Riietumise rituaal
Oluline asi, millele püha ja argist eraldades tähelepanu peaks pöörama, on rõivastus. Millal ning milliseid riideid kantakse? Siinkohal ei keskendu ma rõivamaterjalidele või moesuundadele (st rõivaeseme(te) kirjeldamisele), vaid sellele, kuidas riided, mida kantakse, kuuluvad kindla märgi või sümbolina pühas või argises hetkes toimetava inimese juurde. Riietumine võib olla rituaalne tegevus, mille käigus viiakse hing ning keha ühest seisundist teise. Argisest (ehk vähem tähtsast) minnakse pidulikku või pühalikku (paremasse, ilusamasse) ilma: juuksed kammitakse, küüned lakitakse, riided triigitakse, habe aetakse. Teatud mõttes on tegemist omalaadse puhastumisprotsessiga, mille käigus jäetakse maha must, pime ja negatiivne ning astutakse rõõmsasse pidutujusse. Nii Mordvast, Marimaalt, Udmurdimaalt, Handimaalt kui Komist pärit esinejad tunnetasid festivali kontekstis piiri püha ja argise vahel väga selgesti. Paaritunnine ettevalmistus enne esinemist oli igahommikune rituaal. Uhketes (laitmatult hooldatud) kostüümides nägid esinejad välja justkui tehasest tulnud elusuuruses nukud. Eestis võib seesugust pühendumist riietumise protsessile kohata harva. Ka esinema minnes. Mõiste “esinemiskostüüm” on meil suhteliselt ähmase sisu omandanud. Lavale võib minna vabalt, kas või igapäevaste teksapükste või T-särgiga (siinjuures pole vahet, kas viljeleda rokki, punki või folkloori). Kontrast lavakostüümi ja selle vahel, mida tavaliselt kantakse, pole suur. Eespool näiteks toodud soome-ugri rahvaste esinejad riietusid aga esinemisjärgsel lõõgastusüritusel rahvusvahelises seltskonnas hommikumantlitesse.
Läänest pärit osalejate (eestlaste ja soomlaste) esinemiskostüümid festivalil olid äärmiselt tagasihoidlikud (igapäevased) ning silmatorkavad silmapaistmatuse poolest. Igapäevasuse moment riietuses iseenesest pidulikku või pühalikku tundmust ei tekitanud. Piir, mis argise ja püha vahel jookseb, on selle festivali alusel meie jaoks ilmselt hägusem kui Venemaa Föderatsioonis elavatele rahvastele.
Lava pole argine paik
Märksõna, millele veidi tähelepanu pöörata, võiks tavalise ja piduliku kontekstis olla “lavakultuur” (esineja-publiku suhe). Enne veel tuleks aga peatuda “lava” mõistel. Lavast võib kõnelda kui kohast, kuhu inimene pole sattunud juhuslikult, kus tal on täita kindel ülesanne, kus ta on kohustatud järgima teatud reegleid.
Lava pole igapäevane, argine paik.
Et lava oma funktsiooni täidaks, on tarvis publikut ning esinejaid. Lavakultuur sõltub suuresti sellest, millist ülesannet täidab esineja ning missugusena tajutakse tema suhet publikuga. Esineja ülesannet võib võtta kui kohustust teenindada, mispuhul tuleb esinejal täita publiku ootused. Mõnel puhul võib ta olla ka kui vaatlusobjekt (kus publiku ja esineja suhe sarnaneb loomaaia külastaja ning looma suhtega). Viimasel juhul pole laval viibijal publiku lõbustamise ülemäärast vastutust. Eestis on viimastel aastatel järjest rohkem üritusi, kus toimib viimane skeem. Inimesed on nõus maksma selle eest, et artisti oma silmaga näha. Esineja, kes üksnes enese esitlemise eest laval tasustatud saab, ei vaeva oma pead palju sellega, milline on teenindamise kvaliteet. Nagu eksootiline lind loomaaias (teeb, mis tahab). Tema tegevust jälgitakse sõltumata sellest, kas ta parasjagu magab või sööb.
Vene kultuuri (selle tugevad mõjutused esinevad paljude Venemaa soome-ugri rahvaste kombestikus) puhul toimib esinejate ning publiku kontakt teenindaja-kliendisuhtes. Laval ei sallita viivitamist (publikul on seisakutele ja koperdamistele igav kaasa elada), programm jookseb laitmatult, õhtujuhi selgitused on konkreetsed, arusaadavad ja ladusad, esinejad kõnnivad sirge seljaga ning seisavad publiku poole naeratavate nägudega.
Igaühe jaoks on miski püha
Eestis on sageli täheldatav hägustada piiri esineja soov iseenda ja publiku vahel. Lava ning publiku tsooni eraldava joone jäikuse kahandamise eesmärgil improviseeritakse lava kuju ning asukohaga pealtvaatajate suhtes. Esinejad kommenteerivad esitatavat loomingut vabalt, lisavad selgitustena oma isiklikke tundmusi, arvamusi, soove, katsumusi… Igaüks publiku hulgas tunneb, et esineja on tema isiklik sõber ning te puhute muhedalt juttu armsaks saanud kohvikus. Lava võib saada sama argiseks kui linna peatänav suvalisel nädala(argi)päeval.
Piire tõmmatakse pidevalt, nii individuaalselt kui grupiti. Pole ilmselt kahtlust, et igaühe jaoks on miski püha. Olgu see kirik, mõni ausammas, raamat, kunstisaal, isiklik vabadus, kodu, õiglus, inimväärikus… Eri taustsüsteemist tingitud võimalike konfliktide vältimiseks tuleks olukordade sisu üle aru pidada. Ja endamisi arutleda: miks me nii erinevalt mõtleme?