Aasta otsa kirjeldasid ja mõtestasid Sirbi autorid selles veerus oma lemmikkohti ja kohalolekut. Ligi viiekümne lühimõtte pealt ei saa küll teha veatuid sotsioloogilisi üldistusi, kuid üks sai selgeks: millise joonlauaga ka ei mõõdaks, ikka jagunevad kohad kaheks. Mustadeks ja valgeteks. Välja koorus ka see, kus on eestlaste kui purueurooplaste koha otsimise ja leidmise geograafiline piir. Väljaspool kodukontinenti nimetamisväärseid kohti ei ole. Ja Euroopa ulatuseski on ahvatlevaim läänesuund. Lissabon, mitte Odessa; Pariis, mitte Moskva; Dunegal, mitte Alta. 

Kõigepealt jagunevad kohad kohaks ja mittekohaks, kusjuures viimased võivad varem olla olnud ka kohad, aga nad on mingil põhjusel oma seisundi kaotanud.  Koht võib olla pilastatud, jõledal viisil ümber nimetatud ja lagastatud, aga sel juhul on võimalik ta tahtejõuga tagasi võtta ja korda teha. 

Koht võib eksisteerida vaid ulmades, olla ainult vaimus või füüsiliselt olemas, aga siin on piiri keeruline tõmmata, sest koht võib olla just vaimse ja füüsilise ühinemispunkt. Enamasti asub koht siiski minevikus, sinna saab minna ainult tagasi, mitte edasi. Tagasi tähendab ennekõike lapsepõlve, kus tee lõpul võttis koht vaarisa või vanaema tahtel kas välikäimla, jõekääru, lõpuni maasse vajunud endise taluhoone või liivaranna füüsilise kuju. 

Kui kohas on käidud, ta ei kao, aga kohavaatleja asub edaspidi eemal, näeb kohta tulnukana kosmosest või vuajeristina kõrkjastikust. Või siis kolib koht hoopis inimese sisse ning on edaspidi kaasaskantav. 

Kohakirjeldused peegeldavad tõsiasja, et juba poolteist sajandit kestnud linnastumisprotsess ei ole veel läbi. Elamise koht on muidugi linn, aga kummipael, mis  inimesteta ruumi tagasi tõmbab, ei ole lõplikult katkenud. Paljud on veel teel, aga kes on kohale jõudnud, on leidnud rahu mõnes linnaelu patupesas, olgu selleks diivan, teater, auto, raamatukogu, kirjutuslaua tagune või koguni illusioon nimega ühismeedia. 

Uuel aastal uued kohad.