Külalisena on kaastegev Kristi Pumbo.

Esietendus 22. aprillil Theatrumi saalis.

A. T?ehhonte ja A. P. T?ehhov, ?Miks mitte abielluda?. Lavastaja Lembit Peterson, lavastaja abi Mai Rõngelep, kunstnik Laura Pählapuu, muusikaline kujundaja Eva Kalbus, liikumisseaded Tiina Mölder ja Kristin Jürgenson. Osades Anne Andrejev, Eva Kalbus, Kristi Pumbo, Mai Rõngelep, Kaido Rannik, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Kaur Sinissaar ja Erkki Penart. Esietendus 27. novembril 2004. aastal Vanalinna Muusikamajas.

 

Theatrumis on siiani süütut, esimese armastuse tunnet teatri vastu, mida kümme aastat pole suutnud ?professionaliseerida?. Mängijate oskused on aina lihvitumad, kuid etendusest peegelduv hingeseisund on seesama esimese puudutuse pühalik hingeliigutus ja (hea kasvatuse tõttu) vaoshoitud ekstaas.

22. aprillil esietendunud ?Iwona, burgundi printsess? Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli abiturientide ja 24. aprillil viimaseid kordi mängitud ?Miks mitte abielluda? Theatrumi näitlejate esituses ei erine selles mõttes oma kvaliteedilt. Tulla mitme- (mõne näitleja puhul tõesti juba kümne-) aastase lavapraktika järel publiku ette kui esimest korda elus on oskus, mis näitab tugevat traditsiooni. Sobilik on siinkohal võrrelda mõne ida klassikalise teatrikunstiga, kus peamine (ja auasi) on hoida alles kord õpitud oskusi, aga eelkõige hingeseisundit, mis aegade alguses seda teatrilaadi üldse looma on sundinud. Ära kunagi unusta algaja vaimu, ütleb nō-teatri looja Zeami.

Muu hulgas iseloomustab ida teatriõpet alustamine varases eas. Theatrumgi näib järjest enam süvendavat oma tööd noortega, justkui otsides võimalust kinni püüda aina algajamat vaimu, et selle tundlikkust uurida ja seejärel mitte kunagi meelest lasta.

Vaatamata mõningatele võrdlusvõimalustele idaga on Theatrum väga euroopalik teater. Euroopa kultuuripärandi uurimine ja säilitamine (alustades Tallinna varasemast teatriloost ja vanalinnast) sai loomisaastatel ka eesmärgiks seatud. Kuid see on asja üks külg, teine on õhtumaine liberaalne vaim, mis toetab kõike uuendusmeelset ja keerleb eelkõige ümber noorte ja noortepärase. Theatrumi noortele suunatuses pole küll midagi pistmist tänase popkultuuriga, kuid kui jätta kõrvale vanameistrite Lembit Petersoni ja Tõnis Rätsepa (olgugi kõikjal hõljuv) vaim, siis on Theatrumis noortel vabad käed mitte ainult ise kirjutada, mängida ja lavastada, vaid ka teisi (sisuliselt) omavanuseid õpetada. Noor ja alles otsiv vaim õpetajana on üdini läänemaine nähtus (mis muuhulgas ühendab Theatrumit ülejäänud eesti teatrihariduse tendentsidega), ehkki on jätkuvalt ime, mil viisil on see noor mõtlemine Theatrumis niivõrd traditsioonipõhine ja konservatiivne. Kultuuriruum, kuhu Theatrum kuulub, erineb peavoolust jätkuvalt nii palju, et ka noortekultuur selle ühe osana pole päris sellest ajast ja tänavalt, kust me kell seitse õhtul teatrimajja astume. Selline katkestus reaalajas on aga äärmiselt meelikosutav.

 

 

Keskeuroopa noorteteater

 

Witold Gombrowiczi  näidendi lavastus on seda laadi noortekultuuri igakülgne kinnitus. Siin on kõige ehtsamat Kesk-Euroopa noorteteatri hõngu, heas mõttes asjaarmastajalikkust, millesarnast erinevate linnade väikestes iidsete kiviseintega (keldri)saalides kõikjal leida võib. See on alati kantud klassikaliste tekstide ihast ning soovist mitte niivõrd pakkuda alternatiivi professionaalsele peavoolule, kuivõrd lihtsalt teha teatrit, mida armastatakse. Väheste vahendite, aga suure kirega.

Theatrumi ?Iwonas? torkabki kõigepealt silma kunstnikutöö (Laura Pählapuu): vanadest viigipükstest lõigatud põlvpüksid, hooletute trippidega kinnitatud sukad, paljad kannad ja varbad, mille küüned ka kõigil meestegelastel erksavärviliselt lakitud (suurepärane leid kõrgklassi peene ?hinge eest hoolitsemise? illustreerimiseks), valged nõukaaegsed maikad kitsaste nahklipsudega ja lõigatud sõrmedega nahkkindad, räigelt meigitud ?pandasilmad? ja tüdrukute tupeeritud diskosoengud ? enam trendikam ei saagi olla. Õnnelik ajahetk, kus 80ndate reaaleluline ise- ja kokkuõmblemine annab täna õiguse demonstreerida tõelist moeteadlikkust. Siin astub teater suurima sammu uste taga toimuva maailma poole ning (tegelikult ebaoriginaalne) lava kui catwalk?i võte hakkab tööle.

