Vahel on nii selge tunne, et mul on käsil juba päris mitmes elu. Näiteks siis, kui loen kunstiajaloo või mingite ajaloosündmuste kohta. Võimalik, et mul on lihtsalt väga hea sisseelamis- ja kujutlusvõime. 

Vahel tekib tugev tunne, et ma olen siin juba olnud. Näiteks see ainus kord, kui käisin Austraalias. Ma ei oska öelda, miks, aga punane tolmune maapind oli äkki jala all nii kodune, et tundsin lausa meeleliigutust, nagu oleksin esivanemate maale tagasi jõudnud. Tagasi jõudnud kohta, kus ma pole kunagi käinud. 

Vahel tajun lausa füüsiliselt oma juuri. Kunagi, kui abikaasa mind esimest korda oma maakoju viis, tundsin selgelt, et siia ma kuulun. See oli enne, kui tuli ilmsiks, et mu vanaema sünnitalu oli sealt otse üle põllu 4 km kaugusel. Ma muidugi teadsin, et ta oli kuskilt sealt kandist pärit, aga ma polnud kunagi tema sünnitalus käinud – Nõukogude võim võttis selle ja saatis suurema osa perest Siberisse. On suur õnn, kui saad elada oma juurte juures.  

Vahel jälle tunnen, et ma ei kuulu kuhugi, et ma ei ole „normaalne“, ma ei ole ühegi kogukonna osa. Jälgin inimesi kõrvalt ja mõtlen, et oleks tore ka nende hulka kuuluda, aga ma ei kujuta ette, kuidas see käib. Teinekord, seevastu, võib mõne inimesega tekkida nii tugev side, et tundub, nagu puutuksime kokku juba mitmendat elu. 

Vahel ma eksin vist enesesse ära, tunnen end isegi oma peres võõrana. Isegi mina ise tundun endale nagu keegi, keda vaatan kõrvalt. Siis tean, et olen oma keskmest liiga kaugele läinud. Ja siis tuleb selge äratundmine: mul on vaja nii minu inimesi kui ka minu juuri ning tarkust osata seda kõike hinnata. On vaja sisemist tasakaalu, et saaksin usaldada ja lõdvestuda, jõuda enesesse tagasi. Minu koht on mus eneses.