Konrad Mäe 145. sünniaastapäeva konverents Heino Elleri Muusikakoolis 1. XI

Konrad Mäe 145. sünniaastapäeva tähistamiskuu lõpetas rahvusvaheline teaduskonverents Tartus. Olime palunud esinema kolm välisuurijat, et ühest küljest avardada iseenda pilku ja teisest küljest paigutada nende ettekannete kaudu Mägi ja tema kaudu omakorda Eesti kunstiajalugu uutesse kontekstidesse.

Esmalt kõneles Ateneumi pea­kuraator Timo Huusko, kelle ettekanne keskendus romantismi ja modernismi asupaikadele Mäe loomingus. Huusko märkis, et Mäe rõhutatud side inimese ja looduse vahel seob ta romantismi traditsioonidega, mille üks väljendusi on maalidel pakutud vaatenurk, mis tõmbab vaataja maastikku ning muudab ta lõuendil kujutatud looduskogemuse subjektiks. Modernismiga seob Mäge aga huvi primitiivse elujõu kujutamise vastu kunstis ning tema kunstniku­natuuri kõikumine heroilisuse ja kannatamise vahel. Huusko arvates sidus Mäe puhul modernismi ja romantismi tema veendumus, et ainult kunstis võib leida hing rahu (see mõte pärineb ühest Mäe kirjast). Huvitaval kombel tõlgendas Huusko Mäge ka avangardistina, seda tänu tema Norra maastikes tajutavale transgressiivsele käsitluslaadile.

Järgmisena esines Espoo kunstimuuseumi EMMA direktriss Pilvi Kalhama, kes kureeris Mäe näituse Soomes ning on aidanud kaasa jätkunäitustele Taanis ja Norras. Kalhama ettekanne käsitles Mäe loomingut kui lahtimurdumist kanoonilisest modernismist. Ta põhjendas oma väidet kolmest vaatenurgast, rõhutades Mäe pidevat reisimist kui märki soovist olla mittekuuluv ja isegi võõrandunud. Kalhama tõi ka esile, kuidas Mägi võttis küll omaks avangardi mõttelaadi elemente, kuid samas oli ta ka avangardi suhtes kriitiline.

Üks viise, kuidas Mägi järgis teatud kunstnikumudelit, oli värvi pidamine olulisemaks joonest. Seda on seostatud boheemliku kunstnikunatuuri rõhutamisega. Värvist sai teisesuse rõhutaja, see muutus poliitiliselt laetuks, kuna värvi on mõne käsitluse kohaselt peetud ratsionaalsele lääne mõttelaadile mittesobivaks. „Värv on midagi imelikku, midagi, mis räägib meile instinktidest ja asjadest, mida me ei suuda kontrollida,“ ütles Kalhama. Lõpetuseks näitas ta, kuidas Mäe kunst oli stiililiselt eklektiline, kuid et eklektika saavutas kontseptsiooni elujõu alles 1980ndatel, võiks Mäge vaadata ka tahtmatu postmodernistina.

Viimasena esines kunstiteadlane ja Edvard Munchi loomingu uurija Nils Ohlsen, kes Lillehammeri kunstimuuseumi direktorina korraldas seal Mäe suure isikunäituse. Ohlsen tõi terve rea paralleele saksa kunstnikerühmituse Die Brücke ja Mäe vahel, keskendudes nende mererandades ja saartel valminud loomingule. Tung minna äärealale, mere ja maa kokkupuutepunktini iseloomustas nii Mäe kui ka Die Brücke liikmete lähenemist – üllatuslikult näeme motiive, mis on äärmiselt sarnased ka vaatenurga, värvikäsitluse ja muu poolest. Sealjuures puudub alus teha ühesuunalisi oletusi motiivide laenamise kohta, kuna vahel valmisid Die Brücke kunstnike teosed esimesena ja Mäe teosed mõni aasta hiljem, kuid vahel oli ka vastupidi ning mõnikord said teosed valmis sünkroonselt.

