Teoreetilise targutamise asemel tasub tutvuda, milline on esiajaloolaste arvamus. Lawrence Keeley kinnitab oma raamatus ?Sõda enne tsivilisatsiooni? (1996), et vägivallamärke on leida igalt poolt, kus inimesed on asunud, ka sealt, kus praegu valitseb rahu. Väikesed Mikroneesia saared, näiteks Palau, on täis forte. Sõditi nii paradiislikul Havail kui ka karmides tingimustes, nagu on Austraalia aborigeenidel kõrbes või eskimotel Arktikas.
Aga miks siis sõditakse ja tapetakse? Äsja eesti keeles ilmunud arheoloog Steven A. LeBlanci koos abikaasa Katherine E. Registeriga kirjutatud raamatus ?Lakkamatud taplused. Müüt rahumeelsest ja õilsast metslasest? (Olion, 2004) näidatakse, kuidas tänased sõjad ja ökoloogilised hävingud sobivad kokku miljoneid aastaid püsinud inimkäitumise mudelitega. LeBlanc jõuab järeldusele, et inimesed on aegade algusest peale olnud võimetud elama ökoloogilises tasakaalus. Ükskõik, kus me juhtume maakeral elama, jõuame lõpuks ikka keskkonnast ette. Sellega on alati kaasnenud konkurents kui ellujäämise vahend, nii et sõjad on olnud meie ökoloogilis-demograafiliste kalduvuste vältimatu tagajärg. Ajalooraamatud algavad mõne tuhande aasta taguste sündmustega. Just nagu oleks inimene alles siis äkki siia sattunud! Ja siis ei saa aru, mis inimliigiga lahti on, et ta on nii julm ja juhm. Pilt on hoopis selgem, kui alata kaugemalt.
Jane Goodall, Richard Wrangham ja teised primatoloogid on viimastel aastakümnetel jälginud ?impansite elu looduses. Näinud neid toidu kättesaamiseks tööriistu valmistamas, sõprussidemeid sõlmimas, valetamas (teesklemas, et neil pole toitu, mida jagada) ja veel mitmeti inimese moodi käitumas. Üks suur sarnasus on teise karja ?impansite tapmisega lõppevad rünnakud. Vaid vähesed imetajad võitlevad üksteisega, käitudes sõjakalt koordineeritud gruppidena. Rühmana võitlemiseks on vaja palju mõistust.
Kuigi ?impansite ja inimeste tee läks lahku ligi viis miljonit aastat tagasi, on nende omavahelise tapluse struktuur sama: puhvertsoonid, üllatusrünnakud, vangistatud emaste võtmine gruppi ja ohvrite sandistamine on tavaline strateegia. Erinevuseks on relvade kasutamine, mis võimaldab inimestel kiiremini ja kindlamalt tappa. Samuti lubab parem suhtlemisoskus (keel) meie liigil plaanida palju organiseeritumaid rünnakuid, rakendada piiramisstrateegiat, liitlasi ja nii edasi. Inimese areng on olnud koevolutsiooni ehk tagasisidestatud evolutsiooni protsess. Ühe joone areng põhjustab ka teistsuguse joone arengu ja selle areng paneb esimese veel rohkem arenema. Näiteks kui tööriistade kasutamine soodustab ellujäämist ja mõistus aitab kasutada tööriistu, on intelligentsemad isendid ellujäämises ja paljunemises edukamad kui vähem intelligentsed. See protsess käib ringiratast: mida arukam on inimene, seda keerulisemaid riistu ta oskab kasutada, mis aitavad veelgi paremini ellu jääda.
