Nora Ikstena on üks vägevamaid tänapäeva läti kirjanikke. Tema eelmist romaani „Emapiim“ saatis rahvusvaheline menu, sealhulgas eestlaste seas.1 Ja võib-olla just „Emapiima“ tähelennu tõttu tundub, et „Mees sinises vihmamantlis“ on astunud eesti keelde üsna vaikselt, mis sobib aga kokku kõnealuse romaani karakteriga – see tekst kehtestab ennast tasapisi.
On teada, et Nora Ikstenat paeluvad elulood, täpsemalt inimeste elu: peale ilukirjanduse ja esseistika on ta mitmete läti kultuuri suurkujude biograafia autor. Romaani „Mees sinises vihmamantlis“ peategelaste Tütrekese („Ma ei ole teab mis väike, mulle tundub, et olen sinust hulga pikem“, lk 26) ja Tebe („temas ei ole loogikat, ent tal on sinine vihmamantel“, lk 23) prototüüpidena on nähtud aga Ikstenat ennast ning tõlkijat ja kirjanikku Dzintars Sodumsit, kelle haruldase sõpruse ja läheduse loo romaan avab. Kuigi Ikstena on ka ise sedastanud, et suur osa tema ilukirjandusliku loomingu ainesest on tugevalt autobiograafiline,2 pole hästi kirjutatud lugude puhul see minu meelest määrava tähtsusega. Mõjusad lood on igal juhul sügavad ja üldistusjõulised, kõnetavad ja suunavad ka siis, kui lugeja jutustaja nägu mitte kunagi ei näe ega teada saa (mõelgem kas või muinasjuttudele, müütidele ja pühakirjadele). Pealegi on iga katse kirjutada adekvaatset (auto)-biograafiat juba eos samavõrd läbi kukkunud kui romaan, kus pole ühtegi jälge autori elukogemusest. Elu ja loomingu piirid jäävad alati häguseks ja eks ole iga tegu, kultuuriline või mitte, loomistöö osa. Nii et kui „elu on pigem muinasjutt kui biograafia“ (lk 126), nagu leiab Tebe, siis küllap kehtib see kõigi kohta, kes me samuti elu käigus pidevalt oma mälestusi toimetame: valime, mida alles jätta (mida tõeks pidada) ja missugusesse konteksti need asetada.
Kirjad noorele romaanikirjanikule
Tebe ja Tütrekese sõprus saab alguse tänu kirjandusele. Kahekümnendates eluaastates Tütrekese kätte satub James Joyce’i „Ulyssese“ lätikeelne tõlge, mille on teinud pagulasena Ameerikas elav Tebe. Tekstist lummatud Tütreke otsustab Tebele kirjutada ja saata talle ühtlasi mõned oma kirjatöökatsetused. Ta julgeb seda teha, sest pole kindel, kas Tebe on üldse olemas. Aga Tebe on olemas, ta lausa vastab noore lätlanna kirjale. Nõnda algab kahe maailma lähenemine – nähtavas ja silmaga nähtamatus. See saab alguse südamevirvendusest, mille on põhjustanud mõlemas see Joyce’i romaan, aga mis leiab toitu ka pidevalt muutuvast ja ometigi ennast kordavast maailmast.
„Sa pead lugejal meelt lahutama, mitte talle moraali lugema. Kehv kirjanik näitab oma teadmisi. … Tea, mida ütled. Mitte korrata eelarvamusi. Panna uskuma ebausutavat, aduma mõistetamatut. Kuidas? Seostega. Seosed sättida nii, et avalduks mitteadutu. … Auruta välja kõik liigne. … Ära loo saatanat. … Taipa olukorda. … Ära õõtsuta paati“ (lk 62). „Kuni elad, tuleb püüda õppida ja luua, mida suudad luua. Luuakse ka aias, põllul, värkstoas, inimeste hulgas“ (lk 36). Need on vaid mõned väärt tähelepanekuist, mida Tebe jagab Tütrekesega oma kirjades (ja ka hiljem, juba temaga ühe katuse all elades). Kirjanduse kaudu mõtestatakse lahti kogu inimkogemus, alustades tegelaste endi elust.
