Ivan Krõlovil on üks õpetlik valm, kus loomad metsas tahtsid kord hakata kvartetti mängima. Istunud siis karu, rebane jt elukad maha ja hakanud omast arust musitseerima. Ent kuna neist ükski polnud mingit muusikaharidust saanud, oli tulemus päris kole. Keegi metsaelanikest aga õpetama, et istugu teistmoodi, et las karu ja rebane vahetavad kohad. Küll siis muusikat tuleb. Nii tehtudki, kuid tulemus sama kole mis ennegi. Proovitud istuda nii ja teisiti, aga ei miskit – ikka kõlas metsa all kakofoonia.
Juba pikemat aega hõõgub meie hariduselus kui tuli tuha all uute ainekavade ümber poleemika, mis on nii elektroonilise kui trükimeedia vahendusel sel aastal mitmel korral ka avalikkuse ette jõudnud. Küllap märkas tähelepanelik lugeja sedagi, et uut õppekava töötati välja paralleelselt kahes kohas: Tartu ülikooli ja AS Bit (Avita) initsiatiivil moodustatud töörühmas. Ent mida tänaseni pole, on need samad uued ainekavad.
Edasi läheb lugu juba segasemaks: küll on püütud neid kahte töörühma ühise töölaua taha istutada, küll on “esimest viiulit” kutsutud mängima Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus (REKK), kuid nagu Krõlovi valmiski, ei kostu siingi veel kokkukõlavat “kvartetimuusikat”. Ja et pilt veelgi segasem oleks, on seda küsimust püütud millegipärast ka politiseerida: justkui oleks AS Biti (Avita) töörühma taga nähtud Keskerakonna karvast kätt või vähemalt keskerakondlasest haridusministri noobleid näppe. Muidugi, tavavaataja võib teleka taga kahjurõõmust käsi hõõruda, et “küll see Mihkel Kärmas pani oma saates Avitale lahedalt ära!”. Eks ta ole, Avita näitas üles head initsiatiivi ja sai selle eest kohe ka karistada. Ent kes sugugi heameelest käsi ei hõõru, need on mõistagi õpetajad, õpikute autorid ja kindlasti ka ärksamad lapsevanemad, kel oma järglaste haridustee sugugi mitte ükskõik pole.
Loomulikult puudutavad uued ainekavad ka muusikaõpetust ning muusikaõpikute (kaas)autorina tahan juhtida tähelepanu mõnele vastuolulisele tõigale, mis meie muusikalist kooliharidust paistavad praegu iseloomustavat. Ent kõigepealt tuleb osutada tõsiasjale, et ega ükski uus ainekava pruugi oma uudsuse tõttu vanast automaatselt parem olla. Igat asja tuleks vaadata ikka omas ajas. Nii on nõukaaegne muusikaõpik kindlasti vananenud vähemalt selles mõttes, et vaevalt on mõttekas tänastele koolinoortele pajatada Kabalevski ja Dunajevski loomingust (vt Imbi Kull, Ofelia Tuisk, “Muusikaajalugu keskkoolile”, 1971). Ent kui “ballast” maha arvata, pidi sovetiaegne muusikaharidus omas ajas ju töötama – käisid näiteks Tormis, Pärt, Kaljuste, Tüür jpt oma muusikalist haridusteed toonases ENSVs. Tahan öelda seda, et mis puudutab klassikalist muusikapärandit, siis ei õpetatud ei pool sajandit tagasi ega ka taas iseseisva Eesti esimesel aastakümnel muusikaõpikutes “valesid asju”. Bach jääb ikka Bachiks ja Beethoven Beethoveniks, olgu pukis mis tahes valitsuse haridusminister. Kui räägime muusikalisest baasharidusest, siis ei paista küsimus olevat niivõrd selles, mida õpetada, vaid kuidas õpetada. Ja see “kuidas” paistabki olevat muusikaõpetuse muudatuste tulipunktis. Kuid olgu uued ainekavad tulevikus nii- või naasugused, on vähemalt kolm asja, mida ükski uus ainekava vähemalt praegustes tingimustes muuta ei saa.
Mida ainekavad muuta ei saa?