Savanni siirdunud varajased hominiidid õppisid lisaks tule kasutamisele kive viskama. Dunsworth ja Challis oletavad, et inimkeha evolutsiooni määras (osalt) vajadus hästi visata. Me erineme sugulastest lihaste arengu poolest ning teistsugused on just käe-, õla- ja seljalihased, mis on seotud viskamisliigutustega. Olgu inimahvid kui tahes tugevad, ei suuda nad kandideerida viskajate kõrgliigasse. Vaid inimesed on arendanud oma võimet väikest viskerelva täpselt sihtida ja heita. Kasvav arukus laskis valmistada aina paremaid relvi. Kesk-Euroopast on leitud 300 000 aasta vanuseid odasid, mille ots on teritatud ja raskuskese viidud keskkohast ettepoole, et visketäpsus oleks suurem. Need sobisid nii suurte jahiloomade tabamiseks kui hõimusõdades kasutamiseks.
Hoolimata inimeste suuremast intelligentsusest, millega võinuks reguleerida arvukust, hoolimata nende võimest küttida, koguda ja süüa palju rohkem toidutüüpe, mis teinuks maa kandejõu ?impansite omast suuremaks, ja hoolimata paremast suhtlemisoskusest, mida võinuks kasutada vaidluste lahendamiseks, polnud varased toiduotsijad võimelised rahumeelselt elama. Võime süüa rohkem toite tagas populatsiooni kasvu. Kui üks paik ei toitnud enam, anastati uus, ja kui seal olid teised ees, löödi nad maha. Inimeseks saamine ja üle maailma levimine ei teinud kütte-korilasi võimelisemaks elama ökoloogilises tasakaalus ja rahus.
Liiga lihtne on vastata, et Ameerika Suurtasandikul ei uita tänapäeval enam miljoneid piisoneid sellepärast, et neid kütiti sajand tagasi peaaegu nende väljasuremiseni. Neid pole seal, kuna Suurtasandik on muudetud maailma leivakotiks ning täis nisu- ja maisifarme. Piisonitel pole seal enam uitamiseks ruumi. Kui inimasustus kasvab üle keskkonna taluvuse piiri ja toimub mingi kliimamuutus ? see aga tuleb kunagi kindla peale ?, järgneb populatsioonikriis.
Hoolimata sellest, kuidas ühiskond oma ressursse kasutab ja säilitab, jäävad need napiks või lõpevad, kui neid ammutavad liiga paljud. Ükski kogukond pole kunagi üksi, selle kõrval on teised. Kõik need peavad silmitsi seisma reaalse võimalusega, et naaber ei ole ökoloogilises tasakaalus, vaid suurendab oma arvukust ja püüab tema varusid ära võtta. Parim viis sellises olukorras ellu jääda on mitte elada ökoloogilises tasakaalus, vaid paljunedes võistlejad kõrvale tõrjuda ja ise teistelt varud ära võtta.
Kui mingi grupp suudab isegi keskkonnamuutuse korral end ökoloogilisse tasakaalu viia ja oma populatsiooni stabiliseerida, satub ta võrreldes gruppidega, kes nii ei käitu, palju ebasoodsamasse olukorda. Paljude ühiskondade maailmas saavutab edu see, kes kasvab, kui saab, ja võitleb, kui ressursid lõpevad. Pole mõtet elada ökoloogiliselt talutavat elu Eedeni aias, kui naabrid ei ela samamoodi. Üksainus alalhoidlikkuseta ühiskond võib kogu piirkonnas rohutirtsudena alustada säästlike sipelgate kulul konflikti- ja paisumisprotsessi.
Reverend Thomas Malthus väitis oma 1798. aastal avaldatud essees, et osa rahvast jääb alatiseks viletsusse, sest elanikkonna juurdekasv ületab võime toidu tootmist samas mahus suurendada. On saatuse iroonia, et Malthus kirjutas oma prohvetliku teose just tööstusrevolutsiooni alguses. Järgnenud õitsenguaeg näis kummutavat ta järeldused. Paistis, et inimkonna iibel ja samas ka heaolu kasvul ei ole piire. Kummatigi käib Malthuse teooria kõigi sajandite kohta, paitsi kaks viimast. Aga mis on paar sajandit maailma ajaloos, mis ei ole veel lõpule jõudnud?