Minu lapsepõlves oli sõnal suur jõud. Neil oli selge tähendus ja tagajärg. „Ah, ta on üks keskmist sorti kultuurikiibitseja,“ ütles ema omaaegse muuseumi­direktori kohta, kui ma varateismelisena kellegi kohta küsimuse esitasin; „Mis ma ikka luuletan, kui Viiding on olemas,“ lasi sõnaosav sõber kõrvad lonti, sest luuletajate latt oli tollal nii kõrgel.

Eluks ajaks sai selgeks, et keskmine ei tohi olla. Mõneti aitas mustvalget mõtlemist kinnistada ka lugemine, sest kirjanike majas kasvasidki lapsed raamatu­riiulite vahel ja enamik neist luges ka ohtralt. Varases eas, läbisegi ja valimatult lugemine on tegelikult muidugi hea –avardab maailmapilti, õpetab seoseid looma ja mõtlema, aga ajab asju sassi ka. Sinisilmne headusesse uskumine tuleb ka sealtsamast.

„Meie oleme Lenini lapsed,“ laulsin ma sisu peale mõtlemata oma palju­kannatanud literaatidest vanemate kohkumuseks veel enne Harju tänavale kolimist, sest lasteaiaharidus lõi väärtus­hinnangud korraks täiesti segi. Ehkki tollal polnud kombeks emotsioone omada, on mul vanemate pikaksveninud näod igavesti meeles.

Raamatuid lugeval lapsel on ellu­jäämiseks draamat vaja. Kirjanike majas seda vahel ka sai. Aknast nägi, kuidas Niguliste torn põles ja majast korjati pärast fotokad ära. Ja tänavatäis noori liikus Tammsaare parki noorterahutustele, miilitsaautod kannul. Mõtlen, et okupatsioonivõimud olid päris kavalad, et kõik enam-vähem kombekalt käituvad kirjatsurad ühte majja koondas, neid valikuliselt pealt kuulas ja aeg-ajalt hoiatavalt näppu viibutas. Hoolimata teadmisest (mis nii üldine polnudki), et elame okupeeritud riigis, käitusid kõik ikkagi enam-vähem alalhoidlikult kui just „40 kiri“ välja arvata, mis üksvahe koridorides tiirles.

Kuulun nende hulka, kes arvavad, et bareljeefide kangutamise asemel võiks teha midagi muud, midagi suuremat, nagu Tiit Ojasoo kusagil ütles. Smuul on ammu surnud, kas te ei tea? Nende hulka, kes arvavad, et kui mingisugunegi seosteloomise oskus on olemas, siis tuleb sekkuda, kui kellelegi liiga tehakse. Tõepoolest, ehk võiks protestida loomeinimeste sotsiaalsete garantiide poolt? See ei oleks ju ainult iseendale mõtlemine ja mugavus, vaid kõikide sotsiaalsete õiguste eest seismine.

Aga aktivism pole üldse moes. Pigem on see vanema põlvkonna jaoks midagi pioneeride tegevuse sarnast. Kunagi oli loomeliitude pleenum ja iseseisvuse taastamisel oli kirjanikel suur roll, mõni läks ju riigikokku ka. Praegu pole loomeinimesi tänavatel üldse näha, nagu ei olekski asju, mis on absoluutselt valesti. Aga on ju. Noorte vaimne tervis ja koduvägivald ja kliimamuutused ja teiste liikide õigused jne. Me ei kujuta loomade kannatuste ulatust ettegi, aga kirjanike majast tuleb paremal juhul meeldetuletusi, et karusnaha kandmine on ju ometi traditsioon ja neid tuleb hoida. Eetiliselt mõtleva põlvkonna ees on Harju tänava maja luugid kinni tõmmatud.

Enamikule kirjaoskajatele on tänaste noorte inimeste ärevus arusaamatuks jäänud. Ajakirjanik Toomas Mattsoni ühismeedialeheküljel läksid inimesed päris kurjaks, kui soovitasin ühe jutuvada kestel korraks mõelda, miks JSO (Just Stop Oil) aktivistid maalidele värvi viskasid (ja veel kord: maale ei kahjustatud). Probleemidele tähelepanu tõmbamiseks ongi vaja vastuolulisi liigutusi teha, millega siis veel inimesed ükskõiksest olekust välja saab? Ainult kirjutamisega ei saa ju.