Sihtasutuse rätsepatöö

Konverentsi korraldas juba teist korda Konrad Mägi Sihtasutus, mis loodi eraalgatusena 2018. aastal ettevõtja ja kunstikollektsionääri Enn Kunila, siinkirjutaja ja Kunstiühingu Pallas esimehe Enn Lillemetsa poolt ning mis teeb kultuuriministeeriumi kaudu tihedat koostööd riigiga. Väga oluline on olnud ka Eesti Kunstimuuseumi roll peamise partnerina just välisnäituste korraldamisel. Sirbi soovil annan sihtasutusest põgusa ülevaate.

Sihtasutus on seadnud eesmärgiks eesti maalikunsti ühe kõige olulisema autori Konrad Mäe pärandi hoolekande ning tema loomingu avalikes huvides tutvustamise ja jäädvustamise Eestis ja välismaal – võimaluste leidmise, kuidas Mäe kunst õmmeldaks mitte Euroopa kunstiajaloo külge, vaid selle sisse. See eesmärk on määratlenud ka enam-vähem kõik senised tegevused, ühelt poolt võimalusi avades, kuid teiselt poolt neid ka piirates. Sihtasutus ei ole nimelt keskendunud teistele autoritele, perioodidele ega žanritele.

Mis puudutab Mäe pärandit, siis on sihtasutus otsinud tema teoseid nii Eestist kui ka välismaalt (tänaseks on leitud mitukümmend uut maali), samuti tellinud nende restaureerimise (alles hiljuti päästsid restauraatorid lõplikust hävimisest ühe haruldase pastelli, mis oli aastakümneid tükkideks rebenenuna pimedas seifis lebanud). Algatatud on programm Mäe maalidele ajasturaamide leidmiseks, koostatud on andmebaas kõigi seni teadaolevate Mäe maalide asupaiga ja seisukorra kohta.

Muidugi tuleb aga küsida, miks on autoriks valitud just Mägi. Siin võib viidata tema kõige suuremale potentsiaalile äratada välishuvi. Sellele oletusele on andnud kinnitust mitme välismuuseumi kuraatorite ja juhatajate soov korraldada nende publikule täiesti tundmatu ja seetõttu institutsioonile riskantne Mäe näitus. Olulised muuseumid Torinos, Roomas, Espoos, Kopenhaagenis või Lillehammeris ei ole otsustanud Mäe näitust korraldada kena reklaamjutu või rahasüsti pärast. Sealseid institutsioone juhivad kogenud kuraatorid, kellel on kasutada väga tugev kunstiajalooline oskusteave. Enne Mäe näituse korraldamist on nad külastanud Eestit, tutvunud siinse kunstiajalooga, veendunud Eesti Kunstimuuseumi suurtes kogemustes välisnäituste korraldamisel.

Nende institutsioonide näituseprogrammid on läbimõeldud ja nagu väljendas ühe Rooma muuseumi direktor veidi tüdinult: igasuguseid pakkumisi korraldada vanema perioodi kunstnike näitusi tuleb neile uksest ja aknast. Peab olema põhjus, miks nad on otsustanud just Mäe kasuks – ja see põhjus saab lõppkokkuvõttes olla ainult kunstiline ning võib-olla ka ideoloogiline, kuna antakse endast märku kui kunstiajaloost tavapärasest veidi laiemalt mõtlevast institutsioonist.

Mida on need institutsioonid, aga nüüdseks ka eri uurijad leidnud Mäe loomingus? Tuginedes nende enda sõnadele võib välja joonistada kaks peamist suunda. Ühelt poolt Mäe efektne, riskantne, intensiivne ja kohati radikaalne värvikäsitlus. Teiselt poolt Mäe vaade loodusele, milles on panteistliku metafüüsika ihalust. Teda on võrreldud Edvard Munchi, Ernst Ludwig Kirchneri ja teistega, kuid huvitaval kombel pole võrdlusjooni tõmmatud sugugi palju – Mäge nähakse mitte Euroopa modernismi derivaadina, vaid pidevalt muutuva ja ambivalentse, kuid samas selget omapära säilitanud autorina.

