Fukuyama viimasele eestindusele ei pruugikski tähelepanu osutada. Uuel aastatuhandel on elevus Fukuyama ümber olnud tingitud selgelt välistest märkidest, mitte mõtlemise sisulisest sügavusest. Fukuyama kutsub üles hääletama Bushi vastu ja on tekitanud neokonite ridadesse lõhe. Fukuyama vaatab kriitiliselt Iraagi sõjale. Fukuyama näeb auke turufundamentalistlikus mõtteviisis. Need on põhjused, mille tõttu Fukuyama on esmajoones tähelepanu pälvinud.

Osutatu näib tähenduslik olevat ka Toomas Hendrik Ilvesele, kelle “Riikluse ehitamise” tutvustus läinud kevade Diplomaatias (nr 18/19) mõjus põnevamana kui raamat ise. Süvenevat neoliberalismi ja turufundamentalismi vigade analüüsi Fukuyama ei paku. Konkreetsete ühiskondade edusse või ebaedusse toimiva riigi ülesehitamisel ei kaevuta. Fukuyama analüüs piirdub sageli nappide märkustega  nagu “Taani mudel ja see, mille poolest arenguraskustes riigid Taanist erinevad, on meile ju enam-vähem teada” või “Uus-Meremaal asendati tulumaks liberaalsemate meetmetega, kuid samas tugevdati  haldussuutlikkust”. Kübaratrikid on aga Fukuyama profiil ning vanameister võlub vaevata nöörijupist jänese. Süvenematust üksikasjadesse põhjendab suurtele ahistoristlikele visioonidele spetsialiseerunud Fukuyama sellega, et universaalseid mudeleid maailmaasjade käsitlemisel ei ole! 

On selge, et ka prohvetid ja pühamehed ei saa oma ajastu saatusest märkimisväärselt üle olla, kuid tulihingeline korranõudleja Fukuyama torkab ka meie paljulubaval ajal silma mõttekäikude korrastamatusega. Fukuyama väited kasvavad sageli välja ei tea kust ja jäävad pikema põhjenduseta. “Riikluse ehitamises” antakse mõista, et turufundamentalismi ja globaliseerumise hammasrataste vahele jäänute probleem on selles, et nad ei mõistnud oma rumalusest, et päris kõike ei tule ikka maha parseldada ja turule tuua ( lk 15). Kas hansapankurid kinkisid Fukuyamale ta Eesti külastusel Kaval-Antsu lood? 

Häirib, kuidas mõtleja, kes ohjeldamatult ja lakkamatult lobiseb sidususest, individualistlike eksperimentide kahjulikkusest ja sellest, kuidas “kultuur on tähtis”, käib kultuuri ja identiteediga ümber halvimate postmodernistlike identiteediristamise mallide kohaselt. Kui tootlikkuse suurendamine või ühiskondliku korra tagamise vajadus nõuab, konstrueerib Fukuyama peedist pesumasina trumli, kõrtsist palvemaja ja mida tahes, kõheldes selliste sulatuste võimalikkuses vaid moepärast. Fukuyama varasematest raamatutest meenuv kergekäeline usk indiviidide ja ühiskondade tavade ümbertahumise võimalikkusse paneb kahtlema, kas Fukuyama suudab olla kannatlik, empaatiavõimeline ja tegeliku olukorra mitmetahulisusesse süüviv arenguriikide probleemide lahendaja.

Kas ei põhine ka “Riikluse ehitamine” kirvemeetodil? Mida turufundamentalism ei suuda, sellest aitavat üle kapitalistliku organisatsioonikäitumise alane teave ja juhtimistarkvara. Fukuyama eelviimane visioon (uuemates räägitakse juba nation-building’ust) seisneb selles, et just kapitalistliku organisatsiooniteooria virgutav mõju tõstab arenguraskustes Trashcanistan’i jalule. Kardetavasti on seegi teoreetiline konstruktsioon, mille auke tuleb peagi lappida (kui visiooni uute pealetulemise tuhinas lihtsalt ei unustata). Fukuyama tegelik teene seisneb turufundamentalismi ja agressiivse välispoliitika osas suuremale kriitilisusele ja kaalutlevusele manitsemises ja meeldetuletamises, et neil poolteisel tosinal korral, kus USA on üle-eelmise sajandi lõpust sõjaliselt sekkunud, pole ülesehitustööst õigupoolest kordagi asja saanud. Mõjuka ja varem nii mõneski mõttes vastupidiste seisukohtade lipulaevaks olnud autori poolt ei ole see muidugi väike panus.