Üks teemadest, millel Tebe ja Tütreke oma kirjades mitmeid kordi peatuvad, on meeleoluhäired ja nendega toimetulek. Teemat käsitletakse meeldivalt tasakaalukalt: kui kord tundlik ollakse, siis tuleb see omaks võtta ja proovida sellest oma tugevus vormida. „Harva kui turunaise praktiline tarkus ühineb naise kui looja tarkusega, seltskondlik inimene tundliku omaettehoidjaga. Sinu tugev loomus ühendab need. Vibratsioonid hinges ja kehas loovad ebastabiilsuse: maniakaalne depressioon. Sellest sa saad nüüd vist üle, vähemalt tead, millal see saabub ja mida siis teha,“ lausub Tebe Tütrekesele (lk 87). Ja kirjeldab ka oma kogemust: „Oma depressioonist (päritud ema isalt – sepalt) sain üle, õppides mitmetel matemaatika- ja elektroonikakursustel, hakates üleüldse mõistma, mis on eksaktne. Ära nukrutse, loo. Üks elukunstidest on peatuda ja uuesti alustada. Uuesti alustades on teisiti“ (lk 102).
Siinkohal tundub paslik märkida, et teadupoolest on ka neuroteadustes asutud kaardistama bipolaarsuse ja loomingulise andekuse võimalikke seoseid. Muu hulgas on täheldatud, et loomingulistel elualadel tegutsevate inimeste hulgas on tõesti bipolaarsusse kalduvaid inimesi teiste elualadega võrreldes keskeltläbi kümme korda rohkem. Seejuures võib vaid ligikaudu kaheksat protsenti bipolaarse meeleoluhäire all kannatavatest inimestest pidada loominguliselt väga andekateks. Lõppude lõpuks aga seisavad neuro- ja kultuuriteadlased ikkagi samade küsimuste ees: kuidas üldse on võimalik ja tarvilik mõõta ning lõpuni defineerida loomingulisust ja tõelist annet?3
Eks parim, mida kõik teha saavad, on püüda „hoida igal hetkel tasakaalus tunnete ja mõistuse voogu“ (lk 57) ning „imestada Jumala üle, kes on loonud nii palju ja nii erinevalt“ (lk 48). Tuleb meelekindlalt ennast kui instrumenti tundma õppida ja võimalikult täpseks häälestada, anda endale armu ja millelegi pühenduda. Lõppude lõpuks „tegu õigustab elu. Tegutsemisega õigustan seda, et mul on elu“ (lk 128).
Tõlkes lahtunud elujõud?
Üldiselt tundub, et Nora Ikstena romaanid on tõesti kirjutatud Tebe õpetussõnade järgi. Ning kui Tebe küsib Tütrekeselt: „Mis saaks, kui enne ütlemist peaks nõutama Ühiskondlike asjade ministeeriumi või Propagandaministeeriumi käest ütluseks vajaliku sõnavaru ning siis tuleks sellega läbi ajada?
Kas metsikus kapitalismis tuleks vajalikke sõnu osta, et õhtul napsitades luuletustes väljenduda?“ (lk 43), võiks Ikstena rahulikult vastata, et tema saaks ka sellistes tingimustes väga hästi hakkama. See eeldab tema tekstide tõlkijatelt omakorda päris suurt meisterlikkust.
Keel, selle elujõud ja tema tuuma tabamine on üks teemasid, mis läbib kõiki Ikstena romaane. Keel ei ole inimese pealiskiht, vaid loomusund, keeleküsimus on tema teostes elujõu küsimus.4 Nõnda ka romaanis „Mees sinises vihmamantlis“: „Tütreke näeb Tebe igapäevaelu – elada keeles, mitte sellekohastes kujutluspiltides või oletustes, lõppeesmärk: mitte usk keelde, vaid keel ise“ (lk 93).
