Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastusi kaitstes sõnastas Kaarel Ird tabavalt nende suurima väärtuse, sügava emotsionaalsuse, mis läheb inimestele korda. Eelkõige noortele. Emotsioon on see iva. Emotsioon on tegelikult kõikjal, kuhu ka vaatad. Sünnis ja surmas. Mures ja rõõmus. Elus ja kunstis. Emotsioon on lõpuks olulisim nüüdisaegses kunstis, performance’is, kinos, ka uudistes, seriaalides, reklaamides, arvutimängudes, suhtlusvõrgustikes jne. See on kõikjal. Kõik muu „uueneb“, aga see üks jääb – emotsioon. Miks?
Jah, võib öelda, et lugu on tähtis. Ei ole. Lugu on lõng, mida kerides jõuame märkamatult Minotaurose juurde. Emotsioon on mürk, mille doosisoov kasvab. Ja tänapäeva maailm pakub seda küllaga. Kui kunstid ei meeldi, leiad seda meedias. Kui lehti ei loe ja telerit ei vaata, leiad seda mõnes võrgustikus. Kui oled ka sellest vaba, lõõgastud ja laed end raamatuid lugedes jne. Või oled täiesti vaba ja lihtsalt jalutad. Loodus annab sulle piisavalt emotsionaalset energiat. Või on sinu tee armastus. Või ainult seks.
Või kui loobud sellest vaimsest või füüsilisest sissevõtmisest, siis söömisestjoomisest ei loobu sa ikka, esialgu veel. Ja söögist, mida võib poest osta, ja nendest jookidest, mida sinna juurde jood, saad pidevalt ergutust, mis paneb sind nägema ja tajuma emotsioone isegi seal, kus neid pole. Ei räägigi rämpstoidust ja -joogist, mis teevad sind ühelt poolt tuimaks ja teiselt poolt ülierutatuks. Emotsionaalselt kiirgavaks lihatombuks. Peaaegu mis tahes muu toitki tavalises poes on ju keemiliselt täiendatud. Enamasti selleks, et oleks efektiivsemalt energeetiliselt laetud. Energiajookidest ja energiat andvatest preparaatidest ei hakka rääkimagi. Ravimitest, mis meid ergutavad jne. Rahustite vahele. Kuskilt saad oma emotsioonid niikuinii.
Aga miks? Milleks see kõik? Miks me peame nii emotsionaalsed olema? Miks peab olema igal pool nii palju emotsioone püsti? Miks me peame nii emotsioneerima? Kellele on see kasulik? – kui kasutada klassikalist konspiratsiooniteooria küsimust.
Jah, see ei tulnud ju kohe meeldegi. Vandenõud. Äkki on selle taga mingi vandenõu? Äkki keegi juhib meid, lihtsalt emotsionaalselt läbiraputatuna on selleks rohkem võimalusi? Vandenõusid võib näha kus tahes ja ka see annab kõva emotsionaalse laengu. Vandenõu-nägijad armastavad küsida – kellele on see kasulik? Ja alati küsib keegi nende kohta, kellele on jälle nemad kasulikud.
Kõik taandub lõpuks emotsioonidele. Meie elu, meie kunst, meie söök, meie loobumised ja võidud. Emotsioonid on need, mis jäävad järele. Inimene on see, kelle mis tahes tegevus tekitab emotsioone. Nüüd ongi kaks võimalust – kas sellel on mõte või ei. Kas neid emotsioone on kellelegi vaja? Kellele on see kasulik? Mis tegelikult toimub? Või pole millelgi mõtet ja kõige taga on juhus ja tühjus. Kergem oleks mitte midagi arvata.
Ivar Põllu ja Tartu Uue teatri lavastuses „Sisaliku tee” räägitakse muu hulgas ka selles kommentaaris jutuks olnud teemadel ja see esietendub 11. XI Tartus Genialistide klubis.