Mägi täidab tühiku

Mingil moel haagivad ülalkirjeldatud kaks telge nimetatud institutsioonide huviorbiitidega ning on äratanud ka märkimisväärset publikuhuvi. Loomulikult ei tähenda see, nagu oleks Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Nikolai Triik ja teised kuidagi vähem paeluvad autorid. Küll aga on viimaste aastate kogemus viidanud, et Mäe loomingul on potentsiaali jõuda Euroopa kunstiajaloo äärealadelt rohkem selle südamikku.

Kui Mägi kirjutab nukralt Pariisist, kuidas „vaat Pariisi kunstnikud ei pea meid eurooplasteks“, ning prantsuse kunstikriitika vastab äratuntava kõrkusega, kuidas „välisriikide kunstnikud lähtuvad vaguralt endistviisi meie põhimõtetest; paljudele meist on nad meeltmööda seepärast, et me leiame uhkusega nende teostes jälgi omaendi õpetustest“, siis ehk terendab kusagil horisondil võimalus nende kolonialistlike (aga ka enesekolonialistlike) hoiakute lahustamiseks.

Oleme teadlikud, et muutused juhtuvad aeglaselt ja on ehk isegi utoopilised, kuid seni toimunu ja Euroopa institutsioonide jätkuv huvi on veennud, et võib-olla pole asi siiski sugugi lootusetu. Kui õnnestub Mägi mingil moel laiemale areenile viia, siis tekib ehk võimalus ka teiste silmatorkavate Eesti modernistide orgaaniliseks jõudmiseks Euroopa kunstilukku. Minna tutvustama korraga kümneid autoreid ei ole viljakas ega ka jõukohane.

Sihtasutuse tegevus Euroopa suunal on seetõttu tähendanud ennekõike Mäe loomingu tutvustamist ja vajalike materjalide loomist, kusjuures paljuski on pigem kiirkorras täidetud tühikuid, mida viimased sada aastat on eri põhjustel jätnud. Nii näiteks ei olnud välismaisele huvilisele anda pea mitte ühtegi (!) vähegi põhjalikumat ingliskeelset materjali mitte ainult Mäe, vaid kogu XX sajandi esimese poole autorkonna või kunstiajaloolise konteksti kohta. On küll artiklite tõlkeid, üksikuid näitusekatalooge ja mahuka Eesti kunstiajaloo köidete kakskeelsus, kuid need pole päriselt täitnud laiemat tühikut.

Samuti oli puudu nüüdisaegne dokumentaalfilm, Mäe enda epistolaarse pärandi tõlked, ingliskeelne koduleht koos kõigi materjalidega – need lääne kunstiruumis elementaarsed väljundid tuli alles teha. Kui siinne kaasaegne kunstiruum elab võrdse jõuga eesti- ja ingliskeelses kultuuriruumis, siis XX sajandi esimese poole kunstiajalugu on olnud (ja on suuresti siiani) suletud eestikeelsesse hermeetilisse kapslisse.

On muidugi terve rida ideoloogilisi küsimusi, mille kaudu Mäge Euroopale tutvustada. Kas rääkida temast kui Euroopa kunstistiilide jätkajast või rõhutada rohkem tema isesust ja omapära? Kas tõsta esile Mäe dramaatilist elulugu või proovida näidata seda pigem niivõrd, kui see on oluline tema loomingu mõtestamisel? Kui palju ja mil määral asetada Mägi tänapäevasesse problemaatikasse: valge mehe kultusest antropotseeni tõlgendusprismani?

