Joanna Concejo on poola kunstnik, kes elab Prantsusmaal. Arvukate raamatute illustraatori pildikeel on realistlikult täpne, ent samal ajal õrn ja poeetiline. Täiskasvanulikult mõtlikud pildid on kunstnikule muu hulgas vahend rääkimaks lastega rasketel teemadel. Augustikuus oli Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud Concejo isikunäitus, mis rändab nüüd mööda Eesti maakonnaraamatukogusid. Concejo terviklikke, läbitunnetatud töid saab näha ka Tallinna illustratsioonitriennaalil. Ühtlasi on Concejo triennaali grand prix’ laureaat.
Palju õnne Tallinna illustratsioonitriennaali grand prix’ puhul! Illustratsioonitriennaal kannab pealkirja „Pildi jõud“. Milles avaldub sinu meelest pildi jõud?
Aitäh! Ma ei oskagi kohe midagi ühetähenduslikku vastata. Mulle tundub, et kui miski sõnadesse sulgeda, siis selgub hiljem, et see pole üldse nii. Võib-olla seisnebki pildi jõud selles, et pilt ei ole nii problemaatiline. Mul on palju lihtsam anda asju edasi visuaalses keeles. Minu piltidel ei pea olema alati väga tugev sõnum, aga kui see on olemas, siis on see väga tore.
Kuidas jõudsid raamatute illustreerimiseni?
Raamatute illustreerimine ei olnud üldse mu elueesmärk, sest mulle tundus, et illustratsiooni peetakse kehvemaks alaks. Kui läksin kunstiakadeemiasse õppima, arvasin, et minust saab kunstnik, keegi, kes teeb suuri ja nähtavaid asju. Ma tegingi neid, aga ei suutnud oma õpingute jooksul loobuda ka illustreerimisest ja joonistamisest.
Pärast õpinguid tundus mulle, et illustraatorina on kergem rakendust leida. Prantsusmaale elama minnes vaimustusin sealsest laste- ja noorteraamatute illustratsioonikunstist. Lootus oli siiski petlik: käisin üheksa aastat tulutult kirjastuste uste taga, enne kui midagi avaldati. Need üheksa aastat püüdsin kohandada oma stiili kirjastuste ootustega. Mulle öeldi, et palun lõpeta see hariliku pliiatsiga joonistamine, see on nii kurb ja ei meeldi lastele. Joonistasin siis nii, nagu paluti, aga ikkagi midagi ei avaldatud. Ühel hetkel sain aru, et mul pole midagi kaotada, ja hakkasin joonistama nii, nagu ma tunnen. Peagi sain ühel väikesel Põhja-Itaalia konkursil auhinna ning seejärel tegi Itaalia kirjastus Topipittori ettepaneku avaldada raamat „Härra Eikeegi“(„Il signor Nessuro“).
Kunstnikuteekonna kirjeldusele tuleb muidugi lisada kontekst: samal perioodil sündisid mul kaks last. Nemad aitasidki mul leida õige suuna ja loobuda suure kunstniku unelmast.
Mainisid, et tajusid õpingute ajal illustratsiooni vähemat tähtsust teiste kunstivaldkondade kõrval. Mulle tundub, et Eestis on samamoodi. Miks see nii on?
Ma ei ole seda nii süsteemselt uurinud, aga Poolas märkasin, et mõnikord ei ole raamatukaanel isegi illustraatori nime. Siiamaani kasutatakse Poolas illustratsioonide kohta sellist sõna nagu „pildikesed“ ning nooremale lugejale mõeldud raamatu kohta sõna „raamatukene“. Seda on tegelikult raske seletada, sest mul eneselgi oli ju algul suhtumine, et tõeline kunst on ikka see, kui riputan suure maali seinale. Nüüdseks olen jõudnud väikeformaadi juurde ning olen väga rahul, et nii läks.
Mulle tundub, et lapsed ei mõtle illustratsioonist kuidagi kehvasti – see probleem esineb rohkem täiskasvanutel. Võib-olla ei tundu raamatud, kus leidub pilte, täiskasvanutele piisavalt tõsised?
Kui koputasid Prantsusmaal kirjastuste ustele, öeldi sulle ära põhjusega, et su pildid on liiga kurvameelsed. Kuidas sa üldse oma stiilini jõudsid? Kas su pildikeel on alati olnud õrn ja poeetiline?
Ma isegi ei ütleks, et mul on kindel stiil – niiviisi lihtsalt kujunes välja nende lõputute joonistamistundide käigus. Kunstikoolis, hiljem ka akadeemias oli meil joonistamistunde nii palju, et isegi kui õpilane oleks olnud ülimalt ebaandekas, oleks ta selle kooli lõpetamise ajaks ikkagi joonistanud. Kui oma rännakud kirjastuste juures lõpetasin, otsustasin, et teen, nagu tahan ja oskan. See ei olnudki otseselt stiiliotsing, vaid naasmine millegi juurde.
Mulle meenub vestlus ühe näitlejaga. Ta ütles, et sa ei pea olema originaalne, tuleb teha nii hästi, nagu oskad. Ja seda ma püüangi teha.
Poolas on ajalooliselt väga tugev plakatikunsti koolkond. Kuidas on see mõjutanud sealset raamatuillustratsiooni ning kas see on ka sinu loomingule mõju avaldanud?
Plakat sarnaneb raamatukaanega, aga see on kaas millelegi muule. Ma ei mõtle eriti nendele küsimustele, sest ma ei ole teoreetik ja see ei aita mind mu töös. Kooli ajal käisin küll plakatikunstniku juures illustratsiooniklassis. Paljudel plakatikunstnikel oli toona illustratsiooniateljee. Kõik oli omavahel nii läbi põimunud.
