Suur oli aga üllatus leida etenduse õhtul eest Eesti Draamateatri pooltühi saal. Et ma polnud lavastuse kohta meedias kohanud reklaamipiuksugi, siis eeldasin (vägagi krõbedast piletihinnast hoolimata), et teatrisaal on pilgeni välja müüdud. Isegi kui „laiem Eesti publik” poleks sellest etendusest huvitatud, siis Eesti teatraalide hulgas on küllalt neid, kelle teatrimälu ulatub tagasi Robert Sturua, Mihhail Tumanišvili jt hiilgavate lavastusteni. Tuli kurvastusega kogeda, et etendusel oli ka suhteliselt vähe meie teatritegijaid. Usun, et mitte huvipuuduse tõttu. Infost üleküllastunud meediaruumis ei pruugi ju meenuda Tiit Palu soovitus või, jah, kaks päeva enne etendust ETV eetris olnud uudislõik „Gruusia uuenduslik kultuur saabub Tallinnasse”. Etendusejärgsetel päevadel kohtasin mitutki pettunud teatrihuvilist, kes oleks kindlasti „Macbethi” vaatama tulnud, kui vaid teadnuks …
Arusaamatu, hämmastav, suisa pahatahtlik, miks Adolf Käis Art Company ehk siis Adolf Käis, kes varemgi, küll põhiliselt vene lavakultuuri Eestisse toonud, seekord nii vastutustundetult käitus. Pealegi polnud Käis ju seekord mitte gruusia teatri „maaletooja”, vaid siinne korraldaja. Teatri Eestisse sõidu kulud kattis Gruusia pool (kuuldavasti sealsete metseenide abiga), Käisi kompanii osaks jäi piletimüük, saali rent (mille rahastamist toetas meie kultuuriministeerium), teatritrupi majutamine. Näis, nagu poleks Käis olnud isegi piletitulust huvitatud. Millega muidu seletada peaaegu igasuguse teabe puudumist? Ei juhtu just sageli, kui meile tuuakse koju kätte mõne teise riigi tipplavastus. Seda enam olnuks põhjust ja ka lihtsam avalikkust grusiinide külaliskäigust teavitada. Tundes ajakirjanduse toimimismehhanisme, võib julgelt väita, et Käisil oli käes hulk tasuta reklaamipinda: nii päeva- kui ka nädalalehtedes, raadios, teles, online-meedias. Kui Eestisse saabub tõepoolest tipplavastus, ja seda praegu gruusia parima lavastaja David Doiašvili „Macbeth” tõesti oli, võtnuks iga meediakanal tänulikult vastu nii intervjuu, ülevaate, kommentaari (lisaks suurepärane fotomaterjal). Kõike annab Interneti-ajastul korraldada. Mäletan, kui 1990ndatel tuli Eestisse oma teatriga Mark Zahharov, komandeeris Eesti Ekspress mind varem Moskvasse teatriguruga intervjuud tegema. Tänapäeval pole enam mingi probleem elektrooniliselt riigipiire ületades teha intervjuusid, küsida kommentaare jne. Miks pidi korraldaja saamatuse tõttu „Macbethist” osa saama vaid valitud teatripublik, kes küll tänulikult (aga pooltühjas saalis ka pisut piinlikkust tundes) suurepärasele gruusia näitetrupile aplodeeris?