Sügisel esitletud raamat „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandist“ on saanud hea vastuvõtu. Meedias on juba avaldatud positiivseid ülevaateid-arvustusi ning intervjuu asjaosalistega.¹ Lugejate huvist räägib tõsiasi, et raamatust ilmub peagi juba kolmas trükk. Või nagu edastas kultussaade „Rahva oma kaitse“, on tegemist äärmiselt põneva teosega.² Kuidas arvata midagi uut raamatust, mis seisnud juba vähemalt kaks kuud rambivalguses ja pälvinud ohtralt aplause? Püüame seda vaadelda ajaloolase pilguga. Meie sihiks pole teost taas tutvustada, sest seda on juba mitmel korral tehtud, mh ka Sirbis.³ Küsime hoopis, kuidas „Kalevi alt välja“ teemale läheneb ja millisena seda avab.

Kas teosel võiks olla ka akadeemiline taotlus? Teostus pigem ei viita: küljendus on õhuline, tekst jäänud servast joondamata (kas saavutatud visuaalne vildakus ehk kväärsus on taotluslik?), kiri tavalisest suurem, viited puuduvad ja pildimaterjali on palju.

Kui mõelda aga koostajate, toimetajate ja autorite isikutele, siis kindlasti: enamik on kas filosoofiadoktorid või doktorandid, s.t praktiseerivad teadlased. Akadeemiliselt mõjuvad ka sissejuhatus, ülevaade valdkonnaspetsiifilisest sõnavarast ning valikbibliograafia Eestiga seotud LGBT+ ajaloost. Ilmselt on „Kalevi alt välja“ võtnud siin eeskuju kogumikust „Kapiuksed valla“⁴, mis sisaldab samu komponente, kuid tekstid on teadustööle iseloomuliku vormistusega. Ehk ei vaidle vastu ka asjaosalised, kui määratleme „Kalevi alt välja“ esialgu populaarteaduslikuks väljaandeks, liiati kui mõned artiklid summeerivad juba varem teadusväljaannetes ilmunud uurimusi.

N-ö jutustav osa koosneb üheksast pikemast artiklist ja kuuest lühemast hästi liigendatud ja haakuvast vahe­palast, mis lisavad mõnusalt dünaamikat. Artiklite ajaline raamistus ulatub XIX sajandi keskpaigast XX sajandi lõppu, sisu ja uurimismeetodite poolest saab kirjutiste vahele tõmmata mõttelise joone taasiseseisvumise piirilt. Varasemas pooles vaadeldakse peamiselt ajaloolisi isikuid, tehes seda valdavalt omaaegsete kohtumaterjalide, ajakirjanduse ja memuaristika abil. Hilisemas pooles on esiplaanil seksuaalvähemustega seotud institutsionaalsed arengud 1990. aastatel, kuid mitte ainult. Allikate variatiivsus on suurem: lisaks ajakirjandusele intervjuud, seadusloome, teater, ilukirjandus. Samas puuduvad nüüd täielikult kohtumaterjalid, mis kindlasti ei tähenda, et pärast homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist Eestis 1992. aastal kõikvõimalikke juhtumeid ette ei tulnud.

Peened härrad omavahel?

Kogumiku keskseks mõisteks on kväär, millesse koonduvad „kõik seksuaalselt ning sooliselt ühiskonna normide suhtes ebatavaliselt, mingil kombel „vääralt“ väljenduvad inimesed, tegevused ja nähtused“ (lk 6). Kväär tähistab seega ühtaegu nii omadust või olemust kui ka selle kandjat.

Ajalooliste kvääride isikutena on peategelasteks elitaarsesse ühiskonnakihti kuulunud ja võimupositsioonil olnud mehed – aristokraadid ja aadlikud, bürgermeister, aktsiisikontrolör, linnanõunik, arst, aga ka kolhoosiesimees. Leidub literaate, nais- ja meeskunstnikke, kirjanikke-luuletajaid. Kvääre ühendab kultiveeritus – haridus, elitaarkultuur, teatud haprus, esteetika ja saksa keel. Kogumiku fotodelt vaatavad vastu peamiselt heas füüsilises vormis, hästi riietatud atraktiivsed härrasklassi mehed. Pilt sarnaneb seega briti kirjanduses ja teleseriaalides kujutatava eliidiga, kust väga harva puuduvad kväärisuhted.

