Kunagi ammu rääkis Hando Runnel ühel olengul (võib-olla on ta sellest kuskil ka kirjutanud, ei mäleta), et inimesed jagunevad laias laastus kolmeks: matsid, vurled ja merimehed. Matsid on maainimesed, vurled linnainimesed ja merimehed mööda ilma ringi seiklejad. On ka vahevariante ehk üleminekuinimesi. Ennast pidas ta näiteks vurlestunud matsiks.

Mulle hakkas see teooria meeldima ja ka ennast ei saa ma mitte kuidagi teistmoodi identifitseerida, kui vurlestunud matsiks. Sest mis see esimest põlve linlane ja haritlane ikka muud on.

Sellest siis teatud topeltidentiteet. Matsi põhi istub kindlalt sees ja tema koht on Kaasiku talu Maetsma külas Avinurme külje all. Kohalikud kutsusid seda Kasikuks ja mind vanaisa järgi (keda ma ise polnud näinudki) Kasiku Mardiks. See oli viimane talu suurelt teelt mööda külatanumat minnes, kolmes küljes mets ja võsa. Seal möödusid üsna lihtsates oludes minu esimesed 18 aastat – maatööd tehes, koolis käies ja meeletult raamatuid lugedes.

Praegu toimetavad seal teised inimesed ja ma ei käi seal enam, aga mul pole sellest kahju: minu lapsepõlve Kasiku oli ja jääb minu kohaks.

Aga Tartu sai minu päris kohaks juba enne, kui ma ülikooli astusin ja sinna kolisin. Mu isal, kes noorena janunes hariduse järele, ei olnud sõjaaegsetes ja -järgsetes oludes määratud seda kuigi palju saada ja ta lootis minule. Olin koolis tark poiss ja isa korrutas maast madalast: sinu koht on Tartu Ülikool – „tee-ärr-üü“ (TRÜ), nagu ta vahel vintis peaga veidi kõvema häälega kui muidu käratses.

Nõnda siis, kui keskkoolitunnistus käes ja sisseastumiseksamid tehtud, läksin ma loomuldasa ilma kurbuse ja koduigatsuseta Tartusse – oma päris koju ja olen siia jäänud.