Johannes Semper kirjutas 1920. aastal, et kunstiteost saab vastu võtta kahel moel: seda võib kas a) maitsta või b) mõista. Prestiižsete kirjandusauhindade žürii liikmed ei tohiks tema arvates isiklikku maitset arvesse võtta.¹

Eks sellest vastandusest, nagu ka Semperi tekstikorpusest üldse või kirjutada pikalt. See kirjanik on eesti kultuuris praegu katastroofiliselt out: viimasel ajal pole ilmunud ühtegi tema luuletuste ega esseede, samuti mitte proosa, isegi ebapunaste novellide-romaanide uustrükki mitte. Kui kirjastus Ilmamaa avaldas 2013. aastal Semperi „Päevaraamatud“, saatis teksti napp ja vabandav, võib-olla isegi kiirustades kirjutatud saatesõna, tsitaatidest kokku õmmeldud. Ka ei ole lavastatud tema „Armukadedust“ Endla, Tallinna Linnateatri ega Ugala laval. Tal pole praeguses Eesti Vabariigis sümboolset kapitali, nii nagu seda on näiteks A. H. Tammsaarel või Mati Undil või meie kaasaegsetest Andrus Kivirähal – ja Maarja Kangrol.

Kas maitsta või mõista?

Semperi nimi ei ole sattunud Maarja Kangrot puudutavasse kirjatöösse niisama. Maarja Kangrol ja Johannes Semperil on mõndagi ühist, kas või rännusõltuvus ja kirg romaani keelte vastu. Semper teadagi tõlkis (ja tõlkis hästi) mitmed tekstid prantsuse (Sartre, Gide, Baudelaire, Stendhal, Hugo), itaalia (Boccaccio, Dante) ja hispaania keelest (Neruda, „Don Quijote“ värsid). Samuti oli ta esimesi itaalia futurismi, eelkõige Marinetti põhimõtete tutvustajaid Eestis. Ka Maarja Kangro on itaaliakeelse kirjanduse arvestatav ja auhinnatud vahendaja.

Eesti väikeses kultuuris on niisugused paralleelid muidugi kerged tekkima. Nendele viitamine tundub ehk isegi natuke banaalne. Võib-olla ka mitte, sest romaani keelte/kultuuride lembus asetab Kangro just sellesse eesti kirjasõna traditsiooni, kus juhindutakse romaani kultuuriruumist (Semper, Aavik, Aspel). Võib oletada, et kui Maarja Kangro oleks anglofiil, kirjutaks ta teistsuguseid tekste. Võib-olla.

Kuidas puutub aga Semperi praegu kehv maine Kangro uusimasse, 2018. aastal ilmunud raamatusse „Minu auhinnad“? Kõigiti. Semperi pärandi saatus näitlikustab Kangro sedastust imetluskuhilate kohta: kuhu antakse, sinna tuleb ikka juurde, vähemasti mingil perioodil. Seaduspära toimib ka vastupidi: kuhu ei tule, sinna ei hakkagi tulema. Ja miks tuleb või ei tule, võib olla määratud sotsiaalkultuurilistest või poliitilistest põhjustest või pahast tähtede seisust. Semper on kurioosne näide: ta sai auhindu nii Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude ajal, pärast Eesti iseseisvuse taastamist kadus ta aga kui mutiauku. Kooli kirjandustunnis lõpetati Semperi teema tõigaga, et too kirjutas sõnad ENSV hümnile. See tähendas, et tema loomingut ei saa retrospektiivis tõsiselt võtta. Ja just tõsiselt võtmisest, tunnustusest, kunstiauhindadest Kangro raamatus „Minu auhinnad“ pajatabki.

Semperi essee juurde tagasi tulles tasub rõhutada, et selle järgi on kunsti õigel hindamisel oluline oma minast kaugemale vaadata ning mitte ainult teost maitsta (keele, sülje, himuga), vaid sellest ka aru saada (intellektiga, lugemuspagasiga). Seega on Semperi meelest kunsti tõeline hindamine alati objektiivne ja kuiv, kehast eemal. Sedasi oli tollal tavaks mõtelda. Anno Domini 2018 ei varja kunsti (au)hindamise subjektiivsust ja „ljesoonide“² tähtsust otsustamisprotsessis enam keegi, ehkki sellest pole Eestis ka erilise avameelsuse ja põhjalikkusega varem kirjutatud. Sobivaim isik olukorra narratiivseks läbivalgustamiseks ja muidugi selle üle irvitamiseks on just üks Eesti esiküünikuid, intellektuaalne ja aus, ropp ja külm Maarja Kangro.³

Minu suhe Kangro tekstidega algas tudengipõlves: mulle meeldis ta luule („Heureka“ näiteks) ja hiljem muidugi šikkide pealkirjadega novellid. Need maitsesid head. Aga vaevalt see kedagi intrigeerib, milline on minu personaalne suhe Kangro kui autoriga. Teiselt poolt asetuvad „minu“, „mina“, „minu meelest“ Kangro huvivihku ning on tähtsad kogu moodsas lääne kultuuris, alates moderniseerimisprotsessi algusest. Eesti ägab mina-ikke all. Johtub see näiteks sõnast „minu“ Kangro teose pealkirjas (hiljem liidetakse sellele solidaarselt „meie“). Eesti kultuuriruumis on „mina“ end läbi surunud näiteks Petrone Prindi populaarses reisisarjas, kus kirjutajad n-ö omastavad paljud maailmapaigad.

