingutes ja kirjades (nt id est, inter alia, expressis verbis jne) või erialakirjanduses (nt ultra vires, lex specialis, erga omnes jne). Rooma õiguse terminid on mõjutanud saksa-, prantsus- ja ingliskeelseid õigustermineid, aga sel on nüüdseks teoreetiline tähendus. Peaaegu kõik need fraasid on tõlgitavad igasse keelde. Juriidiliste tekstide kirjutamise õpetustes soovitatakse ladina keelt vältida, kuna see vähendab arusaadavust (nt plain English’i kampaania, mille Eesti vaste on selge keele liikumine). Liiatigi ei pea vanamoelise pruugi korral oskama ladina keelt ega tingimata tundma väljendite päritolu.
Õigusteaduse kutseõppeks mandumise oht
Teine lugu on kaudse kasuga. Esmapilgul seesuguste ebapraktiliste nähtustega nagu ladina keele ja Rooma õigusega tegelemine annab juristitööle sügavama mõtte ja seda on vaja nii juristil endal kui ka riigil, mida ta teenib. Öeldakse, et juristid on hästi kinni makstud käsitöölised. Selle kuvandi tõttu lähevad õigusteadust õppima põhiliselt praktilise meelega inimesed. Nad üritavad kohe pärast esimest kursust tööle minna ja pakun, et magistriõpingute ajal töötab 95% juuratudengeist juristina. Ise olin kunagi täpselt samasugune. Viimastel aastatel on peetud avalikku diskussiooni õigusõppe ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna toimetuleku teemal.2 Selleski rõhutatakse, et õigusteadus on eriline praktiline distsipliin ja ülikooli ülesanne on koolitada tulevasi laia profiiliga kohtunikke, prokuröre, advokaate ja ametnikke.
Mida siis tulevased juristid peavad stuudiumi kestel pähe ajama? Paar näidet tsiviilõiguse vallast: asjaõigusseaduse kaheköiteline akadeemiline kommentaar hõlmab 1400 lehekülge, võlaõigusseaduse kolmeköiteline 2500 lehekülge ning rekord kuulub praegu tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommentaarile, mida on 4600 lehekülge. (Võrdluseks: Pätsi „Corpus iuris civilis“ sisaldab „üksnes“ 1500 lehekülge.)
Muidugi võib öelda, et jurist ei pea kõike peast teadma, vaid oskama õigest kohast otsida. See on vaid poolenisti õige. On olukordi (näiteks kohtuistungil või läbirääkimiste vaidluses), kus tuleb reageerida kohe. Infomassiiv pole üksi advokaatide mure. Kohtunikudki kurdavad, et seadused on liiga detailseks läinud ja puude tagant kaob mets ära.
Kehtiv normistik ja kohtupraktika üha paisub ja jääbki paisuma. Kasulike teadmiste mahu kasv võib tekitada kiusatuse keelte, filosoofia ja ajaloo arvelt kokku hoida. Kehtivast õigusest läbikappamine halvemal juhul vaesestab juuraõpet, paremal juhul on kasutu. Näiteks minu stuudiumi ajast 1990ndate keskpaigas kehtib praegu umbes kaks seadust: põhiseadus ja asjaõigusseadus.
Kogu toona läbi võetud positiivne õigus on muutunud, alles on vaid aluspõhimõtted. Kas võiks siit järeldada, et õppida tasub just vähem praktilisi aineid, mis panevad aluse põhimõtetele ning aitavad leida seaduse mõtte ja õiguse õiglase sisu?
Advokaadi missioon
Siinkohal meenub mulle kunagi mingist juhtimisõpikust loetud näide. Töölist, kes stantsib vahetuse jooksul kümneid tuhandeid seibe, on võimalik innustada selgitusega, et ta ei stantsi lihtsalt seibe, vaid et neid detaile kasutatakse BMW pidurisüsteemis ja ta aitab toota maailma parimaid autosid. See pole pila: missiooni rõhutatakse kõigil kutse- ja tegevusaladel. Advokaatide missioon on inimõiguste ja õigusriigi kaitse, olgugi et me neid kõlavaid fraase igapäevatöös palju ei kasuta.
Hulga tööaastate järel, kui praktilise meelega juristil on käsitööst villand, hakkab ta mõtlema, mis asi see õigus on, mille abil ta elatist teenib. Mul oli kunagi kolleeg (väga edukas äriõiguse advokaat), kes rääkis sageli, et hakkab pensionile jäädes Rooma õigust uurima. Niisiis Rooma õigus ja seda vahendav ladina keel aitavad peletada juristitöö igavust ja võib-olla mõjuvad innustavaltki.
On ju igal inimesel vaja tunnet, et ta seisab kääbusena hiiglaste õlgadel. See palju kasutatud ütlus on eriti kohane tänapäeva eraõiguse ja Rooma õiguse võrdlemisel, sest tuli keskajal käibesse just kaasaja ja antiikaja teadmiste võrdlemisel.3
Ladina keelt ja Rooma õigust on peale juristide vaja ka ühiskonnale. Olen 23aastase advokaadipraksise käigus korduvalt täheldanud, et insenerid ja finantsistid võivad olla väga osavad normitundjad. Heade arvutajatena leiavad nad definitsioonide ja ristviidete rägastikus tee minuga võrdväärselt hästi või isegi paremini. Hätta jäävad nad siis, kui mängu tulevad õiguspõhimõtted: kui seadus ei vasta küsimusele (esineb õiguslünk) või kui norm tundub selgelt ebaõiglane – kui peab hakkama mõtlema, miks seadus on selline, nagu ta on.
Neis üsna sagedastes olukordades on vaja, et jurist (olgu ta kohtunik, prokurör, advokaat, ametnik või poliitik) oskaks võtta aega, et keerulisse probleemi süveneda, ja et ta pilk ulatuks sügavale õiguse alusstruktuuri, itta ja läände, minevikku ja tulevikku. Rooma õigus treenib seesuguseid oskusi ja aitab näha lahendusi, mis ammu olemas, aga unustatud.
Arutluse ladina keele ja Rooma õiguse kasust võib kokku võtta tõdemusega, et need distsipliinid aitavad säilitada mateeria (õiguse) salapära, aru saada ümbritseva igavikulisusest ja iseenda ajalikkusest ning tekitavad aukartust uuritava aine (seaduste) ees. Just nagu astronoomia.
1 Vt F. Karlson, E. Laaman, H. Rebane jt teoses: K. Päts, Tema elu ja töö. Kaasaeglaste mälestusi. Koost A. Tupits. 1934, lk 41, 143, 352 jm, foto lk 63; T. Karjahärm, Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. I osa. 2018, lk 41–43.
2 Vt diskussiooni käivitanud artiklit: Priit Pikamäe, Mida teha Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga. – Postimees 30. VIII 2017 (https://arvamus.postimees.ee/4227167/priit-pikamae-mida-teha-tartu-ulikooli-oigusteaduskonnaga).
3 Brian Stock, Antiqui and Moderni as ‘Giants’ and ‘Dwarfs’: A Reflection of Popular Culture? – Modern Philology 1979, nr 4, lk 370–374 (www.jstor.org/stable/437696).