Nii luuakse ideaalkuvand kvääridest XIX sajandi lõpus, XX sajandi alguses kui eliiti kuuluvatest meestest. Kui sallimatu ühiskond neid vaenab või katsub tühistada, mõistavad seisusekaaslased nad kohtus õigeks, nagu näeme Ken Irdi artiklis või leiab esteetidest homopaar viimaks õnneliku rahupaiga Šveitsis, millest kirjutab Hannes Vinnal. Alamate seisuste esindajad, sh eestlased, puuduvad kvääridena täielikult kuni Eesti Vabariigi (kus seisused olid kaotatud) tulekuni ja ka seejärel on eestlastest mehed, ühe erandiga, pigem väljapressijad, kes neilt varem seksi ostnud baltisakslasest ohvrit ründavad.

Aga ikkagi: eestlased?

Andreas Kalkun, kes ka siinses kogumikus üles astub, on käsitlenud seksuaalsust talupojakultuuris ja leidnud, et kvääride kohta on väga vähe andmeid. Seksuaalse sisuga naljandite hulgas on vaid mõned seotud homoseksuaalsusega ja palju enam näiteks loomapilastusega.⁵ Ka rahvalaulueksperdi Lauri Õunapuu sõnul ei olnud kväär külaühiskonnas isikuks või teemaks, keda laulu sisse panna. Laul, kus poiss läheb lakka oma teada tüdruku kõrvale ning siis seal kogemata habemikule naabri-Juhanile suud annab, kõneleb pigem inimlikust eksitusest, mis saab veel kurvema lõpu: Juhan viskab musitaja lakast alla, kus kuldid teda nühkima asuvad. Kuni uusi allikaid ei ole ja olemasolevad uuel viisil kõnelema ei hakka või neid seda tegema ei sunnita, jäägu siis talumehe traditsioonilisteks seksuaalpartnereiks pealegi naine ja koduloomad. Mis ühtlasi tõstatab küsimuse, kas kväärsus on iseloomulik vaid teatud kultuurikihistustele ja seega sotsiaalne konstruktsioon.

Käperdav kväär ja sadistist kväär?

Kvääri idealiseerimine näib ühtlasi andvat suuniseid, milliseid inimesi ja suhteid võib kväärina käsitleda ja milliseid mitte. Raamatust on tervikuna täiesti puudu näiteks sugugi mitte ühiskonna hukkamõistu all kannatav, vaid oma võimu kuritarvitav kväärist käperdaja. Richard Roht kirjutab oma I maailmasõja mälestustes järgnevalt: „Kuid öösi ärkasin sellest, et kompaniiülem katsus minuga sõbrustada viisil, mida ma ei võinud valesti mõista. Taipasin kohe, et jutud, mis ülemast juba sügisel kompaniis ringi käisid, olid niisiis õiged. Mu pea sai kohkumisest kohe kaineks. Katsusin ülemast heaga lahti saada, soovitades tal heita ilusti magama. Aga kuna ta ikka edasi „sõbrutses“, andsin talle lõpuks hea vopsu, nii et ta oma voodisse kukkus. Sealt ta – „solvatuna“ – enam ei tõusnud, vaid jäi peagi uuesti magama.“⁶ Karl August Hindrey mälestustes on koolidirektor Hugo Treffnerist saanud aga lausa kväärist sadist, kes poisse brutaalselt peksab, voodis lamajatelt tekke pealt rebib jm viisil türanniseerib: „Aga et kõrvakiil peksuks võis kujuneda, seda nägin ma siin esimest korda. [—] Aga Treffener tagus, et [pekstava] pää vappus. Ja vihaga, kusjuures ta sõimas ja ta suust piisad lendasid.“⁷ Vihjeid direktori omasooiharusele leidub tekstis mitmeid: „Nõndanimetatud peenemad väiksemad poisid kogus Treffner alla. Tema isiklike ruumide kõrval oli siis veel tube? [—] Tsirkuses aga asetas end Treffner poisikeste keskele, komandeeris paari, keda ta kõige kohasemaks pidas, enesest paremale ja pahemale poole, toetas end siis istudes nende najale, pani käe ühele või teisele ümber õla…“⁸ Treffneri, kes asutas poistekooli, „kus ta ennast hästi tundis“⁹ homoseksualism on korduv motiiv nii mälestustes kui ilukirjanduses.