Mõnes mõttes on see vabastav, sest mis siin ilmas üldse ilma „minuta“ aset leiab ja tähenduse saab? Viitab kuumale minasupile ka Kangro: auhinnahulluski sai alguse individualismuseseemne muldapanekuga. Mõnes mõttes on see aga sünge. Selleks, et rääkida mingist tahust, nähtusest, värgist mina-vinkli kaudu, peab see mina vähemasti mingil määral olema küllastatud money and/or power’iga või mingi muu ollusega x, sest iga mina ei ole piisavalt mina.

Kadedus ja nauding

Arvatavasti hakkab Kangro raamat tõeliselt kõlisema (õigemini põrisema, sest kõlin ja helin ei seostu Kangro loomega) siiski nende peas, kes on kirjandus­ilmaga seotud või soovivad sellega mingil moel seotud olla. Viimaste hulgas võib auhindamisstruktuuride kohta lugedes tekkida emotsioon või tajumus nimega kadedus, mida on lääne kultuuris ägedalt kardetud ja kirglikult põlastatud.

Kadeduse demoniseerimine sai alguse XIX sajandil.⁴ Kadedus naiselikustati ja seoti moraalse hukatusega, muudeti häbiväärseks. Siit ka tuntud sõnapaar „naiselik kadedus“, mis esiteks viitab, et mehed eriti kadedad ei ole (või kui on, siis astuvad peavoolu-mehelikkusest välja), ja teiseks seob naissoo kuidagi läbipõimunult-lämmatavalt kadedusega – nagu sellest polekski teed välja. Säärane kadeduse käsitus näib olevat praegugi küllalt levinud.

Kuid kadedust saab mõista ka teisiti. Kultuuriuurija Sianne Ngai sõnutsi on see hoopis afektiivne ja (tihti) adekvaatne vastus ebavõrdsele olukorrale.⁵ Ebavõrdsus võib olla tekkinud eri põhjustel, s.o klassist, rassist, soost, etnilisest kuuluvusest, vanusest vms johtuvalt. Valgete lääne kapitalismis tekitab kadeduseuss küsimusi nagu „miks saab tema välisriikidesse reisida seitse korda aastas ja mina ei ühtki?“, „miks on tal igal talvel uued saapad ja mina kannan samu juba mitu talve?“, „miks on tal nii palju vaba aega ja mina pean kaheksast viieni kontoris rabama?“, „miks saab Kangro pea iga ilmutet teksti eest meelehead ja nutsu ning minu kaunid oopused ei pälvi retsensioonipoegagi?“… Sellistele küsimustele peaks traditsiooniliselt järgnema kõrvakiil autoriteedilt ja kristlik nending, et oled tühine inimeseloom. Kasi nurka ja häbene! Ole õnnelik, kui teisel hästi läheb!

Ometi hõljub kadedus päris kindlasti ka loomeisikute ringkonnas, eriti nende seas, kes järjepanu auhindadest ilma jäävad. Nemad peavad oma šampanjat jooma (kui neile ikka serveeritakse) teiste õnnejoovastust ja naudinguvööte pealt vaadates, tajudes, kuidas need valusasti nahal mingiteks koledateks tunneteks teisenevad. Karm. Ses mõttes oleks põnev olnud lugeda ka Kangro suhestumisest auhinnakadedusega.

Tõsiasi on, et kadedus on kehalikustunud (tunneme seda oma kõhus, rinnas, kurgus jne) ning seda on ka auhindamine ja auhindade saamine. See tuleb Kangro tekstist reljeefselt välja. Peale raha, mis auhinna(kese)ga kaasas käib, on oluline ka kehaline tajumus, mis kaasneb teadmisega, et oled parim, oled võitnud. Raha ehk rulli on muidugi vaja. Juba Semper nurus endale Berliini sõiduks mitmeid avansse ning Kangrogi kirjutab avameelselt (napist) rahast, mida talle koos auhindadega pudeneb, kuid põnevam on selle juures dopamiini­teema. Auhinnaga kaasneb nimelt lühemat või pikemat aega kestev kaif, mõnus siirupine tunne, mis ajab veidi ülemeelikuks, tekitab kohvikus väljategemise ja ka väljaelamise tunde. Seda on Baltimaade elanikel hädasti tarvis, eriti talvel. Kirjanikkond ei ole huvitet vaid sümboolsest kapitalist (mis on jube oluline) ja rahast (mis on jube oluline) ja võrgustikukapitalist (mis on jube oluline), vaid ka kehalise kapitali virgutamisest, s.o meie keha (ja seekaudu ka muidugi mentaalsus) vajab sööste, naudin­gulisi vööte, viirge ja jugasid, tunde­laenguid, mis meenutavad armumist või lihtsat lihahimu.

