Hiljuti tuli sõprade juures külas olles jutuks lõbustuspargi atraktsioon, mis koosneb liikumatust sildteest ning selle ümber liikuvast ruumist. Inimmeeled ei ole selliseks kombinatsiooniks valmis: kuidas kohaneda olukorras, kui kõik su ümber liigub ja muutub? Keegi nutikas pakkus, et tuleb silmad kinni panna, sest kui jalgealune on tegelikult paigal ning liikuvat ümbrust enam ei näe, siis peaks ju kõik korras olema. Hea nõuanne. Aga mis kasu on silmade kinnipigistamisest, teesklemisest, et kõik on korras ja minu jalgealune turvaline? Pealegi, kuidas edasi minna, kinnisilmi? Võib ju mõelda, et ehk on kõrval mõni hea inimene, kes võtab käest ja päästab kitsikusest. Aga võib-olla tahab temagi silmad sulgeda? 

Kui ei saa, ei suuda kohaneda olukorraga, milles oleme, siis kuidas ikkagi edasi liikuda? Millest kinni haarata? Võimalik, et tuleb end kokku võtta ja haarata kinni teadmisest, et tunneli teises otsas paistab valgus ning kogu see virvarr lõpeb. Siis saab taas seista kahe jalaga kindlalt maa peal, miski ümberringi enam ei muutu ega liigu ning tegelikult polegi olnud vaja millegagi kohaneda. Äkki oleme siiski sellest kogemusest midagi õppinud – kas või iseenda abituse kohta mingis olukorras? 

Kohanemine on peen kunst ja kõigega ei saagi kohaneda. Teatud määral on selliseid ette teada kohanematuse olukordi ka võimalik vältida: mina ei ole lõbustusparkide atraktsioone kunagi armastanud ega soovinud neid proovida. Ent üha kiireneva tempoga maailmas toimetulekuks tuleb endas leida see raskuskese, millele toetudes on võimalik püsti jääda, edasi minna ja vajadusel ulatada sõbrakäsi ka teistele. Kohanemine on ka kokkuhoidmine, ühine liikumine eesmärgi suunas. Kohanemisest ei tohi saada leppimine, allaandmine. Seega, head kohanematust kõigile!