Keha on yks paeluv kaadervärk, mida annab terve elu tundma õppida ja ikka ei saa selgeks. Yhelt poolt võib kehasse suhtuda kui vanasse kolisevasse minibussi, see on kui lihane-luine-verine kapsel, mis vajab kogu aeg putitamist. Teisest kyljest võib keha näha looduse osana, suurema ökosysteemi loomuliku lylina, mis imelisel kombel on ka kõik see, mida ma minaks nimetan. 

Mõnikord on hea suhtuda oma kehasse kui objekti, millel on hetkiti puudujääke. Väsinud keha vajab und, näljane sööki, janune jooki, loidunud keha vajab liikumist ja yksildane seltsi. Huvitaval kombel on iga kord, kui mul on midagi halvasti, probleem lahendatav just nimelt kas une, söögi, vee, liikumise või seltsiga. Selle poolest meenutab elu kyll arvutimängu – kõik näitajad peavad korras olema, et saaks keskenduda kunsti tegemisele, õppimisele või millelegi muule meeldivale. 

On põnev oma keha proovile panna ja saada teada, milleks see on võimeline. Kord otsustasin kõndida järjest sada kilomeetrit Tallinnast Haapsallu. Teekonnale kulus 21 tundi. Kogesin midagi, mida varem polnud kogenud – ma magasin kõndides! Panin keset teed käies silmad kinni ning ärkasin, kui olin astunud teeäärsele kruusale, sest kõndides olin vajunud vaikselt yhele või teisele poole teelt välja. Siis jälle tee keskele tagasi ja nii mitu tundi järjest. 

Tihtipeale tuleb usk oma kehasse teistelt. Kui teised on teinud, siis suudan ise ka. Mind inspireeris sadat kilomeetrit kõndima yks kosmosepileti ostnud soomlane, kes käis sada kilomeetrit maha symboolse paralleeli tõttu: kosmose piir on saja kilomeetri kõrgusel. Hiljuti kuulsin aga Christoph Rehage’ist, kes aastate viisi kõndis Hiinast Saksamaale, kokku umbes 15 000 kilomeetrit (vt „The Longest Way“, https://thelongestway.com/). Kuigi 15 000 kilomeetrit tundub hullumeelsus, ahvatleb kuude kaupa kõndimise mõte mind väga.