Auhinnad mõjuvad erakordselt kehaliselt, panevad tajuma end oma kehas hästi, organismi aga nõristama nektareid, mis annavad eluisu mingiks ajaks tagasi. Sedastab Kangrogi, et on tihti kahelnud nii mõneski asjas, mõneski sihis, aga õnnitlev kringlilõhnaline telefonikõne on lahustanud ta eksistentsiaalse piina hetkega. Lihtne niisiis: inimene on depressiooni sisenemas, aga saabub sõbramees auhind ja kohe tundub kirjanikukutse jälle aus ja tähenduslik. Aja jooksul auhinnalaks kahjuks lahtub ning sunnib uuesti otsast alustama. Pealegi ei suuda auhind kurvameelsust iga kord alla suruda, vahel võib see muuta olukorra veelgi mannetumaks.

Siira kirjanduse võidukäik

Kangro on oma viimases tekstis nagu „Klaaslapsegi“ puhul siiras: ta on kasutanud pärisnimesid, kirjeldab pärisolukordi. Selline aus kirjutamine on vahest ajastu märke. See ajab paljud asjaosalised marru, aga aitab ühtlasi saavutada mingi tõelusekihi, mida lugejad eri põhjustel väga ihaldavad.

Hea näide on Karl Ove Knausgård, kelle nimi käib läbi ka Maarja Kangro raamatust. Tegemist on Norra menukirjanikuga, kelle autobiograafilise romaanisarja „Minu võitlus“ kuuest osast neli on ka eesti keeles olemas. Knausgård näitab kõike läbi tõelusevõrgu: ei varja nimesid, ajastu markereid, geograafilisi paiku, nätakaid konkreetsetelt isenditelt. Kõik on kirja pandud nii, nagu oli, ehkki kirjaniku eriomases stiilis ja tema valikute-vaatenurkade kaudu. Kas pole ahvatlev? Varraku kodulehel väidetakse, et „Minu võitlus“ viis Norras teistegi kirjanike „oma elul põhinevate valusate romaanide“ ilmumiseni.

Kas ka Kangro liigub selle trendi kiiluvees? Tema kahes viimases teoses toimuvad tõelised asjad ja tegutsevad nn päris inimesed. Kes ikka viitsib 2018. aastal lugeda mingitest Rudolf Ikkadest ja mr Ramsaydest? Kuivõrd eetiline on päriselu teesklematu kudumine kirjandusteksti, on muidugi eraldi küsimus – ja mis sellele järgneb. Varrak mainib kõmupirnina Karl Ove Knausgårdile tehtud kohtuähvardusi. Kas Kangrot ei hakka keegi kohtusse kaebama? Sellest saaks kirjutada hittromaani „Minu kaasused“.

Lõpetada võiks siiski vingudes ehk konstruktiivselt kritiseerides. Vastasel juhul tundub kriitik liiga heatahtlik. Kriitikute mõmmistumist ehk lihunik-kriitikute väljasuremist tögab ka Kangro: väike kuri vürts annab asjale jumet! Kangro teose puhul võib esiteks nokkida sisukorra ja pealkirjade kirjatüübi kallal: see on võigas. Teiseks on teksti tempo kohati liiga ruttav ning jätab osa teemasid süvendatult läbi valgustamata. Kas on nende väidete puhul tegemist semperliku maitse- või mõistmismöginaga? Kas neid vajakajäämisi näen vaid mina?

Vaevalt et ma oma (kadedast) kirjutisest kaifi või selle eest märkimisväärselt rulli saan. Küll aga on Kangro endale välja võidelnud (või hoopis „välja nautinud“?) säärase staatuse, et usutavasti antakse talle auhindu ka pärast auhindade üle naermist, isegi kui see kõik tundub „oma pere jõulukinkide mõnitamisena“.⁶ Laksu (ja jaksu) ning rulli on tal edaspidigi vaja.

Annan siis Kangrole oma kujuteldava auhinna lakoonilis-täpse stiili (ha-ha), lõikava kriitikameele (haha-ahhaa), läbimõeldud kompositsiooni (irv) ja veenva karakteriloome eest (mahlakasköhiv viimne irve).

1 Johannes Semper, Kunsti maitsmisest ja arusaamisest. – Postimees 9. XII 1920, 12. XII 1920, 13. XII 1920.

2 Maarja Kangro, Minu auhinnad. Nähtamatu Ahv, 2018, lk 134–135.

3 „Minu auhindade“ arvustus: Kaupo Meiel, Auhinna hinda küsi auhinnatult. – Sirp 26. X 2018.

4 Sianne Ngai, Ugly Feelings. Harvard University Press, 2005, lk 129.

5 Samas, lk 126.

6 Minu auhinnad, lk 83.