Meenub sulle lapsepõlvest mõni raamat, mis on sulle eriliselt meelde jäänud ja sind kuidagi ka mõjutanud?
Anna Hoffmannil on lasteraamatute sari „Haneke Balbinka seiklused“ („Gąska Balbinka“). Need raamatud on üsna lihtsad, mustvalged, väheste värvielementidega kolme või kuue pildiga õpetlikud lood. Ma võisin neid raamatuid vaadata tundide viisi – keegi ei saanud aru, mida ma sealt küll vaatan. Mulle oli nendes illustratsioonides peidus mingi saladus. Hindan seda raamatusarja siiani kõrgelt.
Kas illustratsiooni puhul on seega oluline, et oleks mingi saladuslik element, mis paneks lapse pilti vaatama?
Kui nii on, siis on hästi. Sellesama näite puhul pidi illustraatoril olema mingi salajane teadmine, sest kuidas muidu sai pilti vaadates tekkida tunne, et see liigub? Ma arvasin, et kui ma seda pilti piisavalt kaua vaatan, siis saan sellele saladusele jälile.
Oled maininud, et sind on kunstnikuna väga palju mõjutanud üleskasvamine Poola metsade vahel. Missugune on sinu praegune suhe loodusega?
Lapsepõlvepildid ja -maastikud on jäänud juba selja taha. Kaua sa ikka üht ja sama joonistad. Ometi pakub mulle mõne maastiku või vaate kujutamine illustreerides jätkuvalt huvi. Kasutan selleks reisidel tehtud fotosid. Väga vaimustatud olen Käsmust – veel ei tea, missuguses raamatus Käsmu vaade võiks ilmuda, aga olen kindel, et kuskil see ilmub.
Millest lähtud oma illustratsioonidele paberit valides? Näiteks Olga Tokarczuki raamatu „Kaotatud hing“ („Zgubiona dusza“) puhul kasutasid kunagist raamatupidajate millimeetripaberit.
Ma armastan vanu pabereid, mul on neid väga palju. Ei oskagi konkreetselt välja tuua – kui näen õiget paberit, siis seda ma kasutan. Võin ühe raamatu puhul kasutada mitut erinevat paberit.
Mõnikord on ka nii, et illustratsioon on juba paberis endas olemas. Teose „Ära räägi mitte kellelegi“ („Ne le dis à personne“) puhul ei teadnud ma täpselt, mida teha tahan, ning läksin vaatasin oma pabereid. Järjest tekkis teadmine, mis täpselt mingil paberil olla võiks. Paber oli selle raamatu puhul mulle inspiratsiooniks.
Olga Tokarczuki raamat „Kaotatud hing“ kõneleb mehest, kes kaotab tööle pühendudes oma hinge. Selleks et hing tagasi saada, tuleb tal maha jätta kõik tuttav, peatuda ja oodata. Kas raamatuillustratsioon pakub sulle sedasama – võimalust aeg maha võtta ja lugude abil oma hing üles leida?
Vahel küll, aga mitte alati. See on ikkagi töö. Ka meie pole tähtaegadest vabad. Vahel nokitsen küll mõne illustratsiooni kallal päevade viisi ja saan end välja lülitada, aga muidu on see ikkagi nagu töö.
Mis eristab põhjamaist illustratsiooni lõunamaisest?
Kõik on põimunud ja läheb üha enam ühte suunda. Tundub, et Põhja- ja Ida-Euroopa illustraatorite puhul esineb rohkem vormiga mängimist. Siiski leiab ka Hispaaniast ja araabia maadest niisuguseid figuratiivseid näiteid. Ka enda loomingut pean realistlikuks ja kujundlikuks.
Kas on veel midagi, mida sulle eriti meeldib kujutada?
Taimed ja loomad. Aga eriti ikkagi maastik! See on ka pidevalt muutumises ning mõni asi alati huvipakkuvam kui teine.
Naastes pildi jõu teema juurde, siis kas me peaksime ka õpetama, kuidas pilte vaadata?
Kindlasti on väga suur roll nendel, kes raamatuid lugejateni viivad. Olen näinud, kuidas nad on märgatavalt muutnud raamatute vastuvõttu. Raamat võib olla vahend raskete teemade selgitamiseks. Mu sõbranna Prantsusmaal töötab ühingus, mis püüab toetada sügava puudega laste vanemaid. Kord kuus saavad nad kõik kokku. Mu sõbranna läheb kokkusaamistele alati raamatuvirnaga, millest enamik on pildiraamatud: tihti ei ole raskusi, mida puudega laste pered kogevad, sõnadega võimalik arutada, aga piltide abil saab neid siiski puudutada. Siin avaldubki pildi vägi.
Vestluse aitasid poola keeles läbi viia Sławomira Borowska-Peterson ja Marius Peterson. Aitäh!
„Pildi jõud“
Arhitektuurimuuseumis käib seitsmes Tallinna illustratsioonitriennaal pealkirjaga „Pildi jõud“. 2003. aastal sündinud Läänemere-äärsete riikide illustratsioonitriennaal on kasvanud 26 riigi osalusega ettevõtmiseks, kus osaleb 82 kunstnikku. Näitusele on välja pandud 300 tööd. Triennaali avamisel 3. novembril jagati välja kümme diplomit ning grand prix: tänavuse peaauhinna pälvis Joanna Concejo. Illustratsioonitriennaali kuraator on Viive Noor. Näitus on avatud 3. detsembrini.