Eesti arhitektide liit (EAL) on oma kümmekond aastat töötanud järjepidevalt selle nimel, et luua riigistruktuuri riigiarhitekti institutsioon. Selleks on kulutatud ohtralt töötunde, organiseeritud konverentse, tehtud poliitikutele ettekandeid, kirjutatud ajalehtedes ja isiklikult külastatud ministreid, et neilt riigiarhitekti ideele toetust saada. Seda kõike tulutult. Kui otse suheldes tundus vahel, et saadakse aru, millest jutt käib, siis järgmisel hetkel kraaksatas ikka mõni poliitik: „Albert Speer!“. Vihje Hitleri ihuarhitektile viitas sellele, et asja eesmärk ja sisu on paraku kuulaja kõrvadest mööda libisenud ning arusaam sellest, mis on arhitektuur ja kes on tänapäeval arhitekt, on pehmelt öeldes lünklik. Millalgi võttis riigiarhitekti teema üles riigikogu liige Mark Soosaar, kes asus EALi ettepanekuid valitsusele vahendama. Paraku ikka tulutult. Mõni aeg hiljem mainis üks valitsuspartei liige, et mõte on kindlasti hea ja vajalik, aga arhitektid on seda vale partei kaudu vahendanud … Ullikesed loomeliidus ei teadnud, kuidas üleval Toompeal selliseid asju aetakse. Liit üritas siiski veel ja koostas advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous abiga konkreetse riigiarhitekti institutsiooni kontseptsiooni, mis oli vormistatud juba keeles, mida poliitikud oleksid võinud mõista. Kallis paber jäi paraku pidama lauasahtlisse. Pärast üht kohtumist Langi-aegse justiitsministeeriumi esindajatega küsis üks nõutu ministri nõunik arhitektide esindajalt: „Milleks meile riigiarhitekt? Arhitekt – see on ju fassaadikunstnik …?“ Nuta või naera – kasu pole kummastki. Ajal, mil maailm kasutas sõna „arhitekt“ süsteemilooja sünonüümina (NATO arhitekt, tarkvara arhitekt jne), peeti ministeeriumides arhitekti pelgalt maja dekoreerijaks.

Ja nüüd ootamatult, pärast uue valitsusliidu võimulepääsu, on ruumi teema ette võetud ning käivad läbirääkimised ruumiloome rakkerühma moodustamiseks. Ei ole oluline, kes poliitikutest sellest sammust loorbereid lõikab, oluline on see, et astutakse sammuke kvaliteetse ruumi loomisele lähemale. Arhitektide liit loodab kindlasti, et see on esimene samm kaua räägitud riigiarhitekti institutsiooni loomiseks. Kuna esialgu veel ühtegi dokumenti, mida analüüsida, saadaval pole, siis on siinkohal paslik meenutada, millist rolli riigiarhitektil on nähtud ning arutada, mis on kõige põletavamad teemad ruumiloome valdkonnas.

Riigiarhitekti institutsioon või midagi analoogset on mitmel riigil ja kindlasti ei ole kuskil tegemist Speeride ega riiklike fassaadikaunistajatega. Riigiarhitekt oma meeskonnaga tegeleb riigile oluliste planeeringute, taristuprojektide ja riigi arhitektuuritellimuste nõustamisega, arhitektuuripoliitika ja seadusandlusega. Samuti ehitatud keskkonnaseire ja linnaruumi analüüsiga. Eestis on arhitektuuri valdkond jagunenud mitme ministeeriumi ja riigiasutuse haldusalasse ning riigiarhitekti institutsioon (või midagi analoogset) peaks olema lüli nende vahel, et jälgida tervikpilti. See institutsioon ei loo ega kooskõlasta ehitusprojekte, vaid on valitsusele nõuandev organ, kes aitab kujundada ruumi mõjutavaid otsuseid. Hea tava on muidugi riigiarhitekti nõu kuulata.

Kui arhitektide ettepanekut oleks aegsasti kuulda võetud, oleks ilmselt olemata olnud näiteks sellised üleriigilised möödalaskmised nagu ebaökonoomsed ja probleemidest pungil põlluarendused ehk valglinnastumine, ülikallis möödasõidutee Mäo ristis, mis pooleteise minuti võitmiseks kiiruses suretas välja terve küla jne. Siiani on lahenduseta paneelmajadest koosnevate elurajoonide tulevik ning puudub süsteemne tegevus, et need piirkonnad kvaliteetsemaks muuta. Aastaid on riigiobjektide projekteerijaid valitud valdavalt vähempakkumiskonkursside kaudu, mille tulemusena võib koostada EV 100. aastapäevaks kataloogi viimase kahekümne aasta riigi tellimustest nimetusega „100 kvaliteedita riigimaja“. On kindlasti ka üksikobjekte, mille kohta oleks kujuteldav riigiarhitekt sõna võtnud. Näiteks kunstiakadeemia südalinnast Kalamajja siirdamise või rahandusministeeriumi hoone lammutamise mõistlikkusest.

