Kui oleksin olnud võimsaima meediakontserni omanik Vana-Kreekas, andnud välja Ateena suurimat päevalehte ning teisi väiksemaid, ka Iolkose oma, siis olnuks mu parim päev see, mil minu juurde oleks tulnud Iason ning küsinud, kas tahan finantseerida tema merereisi kaugele itta, et uurida välja kogu tõde kuldvillaku kohta ning see võimalusel ka koju ära tuua. Kahtlemata oleksin tahtnud, sest mis oleks magusam ja tarvilikum kui olla näoga lugeja poole, teenindada tõejanuseid sihtrühmi. Kuldvillak, see kõlab uhkelt ja selle kõrval on tähtsusetu, mida oleksid võinud maailma asjade kohta öelda kohalikud arvamusliidrid, nagu Diogenes tünnis, Archimedes vannis või Sokrates pidusöögil (ja niikuinii lakku täis). Või kui palju musti või valgeid ube tähtsate riigielu küsimuste lahendamisel parajasti hääletuspurki pannakse.
Mõeldud, tehtud. Omalt poolt lisaksin seikluslaeva meeskonda loomulikult maa parima lauliku Orpheuse ja mitte ühe, vaid kogunisti kolm, sest tõejanus rahva toitmiseks ei piisa ühest korrespondendist. Kirjatuvid peavad jaksama peamajja avaldamiseks kanda ikka mitu lugu päevas. Ja videoid ka, sest mütoloogias on kõik võimalik. Nüüd ongi kapten Iason merel ning saame reaalajas teada, mida parajasti teevad põrkuvad kaljud ning kuidas einestavad harpüiad. Iga päevaga suureneb kindlus, et tõde lebab all merepõhjas ning olgu meresügavus piimjas või tuukrid saamatuvõitu, välja see sikutatakse. Iason (eesti keeles Kurm) naaseb kodusadamasse kuningana, kui ka raskel teel ühe sandaali peaks olema kaotanud.
Sellest kõigest on väga kahju, sest kirjeldatu juhtub siin ja praegu. Postimehe peatoimetaja ega rahastaja ei ole suutnud välja pakkuda ühtki mõistuspärast seletust, miks lehes ning sellega seotud raadio- ja telekanalites on asutatud kõikvõimas mütoloogiatoimetus, mis täidab fantaasiaküllaste materjalidega esikülgi, juhtkirju ja veebiaknaid. Vaba ajakirjanduse toimetustelt on meil kombeks eeldada ratsionaalseid otsuseid, aga parvlaeva Estonia huku nn uurimist ja igapäevast kajastamist ei saa kuidagi pidada teabeks, mida inimestel on õigus ja vajadus esmajärjekorras saada. Pealegi on nii leht kui ka eeter piiratud ressurss: millegi avaldamine tähendab ka millegi avaldamata jätmist. Mille jätab Postimees kajastamata, kuna on otsustanud asutada Estonia uurimise püsirubriigi?
Küsimusi on rohkemgi. Kas järjekordse emotsioonilaine üleskütmine on hea, informeeriv või uuriv ajakirjandus? Kus ja mis on siin uudis? Kas saab olla alust oletusel, et Eesti kubiseb inimestest, kes endiselt ei tea, et kaasmaalaste hulgas leidub neid, kes ei ole suutnud Estonia katastroofiga rahu teha ning elavad vankumatus usus, et kuskil maailmas on varjul identiteeti muutnud pääsenuid? Või neid, kellele on lõpuni selge valitsuste kuritegelik roll laevahuku põhjustamisel, asjaolude kinnimätsimisel ja tõe varjamisel?
Postimehe juhtimisel maalitakse praegu tausta, millel on mõju, kusjuures mitte ainult kohaliku rahva vaimsele tervisele, vaid ka rahvusvahelistele suhetele. Laevahuku taustal peavad kõik Eesti ja Rootsi ametlikud suhted nägema välja kui merepõhja kalmistu uurimine. Võib arvata, kuidas laevahuku uurimine ja hauarahu küsimus varjatult oli kohal president Kersti Kaljulaiu äsja lõppenud riigivisiidi kõigil tippkohtumistel ka juhul, kui teemat kordagi sõnades ei puudutatud. Küllap olid presidendil kaasas Eesti valitsuse jutupunktid. Ja pole raske kujutleda, milliste tunnetega valmistusid kohtumisteks Rootsi ametnikud ja diplomaadid ning kuidas nad pingutasid viisakate vihjetega selge sõnumi saatmiseks Eesti poolele, et ei soovi näha Estonia teemat ühegi kohtumise päevakorras.
