Tõsiasi on see, et Hispaania filmilavastaja Fernando Trueba ei hooli, mida talle öeldakse. Teda püüti igati ümber rääkida, kui ta tahtis jätta filmikriitikutöö ajalehes El País ja hakata režissööriks. Ja veenda selles, et ega ta oma „Belle Époque’iga“1 küll kunagi parima võõrkeelse filmi Oscarit võida. Lõpuks püüti talle veel ka selgeks teha, et järje väntamine menukomöödiale „Sinu unistuste tüdruk“2 oleks kohutav viga.
Trueba uusim film „Hispaania kuninganna“3 viib meid taas äärmiselt jutuka võttegrupi – eesotsas näitlejanna Macarena Granada (Penélope Cruz) ja režissöör Blas Fontiverosega (Antonio Resines) – seikluste juurde.
Olete öelnud, et kostüümidraama annab teile rohkem vabadust kui tänapäeva lugu.
Rohkem vabadust tegelaskujude kohtlemisel. Tänapäeva filmis peab peegelduma aeg. Peab lisama inimesi, kes räägivad telefoniga, saadavad sõnumeid, peatavad taksot – kõik need jubedad asjad, mis meid ümbritsevad. Ajastufilmis on vaid inimesed. Fantaasiale jääb rohkem ruumi. Nägin hiljuti Mia Hansen-Løve viimast filmi „Edaspidi“4 ja mulle meeldis see väga. Selles filmis põgenetakse tänapäeva elu eest. Nii olen teinud ka mina: püüan alati tõelisuse eest ära joosta, sest selles ei ole midagi tõelist.
Kas kindla ajaperioodi käsitlemisel, nagu näiteks 1950ndad „Hispaania kuningannas“, ei ole probleemiks eeltöö maht?
Selleks on meeskond, kes aitab, et ma ise saaksin loole keskenduda. Samal ajal mulle tõesti meeldib eeltöö tegemine ja teadmiste kogumine – üks toredaid asju filmitegemise juures. Lugesin toona palju Hispaanias tehtud Ameerika filmide kohta ja püüdsin seda maailma taaselustada. Kõiki neid eriefekte, mis praegu tunduvad ülimalt lihtsakoelised, aga mis toona seda kindlasti ei olnud. Asi on lihtne: kinokülastajale meeldivad filmid filmitegemisest. Muidu on tegemist vasturääkivusega.
Vincente Minnelli „Pahad ja ilusad“? „Sunset Boulevard“? „Ameerika öö“? „Ed Wood“?, „Boogie ööd“?5 – kõik suurepärased filmid. Mulle on võttemeeskonnaga läbikäimine loomulik ja alati tuleb oma kogemus ära kasutada. Sellekõrval ei ole tegelaste amet eriti oluline. Shakespeare’i näidendi vaatajale ei ole tähtis, kas tegelased on kuningad või talupojad. Oluline on see, kuidas nad vaataja end tundma panevad.
Järjefilmi plaanid tulid õigupoolest üllatusena.
Mulle endalegi. Asi läks kuidagi iseenesest. Pärast esimese filmi esilinastust 18 aastat tagasi küsiti mult alatihti, mis tegelastest edasi sai. Vastasin alati, et ei tea. Ilma mingi teise filmi tegemise plaanita tuli mul ometigi pähe terviklik ettekujutus loost. „Sinu unistuste tüdruk“ oli õnnelik läbielamine nii ametialasel kui ka isiklikul tasandil. Väga erinev näiteks filmi „Kaks on liig“6 võtetest, mis olid keerulised ja piinarikkad ning millesarnastest otsustasin edaspidi hoiduda. Mulle ei meeldi kannatada. Austan masohhiste, aga ise ei kuulu nende hulka. Seda järge tahtsid aga kõik teha. Bluusivendi tsiteerides: me paneme bändi jälle kokku. Oleme jumalikul missioonil.
Te ei taha oma filme uuesti vaadata, aga seekord pidite esimese osa ikka üle vaatama.
Ei pidanud. Vaatasin siis, kui „Hispaania kuninganna“ montaaž oli juba läbi. Kiusatus seda teha oli ka varem, aga talitsesin end. Ja asi toimis täiesti.
Kas samade inimeste palkamine aitas ka kaasa? Te olete Penélope Cruziga teinud juba kolm filmi.