Kõige olulisem on see, et loodav eksperdinõukogu suudab näha Eesti tervikpilti, eri valdkondade seoseid, ruumiloome mõju teistele valdkondadele (tervis, turism, majandus, looduskaitse, muinsuskaitse jne). See eeldab eri valdkondade kõige helgemate peade kaasamist. Ruumiloome üks suuremaid probleeme on see, et iga valdkond, iga ministeerium näeb kitsalt oma eesmärki, mille poole ta siis silmaklappidega traavib. Võit on see, kui suudetakse kaitsta oma huvi, suur pilt jääb pahatihti vaateväljast välja. Rahandusspetsialistid klammerduvad ehitise maksumuse Exceli tabelisse, looduskaitsjad kaitsevad paaniliselt linnametsa, muinsuskaitsjate elu mõte on hoida tallel muinsused, liiklusspetsialistid leiavad, et kogu linnaelu keerleb vaid autode pöörderaadiuste ümber jne. Seejuures ei aduta: selleks et Eesti elu edendada ja hoida, on vaja teha oma valdkonnas ka järeleandmisi, leida kompromisse ehk siis lähtuda terve mõistuse loogikast. Eesmärk peab olema sellise ruumi loomine, mis aitab lahendada eeskätt ühiskonna põhiprobleeme. Ruumi kaudu on võimalik ära teha väga palju. Kui kaks kolmandikku noorukitest ei kõlba tervisehädade tõttu kaitseväkke, kui Eestis kasvab pidevalt psüühika- ja käitumishäiretega inimeste hulk, kui üle poole elanikest on ülekaalulised, kui surevad välja maakülad, kui liiklussurmade arv püsib suur, siis on need kitsaskohad, millele tuleb mõelda ka linnaruumi kavandades. Võib-olla on rahva tervise huvides mõistlik kaitsealusesse linnametsa paigaldada mõned ronimisatraktsioonid ja teha terviserada? Ehk oleks nutikas soodustada lemmiklooma pidamist linnas ning lubada inimestel parkides koeraga jalutada? Võib-olla annaks muinsuskaitsealust objekti rakendada mõistlikult kohaliku elu edendamiseks? Kas mitte pole ülikiire magistraali loomise asemel targem luua traditsiooniline maantee, mille ääres õitsevad väiksed ärid, mis annavad maaelanikule tööd? Kas võiks lubada rõdupinna rajada üle ehitusala, et arendajad elamutele rohkem väliruumi planeeriks ja inimesed rohkem väljas viibiksid? Kas on tark soodustada roheliste aedade asemele autoparklate teket, selle asemel et lasta autosid vabalt tänaval parkida ja aias laste mänguplatsid ja hobipeenrad luua? Kui kestlik on lammutada vanad ehitised, mis ei vasta küll tänapäeva normidele, kuid on heas korras? Kus tohivad magada kodutud? Ei saa unustada ka kaitsepoliitikat, mis on väga otseselt linnaruumiga seotud – kas keegi teab, milline on meie tsiviilkaitsesüsteem? See on otseselt seotud linnaruumi ja arhitektuuriga. Probleemne Rail Balticu trass on kindlasti üleriigiliste ruumiküsimustega tegelejatele üks närimist vajav kont. Üle kümne aasta on räägitud arhitektuurihariduse vajalikkusest, sellest, et looduskeskkonna kõrval peab inimestel olema teadmisi ka linnakeskkonnast, oskust linnaplaneerimises kaasa mõelda. Ja muidugi saamatu arhitektuur, mis ei väärtusta linna­südameid, ei meelita elanikke ega turiste – ka seda on võimalik ruumi­poliitikaga vältida. Probleeme, mis ootavad lahendusi, on sadu.

Mõistlikuks ruumi kavandamiseks on vaja ka pidevat linnaarenduse seiret, seoste uurimist, järelduste tegemist ja visioonide loomist. Ikka selleks, et mitte korrata juba tehtud vigu, et näha ette ruumiotsuste laiemat mõju. Üks riigistruktuuri osa ei saa lahendada lõpuni konkreetseid probleeme, ammugi koostada ise projekte, küll aga saab ta luua riigi ruumipoliitika: keskkonna kujundamise strateegia, tegevussuunised kohalikele omavalitsustele, ministeeriumidele, riigivara haldajatele, osaleda seaduste ja määruste koostamisel jne.

Loodetavasti saab ruumiloome rakke­rühm tuule tiibadesse ja sellele järgneb tark ja tasakaalustatud riigiarhitekti institutsioon.