Toodud näited rõhutavad esiteks mälestuste tähtsust ja muidugi ka nende tendentslikkust. Viha Treffneri vastu on Hindrey mälestuste läbivaid jooni, Richard Rohu leitmotiiviks on tsaaririigi allakäik, armee ja ühiskonna moraalne laostumine. Samas juhivad mõlemad tekstid tähelepanu hierarhilistele meestemaailmadele – armee, koolid, üliõpilas­organisatsioonid jms –, mis võiksid olla paljutõotavad, ehkki raskesti avanevad allikad mis tahes kväärsuhete leidmiseks. Nõukogude armees avanevast kvääriloost räägib üks hiljuti linastunud film, kuid ka Olavi Ruitlase „Kroonu“, kus kväärist ülemus ajateeni­jaid igal ööl jõhkralt peksab, alandab ja vägistab kuni piinatavad seda enam välja ei kannata ning ta tapavad. Tüüpe ja tüpaaže, kes kogumiku kvääridefinitsioonile vastavad, leiaks kindlasti veelgi.

Kvääri leiutamine

Autorid kuuluvad valdavas osas LGBT+ kogukonda¹⁰, mis arusaadavalt selgitab nende huvi selle temaatika vastu. See seab aga tahes-tahtmata teatud tunnetusliku filtri ka ajalooainese käsitlemisel.

Kogumiku laiendpealkiri on „LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist“. Sellega saame suunise, et kõik raamatus käsitletavad ajaloolised isikud on kväärid. Seksuaalne orientatsioon on sügavalt isiklik asi, millest tulenevalt on minevikus elanud inimese kvääriks „tegemine“ keeruline ja eetiliselt küsitav. Raamatus on selgelt kväärid – kas seda ise oma elu ajal manifesteerinuna või homoseksi ostnuna – alla poole käsitletutest. Ülejäänud tegelaste sättumus on konstrueeritud „kaudsete tõendite“ põhjal: vastavad süüdistused, ühiselt veedetud jõulud, teatud lembusnoot kirjavahetuses, maalil „erilise soojusega“ (lk 88) kujutatud sõber vms. Vahel tunnistavad autorid isegi, et midagi täpsemat isikute suhete kohta tegelikult teada ei ole. Aga ometi on nad nüüdsest pandud „laulu sisse“, postuumselt vastu võetuna LGBT+ kogukonda. Sama anakronistlikult võib küsida, kas näiteks kohtus oma vabadust ja reputatsiooni kaitsma pidanud Kuressaare bürgermeister ja aktsiisikontrolör seda soovinuks?

Kalevipojastki – õigemini kujutistest temast – on nüüdsest saanud kväär, ja lausa vaieldamatult, kui uskuda Aro Velmeti arvustust. Bart Pushaw’ lähenemine Kalevipojale on paradoksaalsel kombel ausamgi ajalooliste isikute otsitud kvääritamisest, sest Pushaw’ meetodiks ongi subjektiivsus: kväärist vaatleja näeb Kalevipoega kväärina. Mitte­kväärile võib tekst tunduda provokatiivse kiimlemisena, aga vaielda ei ole siin tegelikult midagi: see on subjektiivse tõlgendamise küsimus. On muidugi hämmastav, kuidas mehepilk kipub ikka kõike eenduvat või sirget – siin männitüvesid ja mõõku – kohe peenisega seostama, ehkki männitüve asemel sobiks võrdlusse paremini kuusekäbi ja mõõga asemel taskunuga. Siit tuleb küsida, kas kunstis leidub mõni alasti mehekeha, mille kohta saab öelda, et see kohe üldse ei kutsu „kväärist vaataja ihasid Kalevipojale suunama“ (lk 82)? Või muutub iga paljas mees kunstis edaspidi vaieldamatult homoerootiliseks, kui nii on leidnud meeskväär?

Kväärikäsitlus näib toimivat üllatuslikult ka pehmendajana. Eriti teravalt torkab see silma Martin Rüngi artiklis antikangelasest Tartu kolhoosiesi­mehest, kes joonistub nahaalse, käperdava ja räuskava, seksi ostva vanamehena. Ometi leitakse kokkuvõttes, et „Esimees oli küll antikangelane, kuid oma käitumise ja olemusega jättis ta endast kustumatu mulje ning näitas, et ka rõhuvas keskkonnas on võimalik enda kehtestatud reeglite järgi elada [sic!]“ (lk 120). Kas „kätt perse peale“ (lk 119) ajav kväär ei olegi siis ahistaja?

Kui allikaid pole, tuleb nad välja mõelda?