Ta oli juba 18aastasena väga hea, kui me tegime „Belle Époque’i“. Seekord oli huvitav see, et ta juba tundis oma tegelaskuju. Tõmbas vana keebi uuesti ümber ja oligi valmis.
Vahel on filmi vaadates raske unustada režissööri ego. Mõne arvates on egotsentrilisus omamoodi filmikäekiri.
Ego on üks asi, käekiri teine. Minu arvates on küsimus stiilis. Võib teha kolm täiesti erinevat filmi, aga neil on ka midagi ühist. Ma ei pea siin silmas ühtede ja samade kaadrite kordamist ilma midagi ütlemata.
Keegi ei ole filminud pilvi nii, nagu seda tegi John Ford. Need on tal alati õiges kohas. Meistreid kopeerides tuleb aga olla ettevaatlik, sest võib vahele jääda. Teismeliseeast alates olen hullu moodi imetlenud Robert Bressoni. Paljud on püüdnud teda jäljendada ja seda on piinarikas vaadata, sest unikaalsust ei saa kopeerida. Ärge siis seda tehke!
Teile meeldib väga muusika. Miks on muusika teile nii tähtis?
Alati räägitakse filmikunsti suhetest kirjanduse või teatriga, aga minu arvates on sel kõige tugevam side muusikaga, sest tegevusväljaks on aeg. Teemaks ei ole valgus ja vari, vaid aeg. Muusika peegeldab aja kulgu paremini kui miski muu.
Kui ma tegin filmi „Calle 54“ (2000),7 püüdsin kaameraga muusikasse minna. Mulle tundus, et selles filmis annab pilt muusikale juurde, aga alati see nii ei ole. Mõnikord on parem lihtsalt kuulata. Sama juhtus siis, kui tegime „Chico & Ritat“ (2010). Sain sõbraks illustraator Javier Mariscaliga ja tunnistasin talle, et olen alati unistanud animafilmi tegemisest. Ühel päeval oli lugu olemas ja ta soovitas mul lisada filmi palju muusikat, sest Kuubal toimuva tegevusega filmi puhul teisiti ei saa. Ta soovitas teha laulja ja saksofonisti loo nagu „New York, New York“.8 Mulle see aga ei sobinud, sest pean seda üheks Scorsese halvemaks filmiks. Nii tegime mehest pianisti. (Naerab.)
„Hispaania kuningannas“ räägitakse vajadusest realistlikuma filmikunsti järele. See ei tundu olevat teile kuigi oluline teema.
1955. aastal, üks aasta enne meie lugu, toimusid nn Salamanca vestlused.9 Filmitööstuses otsustati, et Hispaania vajab realistlikku filmikunsti, mis peegeldab igapäevaelu. Idee oli üllas, sest otsustajaid kannustas itaalia neorealism. Aga kuidas näidata diktatuuriaegset tegelikkust? Tolle ajastu parimad hispaania filmid on komöödiad, sest vaid sel moel sai päevasündmusi ausalt käsitleda. Ken Loachi moodi filmi tehes oleks lihtsalt jõutud vanglasse. Tahtsin seda ka oma filmis näidata.
Jah, ma ei hooli eriti realismist. Minu õpetaja, stsenarist Rafael Azcona ütles ikka: ma ei usu seda inimest, ta on liiga tõsine. Mina olen temasarnane. Kui mõni paistab väga tõsine, siis tegelikult ta seda ei ole – ainult teeskleb. Sama lugu filmidega.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Belle Epoque“, Fernando Trueba, 1992.
2 „La niña de tus ojos“, Fernando Trueba, 1998.
3 „La reina de España“, Fernando Trueba, 2016.
4 „L’avenir“, Mia Hansen-Løve, 2016.
5 „The Bad and the Beautiful“, Vincente Minnelli, 1952; „Sunset Boulevard“, Billy Wilder, 1950; „La nuit américaine“, François Truffaut, 1972; „Ed Wood“, Tim Burton, 1994; „Boogie Nights“, Paul Thomas Anderson, 1997.
6 „Two Much“ (1996) Melanie Griffithi ja Antonio Banderasega peaosas on seni Trueba ainus Hollywoodis lavastatud film.
7 Dokfilm Ladina-Ameerika muusikaelust
8 „New York, New York“, Martin Scorsese, 1977.
9 Murranguline filmitegijate kohtumine, kus otsustati hakata filmides näitama Hispaania riigi tõelist sotsiaalset olukorda ning millest sai oluline sündmus uue Hispaania filmikunsti sünnis.