Küsimusi ja probleeme on veel, kuid siinkohal tooksin välja vaid mõne keerukuse. Esiteks oleme vägagi kimpus uurijate vähesusega. Kunstiajaloost peaks kõnelema polüfooniliselt, kuid Eesti vanema kunsti uurijaskond on väga napp ning järelkasv puudub põhimõtteliselt täielikult. See on tunduvalt ahendanud kõneviiside paljusust, aga ka tegutsemisvälja. Nii on sihtasutus proovinud tagant tõugata ka teaduslikku uurimistegevust ja andnud välja stipendiume kõnealust perioodi uurivatele magistrantidele ja doktorantidele, kusjuures nende teema ei pidanud olema seotud ainult Mäe loominguga (Mareli Reinhold uuris naiskunstnikke, Lola Annabel Kass dekadentsi). Paraku ei ole tänaseks esile kerkinud ühtegi uut stipendiaati, rääkimata laiemast huvist perioodi mõtestamise ja avamise vastu, mistõttu oleme olnud sunnitud selle tegevussuuna põhimõtteliselt sulgema.

Teiseks rõhutaksin riikliku strateegia puudujääki ja seda mitte kitsalt Mäe loomingu tutvustamisel, vaid laiemalt. Kui lugeda Eesti välispoliitika arengukava aastani 2030, siis on seal majanduskoostööle pühendatud üle kümne lehekülje, kultuurile aga on jäetud üks (!) lause, mis on sedavõrd üleüldine, et uni tuleb peale juba enne esimest komakohta. Ilmselt nähakse mitte ainult välisministeeriumis, vaid kogu riigi juhtkonnas kultuuri „asjana iseeneses“ ega suudeta tajuda kultuuri laiemat mõjujälge, mis muu hulgas puudutab ka meie julgeolekut. See, lubage väga, ei ole sugugi otsitud side.

Euroopa pimetähnid

Kui umbes aasta tagasi Kiievis olin, äratasid mind ühel öösel valjud paugud. Üsna lähedal olid venelaste droonid rünnanud elumaja ja tapnud seal voodis teineteise kaisus maganud noore abielupaari. Naine oli kuuendat kuud rase. Samal päeval pidin intervjueerima Ukraina välisministrit, kuid järjekordse õhuhäire tõttu tegime seda välisministeeriumi keldris nõukogudeaegsete keskküttetorude vahel. Kui küsisin, kas korralikud õhutõrjesüsteemid oleksid drooni maha võtnud (tol päeval tulistati droonide pihta tänavatel automaatidest nagu jahitaks parte), vastas ta, et muidugi. Kui küsisin, miks Euroopa pole endiselt neid andnud, ütles ta otsekoheselt, et ilmselt ei peeta Ukrainat piisavalt Euroopaks.

Pool aastat hiljem rääkisin Ukraina kunstimaailma inimestega, kes raputasid tuhka pähe. Nad ütlesid, et Ukraina riik jättis oma kultuuri tutvustamise pärast iseseisvumist täiesti unarusse. Kultuuri ei panustatud, sest selle potentsiaali ei tajutud. Isegi suure­pärast ukraina avangardi näidati välismaal vaid mõne korra ja seda mitte Roomas ega Pariisis, vaid Winnipegis ja Zagrebis. Nagu me hästi teame, ei ole uuemal ajal poliitiliste valikute vundamendiks mitte sugugi ainult majanduslikud või geopoliitilised küsimused, vaid identiteediga seotud määratlused. Ja kuna Ukraina ei tutvustanud ennast maailmale kultuuri kaudu, jätsid nad ennast Euroopa pimetähni.

See pole muidugi ainuke ega peamine põhjendus, kuid pole ka ebaoluline. Euroopa otsustajad on siiski kultuuriliselt haritud ja sageli laia silmaringiga. See, mida nad lapsest peale on näinud sealsetes muuseumides, teatrites, kinodes või kontserdisaalides, on nende jaoks defineerinud Euroopa piirid. Kui sa oled mõnes sealses muuseumis – siis oled sa ka Euroopas. Ja kui ei ole, siis oota oma õhutõrjesüsteeme veidi kauem, sest on üks teatud väike tõrge: sind peab hakkama oma valijale tutvustama, sest keegi ei tunne sind. „Klaverikunstnikud ja sulehoidjad toodavad Euroopa julgeolekut kindlamini kui poliitikute kõned,“ ütles kord Lennart Meri.

