Seepärast on kõige traagilisem unustusega seotud kirjanduslik karakter Borgese kõike mäletav Funes. Funes tajus kõike absoluutse detailitäpsusega ning temast ei pääsenud miski ununema. Ta elas täieliku, alatise valgustatuse sees: ta mäletas seda, milline oli pilvede kuju ükskõik millisel suvalisel ajahetkel; ta koostas numeratsioonisüsteemi, kus igal arvul oli arbitraarne nimi; ta võis igal suvalisel hetkel sekundi täpsusega kellaaja öelda. Ta oli võimetu üldistama (detaile maha suruma) ning abstraktselt mõtlema, sest deduktsioon ja induktsioon põhinevad üldistusvõimel. Ta elas üksikasjade loendamatuse lämmatavas maailmas. Ja tal oli peaaegu võimatu magama jääda. Ka Nietzsche ütles, et see, kes ei ole suuteline unustama, ei ole suuteline uinuma – kes ei unusta midagi, on kõikemäletavuse absoluutses valguses alati ärkvel, ning see valgus pimestab peagi lõplikult. Nii pimestas ka Funest, kelle valimatu ja paratamatu salvestamisaktiivsus lõpuks ära kurnas. Selles mõttes, niisugusest vaatenurgast, ei ole olemas midagi hädavajalikumat ja inimlikumat kui unustamisvõime.
2. Tuleb loota, et kusagil on unustuse arhiiv. Kuid kas see väljend pole vastuoluline? Arhiiv peaks asju talletama, päästma neid unustusest. Samas on arhiiv ka miski, mis asjad just unustusele määrab, n-ö ära paigutab. Mida me siis täna silmas peame, kui me ütleme „Unustuse arhiiv”? Kõigepealt lihtsalt unustatud terviktekste: tekste, mis mingil põhjusel pole sobitunud antud teoreetilisse repertuaari, justkui teoreetilisi b-pooli, mida teavad ainult pühendunud. Nimetagem siin näiteks Silver Rattasepa ettekannet Dewey ja Bentley raamatu „Knowing and the Known” kohta.
Teiseks üleüldse kogu seda mõttematerjali, millele jäetakse mõne mõttesüsteemi raamides otsustavalt mõtlemata ning mis jääb justkui põhiliste ja oluliste mõtete varju: konkreetseid tekste või konkreetseid autoreid, keda pole osatud või teadlikult tahetudki mõista. Niisugusele võimalusele võiks osutada Peeter Selja ettekanne Juri Lotmani unustatud poliitilisest teooriast.
Kolmandaks aga unustust ennast, seda terroriseerivat instantsi, mis võtab meie (mälu)silmad ja viib need ära kuu varjatud küljele või kuhugi veel õudsemasse paika.
3. Kas tõesti kogub selline arhiiv endasse lihtsalt seda, mis läheb meelest ära? Ilmselt mitte. Unustus ei vastandu siin mälule, vaid on pigem justkui mälu teisik. Kord tema kuri kaksikvend (nagu meile täna hiljem kõneleb Märt Põder), kord kindlustus mälu pelga hajumise vastu, reservuaar, mille energia eitab surma jõudu. Unustus on siin osa aktiivsusest, unustamise mängust, mis võib alati uuesti vastupanu osutada, unustatu välja sülitada, justkui poleks sellel kohta kummalgi pool mälu/unustuse telge. Selline unustatu tekitab ebamugavust, on ebaõdus. Schelling kirjutab ebaõdusa kohta: „Ebaõdus on nimetus kõige kohta, mis oleks pidanud jääma salajaseks ja peidetuks, kuid mis on tulnud valguse kätte”. Unustatu tagasitulek on ebaõdus. See ei ole lummuslik meeldetuletamine, algkodu taasavastamine. Kord unustatu ei naase kunagi endana, vaid uue vanana, elava surnuna, kummitusena. Ning pole oluline, kas miski unustati headel kavatsustel või represseeriti unustusse, unustatu tagasitulek on hirmutav, ohtlik.
4. Meeldetuletamine ei ole niisiis lihtsalt valgustuslik protsess, kus me vabastame asjad nende ajutisest langusest, nende ebatäiuslikkusest. Hüljatud mõtteviiside avastamine võib mõtlemise juhtida küll uutele, aga ka ohtlikele radadele. Kas iga meeldetuletamine on siis üldse õigustatud? Võib-olla mõned asjad peaksidki jääma unustusse, mõned tekstid lugemata? Kas me saame võtta vastutuse selle eest, millised koletised me võime äratada? Ei tea, võib-olla täna saame teada. Sageli üldjoontes teatakse, mis see on, mis meelest on läinud: unustati see või teine asi. Enamasti n-ö „mäletatakse oma unustamisi”. „Unustuse arhiiv” tahab minna sellest kaugemale ning hõigata kaasa mitmetele XX sajandil helisenud iselaadsetele revolutsioonilistele üleskutsetele: sarnaselt Walter Benjaminiga, kes kutsus üles lugema seda, mida pole veel kirjutatud, ning Sigmund Freudiga, kes kutsus üles rääkima sellest, mille allasurumist pole veel teadvustatud, tahaksime teid täna Prousti vaimus kutsuda üles meenutama kõike seda, mis varem polegi kunagi meeles olnud.