Seda enam tekitab kõnealuse romaani eestikeelne tõlge paiguti küsimusi. Ma ei valda kahjuks läti keelt, aga toon sellegipoolest mõne näite.
On mõneti raske uskuda, et aastakümneid eksiilis elanud erudiit Tebe kasutab oma kirjades tihti kõnekeelseid väljendeid, näiteks soovitab Tütrekesel „ajada oma rida“ (lk 34), heidab talle ette, et „kirjutustes kasutad paiguti sopakate stiili, kas ihaled nüüd sopakirjanduses eladagi?“ (lk 41), või lausub Tütrekesele ühel hetkel mõnevõrra ehmatavad tunnustussõnad: „Oled ära teeninud korraliku koini ja tähelepanu“ (lk 43). Söandan tegelaste omavahelise suhtluse tooni ja konteksti arvesse võttes oletada, et vähemasti viimase näite puhul on autor ehk pidanud silmas pigem (au)raha või tunnustust, mitte seksuaalvahekorda? Seesuguseid tähelepanekuid on veelgi, aga, olles võimetu originaali lugema, jäävad mulle vaid oletused. Mõistagi olen valmis kõik oma sõnad tagasi võtma, kui lätikeelne originaal sellist tõlget toetab. Ehk olen tõesti ise lihtsalt lugejana Tebe ja Tütrekese suhet idealiseerinud: valinud välja selle, mida tõeks pidada ja mis unustada. See oleks ju kahtlemata parem kui see, et tõlkes romaani elujõud tõepoolest kahanenud on.
Olgu siiski täpsustuseks öeldud, et tekstides sisalduvate klassikute (Shakespeare, Homeros, Joyce jt) tsitaatide puhul on kasutatud meie klassikute tõlkeid (Ants Oras, August Annist, Märt Väljataga, Paul-Eerik Rummo jt).
Teekond heas seltskonnas
Vormiliselt näib romaan „Mees sinises vihmamantlis“ olevat kirjutatud modernistliku kirjanduse parimat tava silmas pidades. Eks luba seda aimata juba ka James Joyce’i ja T. S. Elioti, kahe modernistliku kirjanduse suurkuju läbiv kohalolu peategelaste elus. Need on kaks peamist autorit, kelle loomingut Tebe tõlgib. (Muide, 1922. aasta, mil ilmusid Elioti „Ahermaa“ ja Joyce’i „Ulysses“, on ka Dzintars Sodumsi sünniaasta.) Joyce’i tegelasi nimetab Tebe peaaegu oma elu(tee)kaaslasteks.
Romaanis esineb palju sisekõnet, teadvuse voolu, jutustajapositsiooni libisemist, žanride vaheldumist, fragmenteeritust, unenägusid, mis on sama olulised kui päevasündmused, tihedalt allusioone ja viiteid. Tsiteeritud autorite seltskonnaga liituvad teiste hulgas Tove Jansson, William Blake, William Shakespeare ja Iris Murdoch. Kõik see on ikkagi loo teenistuses, hõlbustab lugeja arusaamist tegelaste sisemaailmast, mitte ei tee seda segasemaks. Selles ilmneb elu- ja lugemiskogemuse segunemine, see, kuidas mälu liidab ja psüühika seob sisemised ja välised elukogemused, kuidas kelleltki „laenatud“ sõnad jäävad tähistama ainukordseid elusündmusi ja teiste lood sobituvad igaühe sügavate läbielamistega. Nõnda saabki „Ulyssesest“ aastakümneid paguluses elanud ja seda tõlkinud Tebele omamoodi väelaul ja Tebest endast üks maailma paljudest Odüsseustest, kes asub lõpuks tagasiteele kodumaa poole (oma pagulaskodust New Yorgi osariigis Ithacas). See teekond nõuab nii füüsilist kui ka vaimset pingutust, samme valusatel jalgadel ja rohkelt mälutööd, sest oma elu tuleb veel kord ümber mõtestada.