Pikalt marginaliseeritud ühiskonnagruppide mineviku uurimine ongi väga keeruline ning allikaid napib. Kohtutoimikud pakuvad siin kahtlemata häid võimalusi, kuid töö on aeganõudev ja saadav pilt ühekülgne. Kogumikus laialdaselt kasutatud eestikeelse ajakirjanduse kõrvale võiks julgelt haarata omaaegse saksa- ja venekeelse meedia, kust välisuudiseid reeglina eesti keelde tõlgiti. Läti rahvusraamatukogu perioodika andmebaas¹¹ on selleks ideaalne keskkond. Sisestades näiteks otsingusse „Eulenburg“ (millenimelisest skandaalist kirjutab kogumikus Kalkun), annab andmebaas aastate 1907–1909 lõikes ainuüksi saksakeelse ajakirjanduse põhjal kohe 500 vastet. Kindlasti tuleks kammida tihedalt läbi mälestused ja laiendada eelkõige kväärikäsitlust.

Kui allikaid napib, tekib oht üle võimendada olemasolevaid. Ajaloos aitab selle vastu vana hea allikakriitika, mille kasutamine on kogumikus kahjuks äärmiselt ebaühtlane. Näiteks Kaarli puiestee saab kogumikus 1930. aastatel kvääri lantimispaiga tähenduse Uues Kosjalehes (mille ekvivalent oleks Nelli Teataja või kunagine Post) ilmunud üheainsa artikli põhjal. Edasi näeme metodoloogilist akrobaatikat: sõdadevahelises Tallinnas „kirjeldatut“ seostatakse kunstilises filmis „Tom of Finland“ (2017) kujutatud pärastsõjaaegse Helsingi lantimis­tavadega, jõudes järeldusele, et Tallinnas toimus 1930. aastatel asi „enam-vähem sarnaselt“ (lk 98). Kes vähegi ajaloo­teadust nuusutanud, mõistab järelduse talumatut kunstlikkust. Samal ajal ei näi loominguline lähenemine ajaloo­ainesele häirivat kogumiku toimetajaid ja koostajaid, pigem vastupidi. Tajudes allikalist ahtust, loodetakse edaspidi uut materjali siiski leida. Ja kui seda ei juhtu, polegi hullu: „Kas need lood on ikka veel peidus kuskil arhiivis või kellegi pööningul mõnes karbis või tuleks need hoopis välja mõelda?“ (lk 105).

Kogumik „Kalevi alt välja“ on julge katse visandada seksuaalvähemuste ajalugu Eestis. Ajaloolase vaates on tulemus paraku sisult väga ebaühtlane – on väga tugevaid uurimusi ning tekste, mille osas ei oskagi seisukohta võtta. Enim häirib, et allikatega käiakse meelevaldselt ümber, paigutades nad sageli juba varem loodud ettekujutuse illustratsiooniks. Kogumik kõneleb eelkõige ühe kogukonna enesekuvandist ja maailmavaatest. Ei saa jätta mainimata, et raamatu valmimist on toetanud Rosa Luxemburg Foundation – rahvusvaheline sotsialistliku alternatiivpoliitika lobirühm ja haridusasutus, mis on seotud Saksamaa vasakpopulistliku parteiga Die Linke. Laiale lugejaskonnale pakutavat populaarteaduslikku ülevaadet tuleb jääda siiski veel ootama.

1 Vt Krister Kivi, LGBT-vanarahva lood: kire kriminaalkroonika ehk Siil kalevi all. – Postimees 3. XII 2022; Maia Tammjärv, Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu autor: paljud lood on haruldaselt positiivsed. – ERR 7. XI 2022; Aro Velmet, Miks on vaja marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu? – Sirp 16. XII 2022.

2 Rahva Oma Kaitse. Raadio2, ERR 8. XI 2022.

3 Aro Velmet. Miks on vaja marginaliseeritud ühiskonnaliikmete ajalugu? – Sirp 16. XII 2022; Elo-Hanna Seljamaa, Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Ariadne Lõng 2022.

4 Kapiuksed valla. Arutlusi homo- bi- ja transseksuaalsusest. Toim. Brigitta Davidjants. Eesti Gei Noored, 2010.

5 Andreas Kalkun, Naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris. Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toim. Brigitta Davidjants. Eesti Gei Noored, 2010, lk 12–22.

6 Richard Roht, Tsaari ohvitser. Ilmamaa 2016, lk 76.

7 Karl August Hindrey, Minu elukroonika I–III. Loodus, Tartu 129, lk 59.

8 Hindrey, Minu elukroonika, lk 59; 64.

9 Sven Kivisildnik, Indrek Särg. Eesti gayluule järjekordne algus. H. Runnel. http://reinmets.pri.ee/index.php?sisu=homokultuur&homokultuur=runnel 20.01.2023

10 Maia Tammjärv, Eesti esimese LGBT+ ajaloo raamatu autor: paljud lood on haruldaselt positiivsed. – ERR 7. XI 2022.

11 www.periodika.lv