Üks asi, mis kohe piirab kui tahes edumeelse muusikalise ainekava tegusust, on muusikatundide arv koolis. Üks tund (loe: 45 minutit) muusikaõpetust nädalas on piir, millest allapoole enam kuidagi minna ei saa. Kui lugeda õppesisu üldsõnalisest projektist, et REKKi ainerühmas peetakse esmasteks ülesanneteks: a) laulmise ja praktilise musitseerimise osatähtsuse rõhutamist; b) ainesisu viimist miinimumini (sic!) ja c) muusikaloo käsitluse muutmist heliloojate-kesksest ajastu- ja žanrikeskseks, siis võib tekkida küsimustena veel kaks punkti. Esiteks: kuidas viia miinimumini asja (vt punkt b), mis ongi juba miinimumis (kord nädalas)? Ja teiseks: kuidas 45 minutiga nädalas arendada laulmist, muusikalist kirjaoskust, viia läbi muusika kuulamist, anda teadmisi muusikaloost keskajast nüüdismuusikani ning arendada peale selle veel ühislaulmise traditsioone? Pole mõtet vist küsidagi, et kui eelnimetatud ainerühma punktid on vaid esmased ülesanded, siis kust leida aega realiseerimaks veel neid, mis on n-ö teisesed. Peaks olema vist selge, et kui topsis on seitse tikku, siis kaheksat sealt välja võtta ei saa, ja nii ei saa muusikaõpetaja teha tunniga nädalas ära tööd, mis eeldab vähemalt kahte tundi. Niisiis – et neid toredaid plaane teoks teha, tuleks kindlasti suurendada muusikatundide arvu nädalas, kas või ühe võrra.
Teine asi, mida ükski ainekava muuta ei saa, on õpetajate koolitus. Muusikaõpetaja on ju see võtmeisik, kelle isikuomadustest sõltub, kas noor inimene innustub helikunstist, või püüab hoopis igavast-tüütust laulutunnist põgeneda nii kaugele, kui jaksab. Sõnaga: kas õpilane mõistab muusikat kui kunsti, või adub seda rutiinse-tuima kohustusena. Kuna olen muusikaõpetajatele läbi viinud seminare oma autorsusega muusikaraamatute kohta, siis olen täheldanud sedagi, et on siiski pedagooge, kes ei orienteeru ka ise hästi õpikus, mille järgi õpetavad. Seega võib juhtuda, et kui tahes hea raamatu ja edumeelse ainekava puhul on pudelikaelaks just õpetaja, kust muusikaalased teadmised sugugi mitte alati ei voola, vaid vahel ka nirisevad või ehk koguni tilguvad.
Ja kolmas asi, mida ükski ainekava muuta ei saa, on muusikaõpikute autorite defitsiit, kes sellest samast õppesisust lähtuvalt võiksid raamatuid kirjutada. Autorite defitsiit on muusikaõpikute põllul üsna tõsine ja selle põhjusi mitmeid. Muusikaõpiku kirjutamine pole niisama lihtne – kes üldse peaksid muusikaraamatuid kirjutama, kas nn koolimuusikud või muusikateadlased? Viimati mainitute vahel on väike vastuolu, kuna muusikaloolased võivad arvata, et koolimuusikud ei jaga lõpuni kõiki muusikateoreetilisi finesse, ning koolimuusikud jällegi, et muusikateadlased ei tea, mis koolides tegelikult toimub. Õigus võib olla nii ühtedel kui teistel, sestap oleks kõige parem lahendus, kui muusikateadlane teoreetikuna ja koolimuusik praktikuna teeksid muusikaraamatu üheskoos. Kahjuks on juhtunud sedagi, et nii mõnigi hinnatud muusikaspetsialist, kes mõnda pedagoogi koostatud uut muusikaõpikut kohe karmilt arvustama kipub, lükkab tagasi pakkumise kirjutada ise üks hea õpik.
Teiseks põhjuseks ehk need samad uued avalikustamata ainekavad, mis kuidagi valmis ei taha saada. Tõepoolest – kuidas siis kirjutada, kui ei ole teada nõudmised, millele õpik peab vastama ja ilma milleta raamat haridusministeeriumi kinnitust ei saa? Seda enam, et kuskilt otsast ei paista ka, kas need uued ainekavad tulevad lõpuks läbivalt aine- või õpilasekesksed ning kuivõrd need peaksid lõimuma teiste õppeainetega.
Aine- või õpilasekeskne valik
Vanasti, kui mina veel koolis käisin, pidin koolijütsina teadma ükskordühte, hiljem Ohmi seadust ja diferentsiaalarvutust, rääkimata õigekirjast ning jo-le-mi’st. Minult nõuti teadmisi, hoolimata sellest, et näiteks integraalvõrrandeid pole mul hiljem elus kunagi vaja läinud. Aga eks vanasti oli rohi rohelisem.