Ehk on siiski tegemist hoopis postmodernistliku kirjandusteosega? Aga hästi, las see jääda tei(st)e otsustada, vaevalt see suuremat sorti lugemisargument ka on lõppeks. Mis seda võiks siis olla?
Õpetaja, õpilane ja südamemagnet
„[M]is on see hetk, kui sa avastad, et on keegi, kes tunneb sind paremini kui sa ise ennast tunned, ning on isegi rumal arvata, et sa ülepea iseennast tunned, on üksnes midagi, mida sa elu ja enda kohta aimad, ja aimdus kannustab sind edasi“ (lk 91). Jah, „Mees sinises vihmamantlis“ on kahtlemata ka armastuslugu. See on lugu kiindumisest ja usaldusest, mis sugeneb inimeste vahele, kellele on samad asjad pühad. Maine keha seab oma piirid, aga teadupoolest ei defineeri meist kedagi („Tebe on väga elus, üksnes see neetud ihu. Pudeneb otse silme ees laiali“, lk 174). Tebe ja Tütreke arutlevad avameelselt ja naljatledes muidugi ka selle üle, missugune oleks nende elu, kui nad oleksid vanuse poolest üksteisele lähemal. Kui nad oleksid armastajapaar. Aga selles elus on nad Tebe ja Tütreke. Nad on meister ja õpilane, peene vaistuga valitud rüüs.
„[M]is hea pärast ravida südame virvendust?“ (lk 153) küsib Tebe lõbustatult, kui on lõpuks arstilt oma elu ohustava diagnoosi teada saanud. Sest „iga nende ühine hommik, õhtu, lõuna, iga nende ühishetk loob lihtsusest mõistusehüve ja südamevirvenduse“ (lk 155). Seega lihtsalt „pidagem meeles imelise südamemagneti lummavust – see liidab kõik nähtused. Tõesti, õpetajat ja õpilast ühendav hõbelõng on ülev südamemagnet. Õpetaja ja õpilase hingeside tõendab kogu evolutsiooni olemust“ (lk 170).
Ja lõpetuseks. Jumalate või müütiliste kangelaste tegude jäljendamise või ka pelgalt nende kangelastegude meenutamise kaudu on inimesed ikka astunud välja profaansest, lineaarsest ajast ja sisenenud müütide aega, pühasse aega.5 Ka Ikstena annab mõista, et on „maailmaaeg ja Tebe aeg. Nende vahel on teinekord erinevus. Kaigas ajalooratta kodarates. Pakatus lehestikus“ (lk 131). Inimlik loomine, millelegi pühendumine, on ju samuti pühaga ühenduse loomine. Miski, mis aitab taluda tegelikkust ja aimata igavikku.
Sestap, „kui keegi tuleks ja kingiks Tebele teise elu, poleks mingit kahtlust, mida sellega ette võtta. Ta võtaks vöörusest need paar mappi, kus on alustanud „Finnegani peiede“ tõlkimist, ja jätkaks aeglases vaimus seda teist elu“ (lk 161).
1 Eesti keeles ilmus „Emapiim“ 2018. aastal Ilze Tālberga ja Contra tõlkes (kirjastus Hunt).
2 Vt nt Contra, Ilze Tālberga, Iga raamat on mõne elusündmuse jätk. – Sirp 20. IV 2018.
3 Vt nt Tiffany A. Greenwood, Positive Traits in the Bipolar Spectrum: The Space between Madness and Genius. – Mol Neuropsychiatry 2017, veebruar, nr 2(4), lk 198–212. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5318923/
4 Vt nt Livia Viitol, Keele hing ja elu. – Sirp 15. XII 2011.
5 Vt Mircea Eliade, Myths, Dreams and Mysteries. Tlk Philip Mairet. Harper & Row, 1967, lk 23.