Üldtuntud monument on Fukuyama kahtlemata olnud, mis ongi küllap visionääri grand prix, ülim võimalik saavutus. Kui külma sõja järgseks globaalse kapitalismi triumfi kuulutajaks ei oleks pürginud Fukuyama, oleks ta tulnud välja mõelda ja küllap olekski mõeldud. Fukuyama näol said kõik, kes mingeid probleeme teadvustasid, omale vaenlase kuju. Mitte ainult rahvusvaheliste probleemide, keskkonna ja feminismiga tegelejate poleemikas, vaid ka selliste filosoofiliste mõttekäikude nagu “tegeliku poliitika puudumine”, “globaalne kapitalism kui ainus mäng linnas” ja “free world, mis enam vabadust ei vaja” väljakäimise tagant aimab Fukuyama lapsesuud.

Fukuyama järgmised raamatud aga räägivad probleemidest usalduse ja sotsiaalse kapitaliga. “Suure vapustuse” loosung näib olevat ajaloo lõpu kui rahuliku igava aja visiooniga karjuvas vastuolus. Suures plaanis jääb Fukuyama siiski järjekindlaks, fabritseerides kõlavaid, kuid sugugi mitte kõikjale sobivaid ühisnimetajaid ning otsides tüüpilise juudivandenõu skeemi järgi õõnestusi, millega põhjendada oma ideoloogilise süsteemi (ajaloo lõpp) järjekindlusetust. Näpuga näidatakse lõbujanuliste ja kunstiharrastajate, aga ka paariariikide, üksikemade ja neegrinaiste peale. Fukuyama ise küll mingi äärmuslik ja hull ei ole. Ta usub, et nagu varasemategi suurte ühiskondlike muutuste järel kujuneb ka ihakapitalismi tõmbetuultes elamisväärne maailm. Amet lihtsalt nõuab dramaatilisi stsenaariume ja suuri konflikte.  

Suur hulk inimesi tänapäeva õhtumaal usutavasti ei ihale ei lunastust ega jumalaid globaalse kapitalismi  kõrval. Kuid ei vajata ka mingit erilist härdust ja fanaatilisi truuduserituaale tema sees. Ei peeta vajalikuks majanduskasvu nimel(ises) kirikus käia, kuid sama vähe soovitakse takistada mehhanisme, mis initsieerivad ja võimaldavad meditsiini jt tehnoloogiate arengut. Niisugustele inimestele on Fukuyamal kahjuks vähe öelda. Fukuyama näib tahtvat lihtsalt teatrit teha, selle tarvis on aga vaja tavalised asjad fundamentaalseteks, ideoloogilisteks ja religioosseteks muuta ning neile revolutsioonilist kaalu külge luuletada.  

Miks me kõik armastame Fukuyamat? Meest, kes täiesti süüdimatult loobib mõtteid, mida meie reformipartei söandab vaid häbenedes ja jõulumoosi sees välja öelda: ”…ebaratsionaalsed normid võivad olla vägagi funktsionaalsed, näiteks juhul kui religioossed veendumused toetavad ühiskondlikku korda või majanduskasvu” (“Kultuur on tähtis”, Pegasus 2002, lk 102). Miks armastatakse Fukuyamat mitte ainult liberaalide ja konservatiivide, vaid ka sotside seas (Ilves)? Loomulikult mitte sõnumi pärast, et ajalugu on lõppenud. Vastupidi. Kahtlemata seetõttu, et ikka on veel olemas üks laia kõlapinnaga fanaatik, kes usub, nagu võiks mingite ratsionalistlike vahenditega maapealse paradiisi konstrueerida. Fukuyama-armastuse taga on usk ühemõõtmelisse inimloomusesse ja selle toel mõistuspäraselt ümberkorraldatavasse ideaalsesse ellu. Pole liialdus väita, et Fukuyamas elavad edasi utopistlikud-marksistlikud ideaalid ja seda tüüpi unistused ja lootused.  Selle nimel hoorasid nunnadeks ning pordumajadest palvelaid vorpida on vaid tehnika küsimus.