Nüüd on moesõnaks saanud “õpilasekesksus”, mida millegipärast ainekesksele õpetamisele vastandatakse. Huvitav, miks? Lihtsustatult võiks öelda, et see õpilasekesksus meenutab natuke nõukaaja mõttetera, et kommunismi ajal pidavat kehtima printsiip: “Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi!” Pole ime, et see põhimõte on eriti sümpaatne just kooliõpilastele, sest olgu võimetega, kuidas on, arvab iga õppur oma vajadusi küllalt hästi teadvat.
Mis puudutab muusikaõpetust, siis näikse siin esmapilgul isegi tõetera sees olevat: kui noor inimene näiteks viisi ei pea, siis mill
eks teda laulma sundida? Las lööb lihtsalt loo rütmi kaasa, asi seegi! Iseenesest üsna demokraatlik printsiip, ent see demokraatia on paraku mitme otsaga asi – see pole nimelt kõigile ühtviisi hea. Nii kirjeldas Harvardi filosoof Robert Reznick vabade valikute eripära paradoksaalse küsimusega: kui ühel naisel on neli kosilast, siis mis oleks demokraatlikum, kas a) naine valib endale selle kosilase, kes on talle kõige meelepärasem, või b) kosilased korraldavad endi seas hääletuse, mis otsustab demokraatlikult, kes naise endale saab? Ütlematagi selge, et siin toimib korraga kaks erinevat arusaama vabast valikust, mis teineteise välistavad.
Kui muusikaõpetusest rääkida, siis analoogne vaba valiku dilemma õpilasekesksuse puhul võiks kujuneda ehk järgmiseks: a) ma kas laulan kõiki viise, kuid noodikirjast (rääkimata mingist muusikateooriast) ei tea tuhkagi, või b) muusikalugu tean, ent ei laula piiksugi. Kuid nii ühel kui teisel juhul olen ma koolis muusikaõpetust saanud, mida märgib isegi hinne see või too. Aga on see siis tõesti ka muusikaharidus?
Ent nüüd olekski ehk õige aeg mõtiskleda sellegi üle, mis peaks olema kooli-, sealhulgas muusikahariduse põhisisu. Olen päris kindel, et teadmisteta siin läbi ei saa – selleks, et midagi oma hilisemas elus edukalt rakendada, peab lihtsalt teadma, mida kasutada (olgu see siis muusikateooria või musitseerimise ABC). Vähemalt mingi eruditsioon tundub olevat igasuguse hariduse elementaarne baasosa. Sealt edasi näib juba järgmisel tasemel olevat oluline teadmine, kuidas oma teadmistepagasit süsteemselt kasutada, näha seoseid ka näiliselt erinevate asjade vahel. Ja lõpuks kolmandaks – kuidas neid teadmisi-seoseid oma tegevuses loovalt rakendada. Loovuseta pole teadupärast ei kunsti ega ka selle mõistmist. Muuseas asjaolu, et ma mainitud kolm printsiipi praegu järjestasin, ei märgi siiski tähendusjärjekorda – ideaalsel juhul toimivad nad ju korraga.
Selles valguses tuleme tagasi aine- ja õpilasekeskse õppematerjali käsitluse juurde. Neid näikse millegipärast vastandatavat, kuid just selles vastanduses ongi peidus väike vastuolu – teadmine (ainekesksus) ei räägi vastu loovusele (õpilasekesksusele) vähemalt mitte kunsti- ja muusikaõpetuses, üheta pole õieti teist ja vastupidi. Ehk teiste sõnadega, mineviku suurkujusid iseloomustades tuleb tõdeda, et minevikku tundmata poleks nad ka tulevikku suutnud kujundada selliseks, mis ta on XXI sajandil.
Homsesse päeva vaadates ja end sinna mõeldes oleks vähemalt muusikaõpetuses ehk suurim panus just loovusele ja loovalt mõtlevate pedagoogide juurdekasvatamisele. Kas me ikka teame praegu päris täpselt, millist muusikaõpetust me koolides soovime? Kas peaksid sealt sirguma lihtsalt muusikasõbrad, kultuurihuvilised inimesed või muusikalised mälumängurid, ehk hoopiski potentsiaalsed interpreedid-komponistid?