Huvitav, et üldse mitte inimpelgurile Südale ei meeldinud mitte üks raas fookuses olla. Tuntud on lood, kuidas ta paari pika sammuga orelipuldi ja sealt jälle tagasi nurga taha varjuda püüdis ning kord Kaarli kirikus avatud vihmavarju enda ette puldile sokutas. Ja kui sageli ta soodsatest esinemistest keeldus – ometi oli Süda organistina suverään, kes võinuks ka Euroopas tuntuks saada. Aga talle sai primaarseks hoopis looming, mille realiseerimine oli paraku väga pikaldane ja toimus põhiliselt peas, mitte paberil. Sestap ongi tal lõpetatud (oreli)oopusi ainult seitse, neist suurvormid ainult kaks – koguajas 40-45 äärmiselt viimistletud minuti jagu. Kas aga kuue aasta kohta ongi seda nii vähe, kuigi „peas” oli neid veel vähemalt kuus?

Mida arvab asjast Hugo Lepnurm? Ta kirjutab: „Süda teoste vähene arv näitab helilooja pikaajalist, keskendatud mõttetööd. Mõned heliloojad saavutavad oma küpse meisterlikkuse hulga teoste loomisega, mis osutuvad ajaloo distantsilt vaadelduina nagu eeltööks üksikuile šedöövreile, millega need autorid kirjutavad oma nime ajalukku. Süda juures on see eeltöö sündinud nähtavasti kõik mõttes ja suurmeistrite töid uurides, mida ta tegi väga palju. Endassesüvenenud, killustamata karakter, suur töökus ja kiindumus lubasid ammutada Südal maailma muusikaliteratuuri sügavusi vast rohkemal määral kui mõnel teisel. Kaasaegsete lugupidamine Südast kui suurest muusikatundjast oli üksmeelne”.

Fuugast f-moll kirjutab mentor aga nõnda: „Monumentaalses ja tõsises teoses näeme hoolikal vaatlemisel mõningate eeskujude jälgimist [mitte järgimist – I. R.], aga ometi on see kordumatult isiklik, nagu ka Saaremaa purjelaevameistrite välismaalgi imetlust äratanud veesõidukid, mis on samuti ehitatud üldiselt kehtivate tehniliste nõuete kohaselt, aga kodusaare tingimusis, kodusaare materjalist ja koduste töövõtetega.” Nii võimast esikteost annab isegi suurest ilmast otsida!

Süda peateoseks võib kahtlusteta pidada siiski Prelüüdi ja fuugat g-moll. Alustanud mõlemaga 1914. aastal, sai prelüüd kirja aga alles kaks nädalat enne 1920. aasta saatuslikku kesksuve – väga, väga napilt … Nagu öeldud, reale paladele, ka paljutõotavale Tokaatale, Südale antud aastatest ei piisanud. Asjaomastel on valus kujutleda, et olemasolev pärand on olnud vaid üksainus katkenud teekond järjekordselt „peas” valmiva suurteose – Reekviemini. Seega me ei tea, millest Süda ootamatu surmaga ilma jäime, ja see on hea. Nimelt see, et me ei tea. Ilmlikult kõlamatut ei saa Maa peal kuulata, see aga, mida siin tehakse kõigi Eesti ja kümnete Euroopa tipporganistide tahtel Süda pärandiga, tõuseb ajast aega kõrgustesse.

Imepärane mees oli.