Sel nädalal andis Eesti Meediaettevõtete Liit teada, et kavatseb lõpuni sõdida selle vastu, et Euroopa Liidu digiturgude õigusaktis võrdsustataks ajakirjanduslik sisu ning kaupade-teenuste müümine. Väga õige, kuid et see sõda oleks usutav, peaksid meedialiidu liikmed oma igapäevase tööga tõestama, et toodavadki vaba ajakirjanduslikku sisu, aga mitte ei müü teenust, antud juhul mütoloogilist või religioosset, sellele, kes rohkem maksab. Ma ei väida, et sellist teenust ei tohiks üldse pakkuda. Eeldan, et Postimehe toimetus on korrektse sotsioloogia abil täpselt kindlaks teinud Estonia uurimist ja kajastamist sooviva sihtrühma suuruse ja paiknemise. Õige olekski siis neile ja ainult neile see teenus otsepostiga suunata ja säästa teemast neid, kes on tellinud ajalehe ainult ajakirjandusliku sisu pärast.
Tellitud teenuse pakkumise patust ei ole puhtad ka muud suuremad meediakanalid. Hea seegi, et nende omanikud (ERRi puhul kõik maksumaksjad) ei pea selle eest lisaraha välja käima, kuid tagajärjed on samad. Nagu Estoniagi puhul, jääb iga tellitud või valitud teema ulatusliku käsitlemise puhul mingi teine, sama ja võib-olla suurema kaaluga teema piisavalt käsitlemata. Sobiv näide on siin aastast aastasse korduv ebaproportsionaalselt suur uudiste ja arvamuste voog riigieelarve ühe detaili ja mikroskoopilise summa üle, mille hellitusnimeks „katuseraha“, ehk riigikogu liikmetele antud võimalus suunata investeeringute pisisummasid.
Miks see näib tellitud teenusena? Sest erakonnad ja valitsus, rääkimata siis riigikogu liikmetest ühekaupa, on sellest kajastusest huvitatud. Kui ei oleks, kui poliitikud peaksid tõepoolest nende pisisummade kärarikast suunamist oma meelisühingutele või objektidele parlamenti diskrediteerivaks, siis oleks sellest kombest loobutud. Aga ei, aastast aastasse kordub sama. Koos riigieelarve eelnõuga viskab valitsus selle mõnemiljonise väärtusega kondi näljaste söömalauale ning kohe on ka ajakirjandus platsis.
Uudiste hulga järgi otsustades on kuus miljonit eurot elutähtsam teema kui kolmteist miljardit kokku või ükskõik milline muu kümnetesse või sadadesse miljonitesse küündiv eelarverida. See on poliitikutele mugavusteenuse pakkumine, sest kuigi katuserahasse on ajakirjanduse suhtumine pigem kriitiline, saab igaüks, kellelt küsitakse, oma pisipanusest siiski positiivselt rääkida, tõsta korraga esile nii iseennast kui ka annetuse saajat. Mis aga tähtsam, ühest asjast rääkimine (pealegi tavalise leibkonna eelarvega võrreldava ning seega igaühele hoomatava hinnalipikuga) vabastab koormusest ja kohustusest olla asjatundja mõne teise hoopis suurema rahakattega kulutuse alal. Tõenäoliselt ollakse riigieelarve tavaks kujunenud kommunikatsiooniga rahul ka ministeeriumides, kus on küll kindlasti riigikogust detailsemat teadmist iga rea kohta, kuid nende ridade kujunemise, kasvu või kahanemise kohta ei pruugi häid põhjendusi siiski olla. Mis nii viga elada, kui ajakirjandus pakub lahkelt ja tasuta mugavusteenust. Katuserahast ei tohiks üldse rääkida, veel vähem seda eelarve põhiküsimuseks pidada. Või kui rääkida, siis peaks katuserahaga sama detailselt ja mahukalt kajastama iga muud sama suurusjärgu, kuid suuremat inimhulka puudutavat rida.
Piirdun selle ilmestamiseks ühe näitega oma põllult. Läinud nädalal teatas kultuuriministeerium ERRi vahendusel, et kultuuritöötajate palgafond kasvab 5% ning selle abil tõstetakse kõrgharidusega töötajate miinimum 1300-lt 1400 euroni kuus. Kogukulu 2,8 miljonit eurot. Miski siin ei klapi, osa infot on pildilt puudu või rehkendus vale. Väikeses kultuuriasutuses X on näiteks 10 kõrgharidusega töötajat, kes kõik miinimumi peal, ning nende pisut enam, näiteks 1800 eurot kuus saav juht. Seega on sotsiaalmaksuta kuu palgafond asutuses 14 800 eurot. Lubatud on lisada 5% ehk 740 eurot. Kuid palgatõusu lubaduse täitmiseks peaks olema vähemasti 1000, 100 iga miinimumpalgalise kohta, mille kokkusaamiseks on ainus võimalus vähendada 260 euro võrra juhi palka või üks töötaja lahti lasta. Või on kuskil peidus veel lisaraha, mida unustati mainida? Ja kellelgi peale minu ei tekkinud küsimust? Tekkis vähemasti kõigil, kes kultuuriasutustes palga maksmise eest vastutavad. Töötajaskonna struktuur võib olla teistsugune, näiteks võib olla seal ka alammäärata palgalisi, kes saavad kõrgharitutest veel vähem. Juhi valikuvõimalused sellest ei avardu, igal juhul on 5% 1300st ikka 65, aga mitte sada. Ja vahet saab katta vaid ülejäänutelt ära võttes. Kas sellest tohib ja on mõtet rääkida?