Seda mõistis näiteks 1917. aastal iseseisvunud Soome, kes töötas enesekuvandi loomiseks välja riikliku strateegia, mis pidi väljuma „kiirete jooksjate ja heade võitegijate“ pildist ning rääkima Soomest kultuuri kaudu, rõhutades ennekõike Jean Sibeliust. Strateegia kandvateks jõududeks olid välisministeerium ja saatkonnad ning see oli tulemusrikas, kuna üpris kiiresti hakati värsket riiki Soomet nägema Euroopa loomuliku osana – kultuurriigina. Arvata, et Eestit nähakse täna samamoodi, on kahjuks väär – oleme endiselt suure osa Euroopa jaoks arusaamatu väikeriik.

Kunsti teeb oluliseks kunstimaailm

Eesti riigijuhtide vähene huvi kultuuri ekspordi vastu on ilmselt tingitud paljudest aspektidest, kuid kujutava kunsti puhul tundub, et see on eriti sügav ja pikaajaline. Kultuuriajaloo uurijad on väitnud, et eestlaste kontakt teatri, kirjanduse või muusikaga oli juba XIX sajandi lõpuks märkimisväärselt tugev, kuid pildilise kultuuriga habras. See side pole veel muutunud märgatavalt tugevamaks ja see tähendab, et igasugune kunsti populariseerimine ja tutvustamine massimeediakanalites pole kaotanud oma olulisust. Seetõttu on sihtasutus proovinud leida vorme, kuidas avalikkusele kunstist kõneleda: neljaosaline telesari ERRis, maalimispaikade märkimine maastikel (oleme harjunud maastikku vaatama läbi sõjakogemuse, kuid ka kultuurikogemus on oluline), lastele mõeldud värviraamatud, avalikud loengud ja giidituurid, artiklisarjad ja mitmesuguste näitusevõimaluste leidmine, et publik saaks Mäe loominguga vahetu kontakti.

Sealjuures on olnud oluline jõuda ka väljapoole Tallinna: Mäe töid on näidatud Tartus, Kärdlas ja Kuressaares. Näitustega kaasnevatesse rituaalidesse oleme proovinud kaasata omakorda riigi ja linnade juhtivaid isikuid. Viimase majanduskriisi ajal kärbiti Hollandis brutaalselt kultuurieelarvet ning selle üheks põhjuseks loetakse Hollandi poliitikute omaaegset teadlikku lahtihaakimist kultuurist, jättes kõik kultuuriga seotud küsimused n-ö kultuuriinimeste lahendada. Kui meie – see tähendab, kunstimaailm – ei proovi teha kunstiajalugu ja üleüldse kunsti oluliseks, ei tee seda keegi teine meie eest.

Lisaks teaduskonverentsile toimus samal päeval ka Mäe joonistatud Marie Reisiku portreega postmargi esitlus ning anti üle preemia konverentsil kõnelenud Nils Ohlsenile, kes on aidanud sihtasutust väliskontaktide võrgustiku loomisel. Sellega tõmmati joon alla umbes kuu aega kestnud ürituste sarjale, kuhu mahtusid veel Joonas Sildre graafilise romaani esitlus, Mägi kirjadel põhineva lavastuse esietendus Theatrumis, näituste avamised Eesti Rahva Muuseumis ja Kumus, Mägile pühendatud kontsert ja veel üht-teist.

Mis puudutab järgnevaid aastaid, siis sihtasutuse laiemad eesmärgid ei muutu. Mäe loomingu tutvustamine Euroopa institutsioonidele ja uurijatele lootusega, et ühel hetkel kaasatakse tema teosed näitustele ja teaduskäsitlustesse, peaks jätkuma. Eestis loodame omakorda pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas suurendada laste ja noorte teadlikkust kunstiajaloost. Teatud suuremad sammud on praeguseks küll tehtud, kuid tuleb jätkuvalt otsida võimalusi, kuidas Mägi kirjutataks Euroopa kunstiajalukku.