Kõiges muus on aga Marius Petersoni lavastus kantud traditsioonilisest 60ndate intellektuaalsest mässuvaimust. Muuseas viib just siit side Mati Undini, kellel pole mitte ainult Gombrowiczi (või üldse poola moderni) lavaletoomise monopoli, vaid kes on eelkõige omaaegse ?Iwona? kultuslavastuse (Vanemuine 1994) autor. On selge, et üks VHK teatrikooli abiturientide diplomitöö ei pälviks nõnda palju tähelepanu, kui tegemist poleks nimelt selle tekstiga, millel meie teatripildis on omaette koht.

Kuid sealsamas võib selle võrdluse kohe ka unustada. Petersoni lavastus seisab täiesti eraldi ja ka tema seos 60ndatega on teine (juba ealistel põhjustel). Siin pole jälgegi mängulisest kõikelubavast irooniast, see vaim, mida kannab kõlaritest ja teleekraanidelt (laulusõnade tõlkena) vaatajani paiskuv Czeslaw Niemeni proge-rock, kriibib hinge südamest ja siiralt. Taasnäitab Theatrum oma täielikku vabadust irooniast (kas mitte jälle paralleel idaga?) ja oskust olla relvitukstegevalt aus ning siiras.

18aastaseid laval siiralt mängima panna ei ole ilmselt kerge ülesanne, hirm näidata oma veel välja kujunemata nägu on soodus pinnas maskideks ja maneerlikkuseks. Petersoni lavastajakäsi on aga tugev, noortel ei näi hetkekski olevat peataoleku tunnet ja nende mäng on üllatavalt nüansirikas. Kriitikas on juba kiidetud algajate oskust võtta kõigeks aega ja mitte rabistada. Esietendusel oli vaid üksikuid kohti, kus tekstiandmine läks liiga kiireks, kuid peaasjalikult paelus noorte oskus ja julgus pauseerida (siin jäi meelde Hans Luik Kammerhärrana). 

 

Tekstitundlik ja kirglik koolitöö

 

Kuigi ?Iwonat? mängitakse Theatrumi egiidi all, tuleb seda vaadelda kui koolitööd, seda enam, et tegemist pole isegi lõpetavate näitlejatudengitega, vaid alles keskerihariduse saanud noortega. Petersoni lavastus ei rõhu seega kontseptuaalsusele, pigem iseloomustab seda tekstitundlikkus, iga rolli võimalikult detailirikkalt väljajoonistamine, igasugune suurte allutavate ideede vältimine. Isegi mainitud 60ndate vaim, mis domineerib muusikalises kujunduses, on eelkõige väike maiuspala lavastajale endale, mis paigutub taktitundeliselt lavastuse vaheajale või pildivahetuse hetkedesse. See loob meeldejääva metateksti laval toimuvale, kuid ei sunni end ilmtingimata loo tõlgendusse haarama ega mata noori oma raskuse alla.

Noorte loodav lavastuse atmosfäär on peaasjalikult kerge ja mänguline, palju saab nalja, mis tuleneb rafineeritud teksti varjundirikkast esitusest, kuigi seatud lavalisel liikumisel (catwalk!), kostüümidel ja mõnel osatäitjal on siin eraldi panus. Mainimata ei saa jätta lakei Walentyt (Kristjan Üksküla), kelle väljapeetud tumm tegutsemine lõi põhilise situatsioonikoomika, ning Kuningas Ignacyt (Kristjan Sein), kelle olemus ja ilme olid tervikuna niivõrd koomilised, et hetkiti näis see juba liiale minevat. Läki-läki kuningakroonina ja pandlaga kaeluseäär Walenty suupaelana on kahtlemata ka kunstniku vaimukaimad leiud.

