I
„Südaöö Pariisis” liugleb lihtsa ja kandva küsimuse laineharjal: kus on siis lõppkkuvõttes parem, kas seal, kus meid ei ole (ühes kaunis ja kadunud ajas), või on hea ikkagi just siin, selles ajas, kus me praegu oleme? Režissöör Allen esitab selle küsimuse romantilise muinasjutu vormis. Muinasjutus valitseb müütiline aeg ning eks tajuta kahekümnendate Pariisi samuti kui omamoodi müütilist paika.
Alleni esituses kipuvad tolleaegsed kultuuriheerosedki olema veidi muinasjutukangelaste moodi: nad on oma tegemistes kompromissitud, veidi skemaatilised ja samas õhulised natuurid. Hemingway esimene küsimus Gilile on, kas viimane oskab ka poksida. Sürrealistide jaoks pole midagi imestamisväärset selles, et Gil tuleb hoopis teisest aegruumist, Zelda on aga „täpselt selline, nagu Gil teda ette kujutas”. Ja nagu igas muinasjutus, on ka siin oma printsess – kaunis Adriana, kes on Picasso muusa ning kellesse Gil armub.
Ühelt poolt on suurmehed nõnda veidi koomilised, ent neid iseloomustab ka siiras usk ja pühendumine oma loomingule. Kõik nad on esitatud varjamatu sümpaatia, nostalgia ja õrna irooniaga, kõigi ühiseks omaduseks on see, et puudub pragmatism. Just säärase aktsendiga vastandab Woody Allen elegantselt aja ja suhteperspektiive. Tänapäeval on kultuurist saanud tarbimise osa, minevikku vaadatakse pragmaatilise ja edeva tagantjärele tarkusega, tajumata minevikus pulbitsenud ehedat elu, Gil saab aga võimaluse kadunud ajale kohapeal kaasa elada.
Kui tulla tagasi filmi kandva küsimuse juurde, võib öelda, et linateoses ei jäeta vaatajale mingit kahtlust: olnud aeg oli parem, peenetundelisem, ehtsam ja loomingulisem. Muinasjutuline ja reaalne vastanduvad nagu minevik ja tänapäev, loo arenedes nihutab Allen aga muinasjutulise perspektiivi astmeliseks: kauni Adriana unistuste aeg oli nimelt veelgi varem. Leiab aset uus ajanihe ning Gil ja Adriana saavad võimaluse elada XIX sajandi lõpuaastate Pariisis. Muinasjutt paigutub nõnda uuesti rõhutatult ajaloolisse aega, ent paraku viivad armunute teed nüüd lahku. Adriana jääbki oma unistuste aega, minevikku, Gil pöördub tagasi olevikku. Küsimus, kus on parem, saab nüüd uue kaalu. Gilil pole ju õigupoolest mingit põhjust mineviku Pariisi maha jätta. Gili kihlatu Inez on truudusetu ja pealiskaudne tegelane, olevikus ei oota teda keegi, ent millegipärast valib mees ikkagi oleviku.
II
Gil on muidugi varjamatult Woody Alleni enda alter ego ja võib öelda, et Gili kaudu sõnastab Allen siin filmis ka oma kreedo, mis kõlab nõnda: „Kunstnik ei tohi järele anda masendusele ja ahastusele”. Nõnda selgub, et tegelikult on õiged mõlemad vastused. Seal, kus meid ei ole, seal ongi parem. Minevikust võib leida peenema ja loomingulisema tunnetuse kui tänases päevas. Ja ometi tuleb jääda siia, kus sa oled, sest see on seotud kunstniku vastutusega. „Südaöö Pariisis” on märkimisväärselt helge teos. Naer ja traagiline tunnetus on Allenil alati käsikäes käinud, dramaatiline telg on ikka lähtunud tegelaste sisevastuoludest, maailma absurdsusest ja lähisuhte võimalikkusest/ võimatusest. Selles filmis Allen aga tegelaste sisevastuolude paraadi ei paku. Võiks öelda, et režissöör kraadib siin hoopis välja võimalikult lihtsa ja siira eluhoiaku. Kunstnik kannab vastutust, tema üksindus ei ole aga sugugi paratamatu. Tuleb lihtsalt leida keegi, kellega olulistes asjades tõepoolest ühel meelel ollakse. Õnn pole keeruline ja kaugel, õnnega satutakse kokku, kui leitakse oma elus printsess, kes samuti armastab Cole Porterit.