Paradoksaalselt on Fukuyama meil inspireerinud Lauri Vahtre ristikäigu marksismi vastu (vt Vahtre Fukuyamale toetuvat ja temast inspireeritud intrigeerivat raamatut “Suur pettumus”). Ärevaks teeb aga konservatismi tiitli alla pugev poliitika, mis üritab populaarsust koguda taktikaga, mis esitab Fukuyamast ja üldse neokonitest inspireeritud ideid seismas traditsioonide, kodusoojuse ja pereväärtuste kaitsel. Fukuyama ja neokonite perekäsitlus on masinlikult funktsionaalne ja (vanemate ja laste või abikaasade) kirka emotsionaalse sideme nimel ei kõnelda. Pere ja suhted tuuakse tootlikkusele kahtluseta ohvriks (“Riikluse tekkimine”, lk 79). Armastust selliseid tehnilisi termineid nagu “tundeelamuslik surutis” pruukiv Fukuyama küll ei ülista. Oma nostalgiates näeb ta naist pigem emaslooma ja lapsi traktorina ning unistab materiaalsel allutatusel põhinevatest peremudelitest.

Fukuyama ei ole ka mingi traditsioonide armastaja, vaid, nagu öeldud, postmodernist p
ar excellence, kes ideid, identiteete ja kultuure kirvega raiub ja lambist sulatab. Ideed ei tule kontekstist, vaid peast, ütleb ta intervjuus Märt Väljatagale (Areen 17. I 2001). Fukuyama lemmiknäide on Jaapani firmatruu ja puhkust põlgav töökultuur, mis ei põhinevat mingitel traditsioonidel, vaid on XIX sajandil “omandatud”.

Eestis tõotavad mingid tegelased täna neokonitest inspireeritult ja konservatiivsuse sildi all inimestele ja ühiskonnale õnne tuua, jagades maid nn ebatüüpiliste ja -traditsiooniliste suhetemudelitega. Konservatiivsus, korra ja seadusearmastus ei pruugi aga tingimata seonduda mingite kindlapiiriliste atribuutidega. Kardetavasti saavad need ikka olla vaid rohkem või vähem vägivaldselt esile manatud ja just traditsioonis liikumine on nende konserveerituse parim õõnestaja. Meenutagem Ernest Renani klassikalist tõdemust unustuse ja ajaloolise eksimuse osast identiteetide tekkimisel. Seadust ja korda ei pruugi toestada ei igavene traditsioon ega tootliku tulu lootus, nagu on unustamatult esitanud Mark Herman filmis “Brassed of”. Lacanlik uskumus, et sümboolne kord ei saa iialgi hõlmata reaalset totaalselt ja vastuoludeta ning just lõhe sümboolses korras alles teebki vabaduse võimalikuks, on tinginud kantilikult formaalse konservatiivsuse-kontseptsiooni.

Viimase mõistja ei kipu eluilma lõhkuma, kuna ei usu reaalsuse totaalsesse idealiseeritud hõlmamisse. Säilitades teadmise ühiskonna sümboolset ülesehitust ümberstruktureeriva radikaalse akti võimalikkusest (mida fukuyamalik lunastuse ideoloogia fanaatiliselt välja juurida püüab), ei kiputa korda kõrvale heitma, kuna ei olda idealistlikust lunastusest lummatud. Radikaalsus on kui lapsetapp Toni Morrisoni “Armsas”, mis võetakse ette vaid väljapääsmatus olukorras. Neokonid, keda Fukuyama isegi kirjeldab kui loovat hävitust kultustavaid revolutsionääre (The Wall Street Journal 24. XII 2002), on kindlasti pigem idealistlikud purustajad kui alalhoidlikud säilitajad. Lacani uurija Gilbert D. Chaitini sõnutsi: vaidlus ei käi enam kommunismi ja kapitalismi, vaid mõistuspärasuse ja fundamentalismi vahel, mis tunneb igatsust reaalse originaalsete ilmutuste järele. Just sellist fundamentalismi on esindanud lähikümnenditel Fukuyama ja neokonid.