Lavastaja kontseptuaalseim samm on ilmselt Kuninganna Margarita kahestumine tema hingepaljastuslikus päevikustseenis. Kuningannast (Sandra Üksküla) saabki selle lavastuse peategelane, kaalu ei lisa siia mitte ainult teisiku lisandumine (Theatrumi näitleja Kristi Pumbo), vaid ka osatäitja mitmekihilisim mäng ja silmatorkavalt vaba lavaline olemine. Kogu lugu tervikuna näibki kujunevat kuningapaari draamaks: nendele on Iwona (Katariina Ratasepp) halvaval inetusel tõepoolest parandav, patte lunastav mõju. Prints Filip (Karl Annus) seevastu tundub liiga puhas ja süütu, et Iw
onal tema üle tegelikult võimu saada õnnestuks. Usutav tundub printsi esialgne entusiastlik armumine oma eemaletõukavasse pruuti, hilisem põgenemine selle eest aga jääb veidi põhjendamatuks, sõnade raskus ja käitumise kergus ei loo päris usutavat sümbioosi. Printsi roll on ka kahtlemata mahukaim ning  nõuab ehk etendustes küpsemist, osatäitja mäng esietenduse esimeses pooles oli igatahes muljetavaldav. Sama kehtib ka Iwona kohta, kes tegelikult mõjus vägagi intrigeerivalt, poole etenduse peal juba lausa müstiliselt, kuid kes lõpus jäi kuidagi tagaplaanile ning mäng läks pea täielikult üle kuningapaarile. Huvitavalt sekundeeris Printsile veel Cyryl (Johannes Vene), kellest osatäitja suutis loo arenedes luua lausa tundliku natuuri.

Raske materjal, tundlik lavastus ja kirglikud noored annavad sedapuhku kokku esmaklassilise debüüdi.

 

 

Esimese armastuse teraapia

 

Kui ?Iwona? trupi liikmed astusid laiema publiku ette tõepoolest esimest korda, siis kogemustega Theatrumi näitlejad oma (muuhulgas juba neljanda) T?ehhovi lavastusega ?Miks mitte abielluda? suudavad luua õhustiku, et teatris ollakse, seda vaadatakse ja tehakse esimest korda elus. Muidugi on see kunstivõte, teadlik möödunud sajandi kõne- ja käitumisstiili järgimine (seesama eesmärgipärane kultuuripärandi uurimine ja säilitamine), millega T?ehhovile lähenetakse, kuid samas on nimelt lavakavade maailm see, mille kaudu iga teatrihuviline noor kunagi oma esimesi tundeid teatri vastu on väljendanud. Me ju mäletame seda pühalikku erutust, mis valdas esimesi luuleridu kooli- või kultuurimaja saalis poolkaarde seatud tooliridade ees deklameerides ning kõige hingematvamatel hetkedel küünalde järele haarates. Need äärmiselt pingelise mõttetöö tulemusel kokku komponeeritud lavateosed, millesarnast veel keegi kunagi polnud näinud, ehkki täpselt selliseid võis/võib kohata igas kultuurimajas kümneid. Kuid esimene armastus oma erilisuses ongi nii paratamatult traditsiooniline.

Imetlusväärne on oskus seda esimest erutust aastaid järgemööda reprodutseerida. Võiks öelda, et Theatrum täidab meie teatrimaailmas omamoodi teraapilist rolli: need, kelle jaoks teater on muutumas rutiiniks, olgugi et see on hea, mõnus, kõrgetasemeline jne, aga ikkagi rutiin, juba tavaline asi, neil tarvitseb tulla korra Theatrumisse ning leida taas kinnitust ? teater on väga eriline asi.

Kui lisada siia seekordse lavakava teema ? armastus ja abielu, kõik esmakordse abieluettepaneku tegemise ja vastuvõtmisega seonduv, kahtlused, hirmud, aga eelkõige ülim erutus ?, siis on ?Miks mitte abielluda? vaat et kohustuslik äravaatamine igale kaasaja kalestumisohus hingele.

Lembit Petersoni lavastus T?ehhovi jutukestest, näidendikatkest ja kirjavahetusest on igas mõttes klassikaline lavakompositsioon, kus mängulisus avaldub oskuslikus jutustamises, ülinappide vahenditega karakteriloomes (esile tuuakse üksikud poosid, pilgud jms), ning vähem liikumises või partnerimängus, kuid kus ei puudu vahelepõimingutena klaveripalad, romansid, kitarrimäng ja tants. Ning muidugi küünlad. Trupi mäng on äärmiselt ühtne (mis pole Theatrumi puhul sugugi alati nii), rütmi- ja teemavahetused võetakse üksteiselt tõrgeteta üle, kogu esitus on väljapeetud ja filigraanne ning täis puhast tegutsemislusti ja etlemisrõõmu. Säravaimate hetkedena jäid meelde Tarmo Songi donjuanlik tants, Helvin Kaljula ettevalmistav pilk äpust rikkuri rolliks loos ?Missugune kolmest? ja Kristi Pumbo sama loo segaduses hellik ning Nina monoloog ?Kajakast? ootamatuna Kaur Sinissaare esituses.

Seekordne lavakava viib ringiga tagasi Theatrumi esimese lavastuse juurde 1995. aasta alguses, mis oli samuti T?ehhovi-aineline kompositsioon ja mida mängiti samuti Vanalinna Muusikamajas. Seega võib siit välja lugeda põhimõttekindla rajalpüsimise, süveneva ent muutumatu kunstimaitse, eelkõige aga algaja vaimu omamoodi manifesteeringu. Seda on siiani suudetud meeles hoida.