Noortel on ilma värvi loopimatagi üldse ülearu keeruline. Pole lihtne käia reedeti kliimastreigil ja siis kodus kuulda, kuidas omal ajal küll nii ei tehtud. Noortest südametunnistusega veganitest on vahel lausa kahju. „Küll ta sellest välja kasvab,“ ütleb isa ja vanaema üritab lillkapsa vahele natuke hakkliha toppida. Kõige keerulisemad on muidugi need olukorrad, mil lugupidamine vanema põlvkonna vastu lausa kaob. Nii võib juhtuda näiteks ülikoolis, kus õppejõud ei ole kriitilise mõtlemisega ja kogu tema tarkus kaob hõike „Aga taimedel on ka tunded!“ kajades noorema põlvkonna jaoks lihtsalt ära.

Mitmes nädalavahetuse ülevaatlikus raadiosaates jutustati juba mitmendat korda nimeta ja näota aktivistidest, kes sõitvat ühelt meeleavalduselt teisele valimatult kõige vastu protestides. Aimar Ventsel kirjutas ERRi uudisteportaalis ka: „Nad käisid omal ajal Tallinnas Õismäel hõberemmelga mahavõtmise vastu meelt avaldamas ja viisid autokaravanis makse Lätti“. Tõesti või? Praegu võib iga algatust riigile ohtlikuks nimetada, kuna on sõda. Ja selles on tõtt, ohtliku naaberriigi rõõmuks pole tõesti mõistlik autonoomiat taga ajada, aga kas me siis keerame kodanikuühiskonna mõneks ajaks kinni? Kinnitame nimekirja, mille vastu protestida tohib ja kuidas täpselt? „Küsi endalt, mille vastu, kelle konfliktile sa lihakeha lähed tegema?“ küsis ajakirjanik värvikalt raadiosaates, selgitades, et pole ju mõtet sõdida asja vastu, mis sind ennast ei puuduta. Aga mille vastu siis tohib? See on minu arvates ka ebaõiglane, et alati tuleks lahendustele orienteeritud olla. Kujutage ette, kui karusloomafarmide vastased oleksid peaaegu et provokatsioonile allunud ja pakkunud farmipidajatele välja uued tegevusalad. Siis oleks küll palju nalja saanud, sest noored ei tunne ju maaelu ja põllumajandust ja ei tea, kust toitki tuleb jne.

Natuke hulle on ju alati ja igal pool, loomaõiguslaste seas on näiteks üks mees, kes aeg-ajalt tõrvikurongkäikudele ära eksib ja pärast omadele selgitab, et talle lihtsalt meeldib trummi taguda. Aga las taob siis, harjuge ära, selline see demokraatia on.

Eelmisel nädalal rääkis loodusemees Tiit Leito Hiiumaal Kassari rahvamajas sellest, et väärtushinnanguid tuleb muuta, muidu loodust ei hoia. Leito on palju ebamugavam looduskaitsja kui meditatiivse mõjuga Fred Jüssi, keda rahvas armastab. Tema juba hinnanguid ei anna ja muutustele ei õhuta. Rahutud, otseütlejad, muretsevad, muutustele kutsuvad ja hüvedest loobumist soovitavad kaitsjad rahvalemmikuks ei saa. Ehkki just vähem tarbimine on ilmselt ainuke asi, mis üldse aitab.

„Miks nad aru ei saa?“ kõlab aktivistide hulgas liigagi tihti peaaegu et retoorilise küsimusena. Sotsiaalse õigluse eest võitlevad (oh missugune tugev sõna, no kas peab nii emotsionaalne olema) aktivistid ei oota süsteemsete muutuste tuge niivõrd järjest rohkem toimetuleku­raskustes rabelevatelt inimestelt, kellel on keeruline kaugemale vaadata, vaid laia silmaringiga, paljulugenud ja üleõppinud loomeinimestelt, keda ei tohiks kammitseda mugavus ja ametiau, vaid kes lõpuks ometi võiksid kasutada oma sõna ja vabadust millegi elumuutva jaoks.