Esinenute ring oli lai ja kõrgetasemeline, ulatudes teoreetikutest varahoidjateni, kuraatoritest konservaatoriteni ning megainstitutsioonide esindajatest sõltumatute projektijuhtideni. Neid ühendas eelkõige objekt ja teemapüstitus: oma kaasaja ning kaasaegse kunsti kogumine ja säili(ta)mine. Konverentsi esimese päeva fookuses olid üldteoreetilised teemad nagu muuseumi kogumisobjekt XXI sajandil ning kontekstuaalse terviku säilitamise võimalikkus muuseumikeskkonnas. Teisel päeval käsitleti kitsamalt institutsioonide vs. kunstiteoste näitel ja professionaalide pilgu läbi kaasaegse kunsti säilitamisega seonduvat. Muu seas räägiti tõsiasjast, et traditsioonilisemate kunstivormidega võrreldes on kaasaegse kunsti eksponeerimine ja säilitamine seotud sageli eetiliste dilemmade ja suurte rahaliste kulutustega, seda enam vajab see juba omandamishetkest läbimõeldud lähenemist: videoja meediakunstis on jätkuvalt õrn teema tehnika ja teose sõltuvussuhe ning meediumi „migratsioon” teise formaati; fotomeediumi puhul on üha enam tekkinud vajadus muuseumikollektsiooni omandatud tööde reprodutseerimiseks, kuna ajaga on originaalteos muutunud kasutamiskõlbmatuks; tugeva kontseptuaalse alltekstiga kunstiteoste puhul kaob üksnes füüsilise objekti säilitamisel sageli nende ideeline tasand jms.
Esinejate lai ampluaa oli korraldajate teadlik valik, mille tingis teemat puudutavate küsimuste eripalgelisus ning kaasaegse kunsti kogumise strateegia vajalikkus kohalikus kontekstis. Konverentsiga ei seatud eesmärki saada konkreetsed ja ühesed vastused, vaid taheti eeskätt pakkuda pinnast teemakohasele ja inspireerivale mõttevahetusele. Tõepoolest, programmi ja esinejate eklektilisuses avas konverents täiesti planeerimatu dimensiooni ning tekitas saalis viibinute hulgas erilise sünergia. Et enamasti on kaasaegse kunsti problemaatikaga (rahvusvahelised) konverentsid pigem erialaspetsiifilised, mõeldud kas kuraatoritele, konservaatoritele, mingi kunstiliigi (näiteks videokunsti) kogujatele, pole just sageli võimalust diskuteerida nii laia erialade ringi esindajatel nii erinevatest maailmanurkadest. Tulemuseks oli äärmiselt aktiivne ja loominguline mõttevahetus iga esineja või esinejate ploki lõpus: pakuti uusi ja inspireerivaid lähenemisnurki kaasaegse kunsti säilimise/ säilitamise käsitlemisel.
Jääb üle vaid kahetsust tunda, et sellest osasaajaid oli napi kuulajaskonna näol vähevõitu. Rõhutati professionaalide (kuraatorid, varahoidjad, konservaatorid) koostöövajadust nii institutsioonide vahel kui institutsiooni sees, samuti koostööd eriala rahvusvahelises ringis, koostööd kunstnikega jne. Kaasaja pärandi adekvaatsel ja jätkusuutlikul säilitamisel rõhutati vajadust luua sellele kontekst, mitte keskenduda üksnes füüsilise objekti kogumisele ja hoidmisele. Tänases informatsioonija digitaalühiskonnas on erinevaid dokumenteerimismeediume, kuid eesmärk on üks: mõtestada säilitatav objekt. Esmalt trafaretsena näivad märksõnad mõjusid konverentsi laias erialade ringis üllatavalt asjakohaselt, sünnitades juba kohapeal reaalse koostöö ja konteksti loomise potentsiaali.
Üritus päädis ümarlauaga, mis ühendas kõik kaasaegse kunsti kogumise ja säilimisega seotud inimesed ühe institutsiooni, Eesti Kunstimuuseumi raames: kunstnikud, kuraatorid, varahoidjad, konservaatorid: osalesid Sirje Helme, Eha Komissarov, Maria-Kristiina Soomre, Hilkka Hiiop, Annika Räim, Indrek Grigor, Mart Viljus, Erki Kasemets ja Ingrid Ruudi. Hoolimata sellest, et seekord jäi mõttevahetus ajasurve tõttu napiks, võeti suurepäraselt kokku konverentsil kõneldu. Sellesarnases ringis diskussioonid võiksid ehk tulevikus käia kaasas suurema osa kaasaegse kunsti ostudega. Konverentsi avalöögist (Knížák) ja lõppsõnast (Viljus) jäi kõlama pessimistlik noot, mis tõstatas retoorilise küsimuse: kas seda kõike (kunsti, näitusi, kogumist) pole liiga palju ja kas saame ikka kindlad olla, et see kellelegi ka pärast meid huvi pakub? Negatiivsusest hoolimata on selles küsimusetõstatuses vaieldamatult ka tõde – ehk peaks koguma vähem, kuid mõtestatumalt?
