Et need lood ajastuomaselt korduma kipuvad, siis laotan siinkohal laiali veel ühe Ülo Saare mälestuse tema õpingute aegadest Leningradis. Tudengid on õhtuti leiba teenimas: kes raudteel sütt viskamas, kes puhtama töö peal Leningradi kroonikastuudios. Igatahes ollakse sedakorda dessandiga filmivõtetel lihakombinaadis. Kõik läheb hästi: samad valgustuskopsikud laotakse suitsuvorste täis, väravast sõidetakse tähtsalt läbi ja mäletan siiani, kuidas meie instituudi ühiselamus Fontankal süüakse nädalate kaupa suitsuvorsti. Puänt on peidus asjaolus, et avalikult polnud nendel vaestel Nikita aastatel müügil isegi mitte suitsuvorsti mälestust. Ilmselt oli see ports määratud „nomenklatuurile”. Ise olen samasuguse folkloorse sündmuse tunnistajaks olnud oma tudengipõlves, kui töötasin Leningradi kinoaparatuuri tehases Kinap. Nagu enamik sealseid tehaseid, oli ka Kinap peamiselt sõjatehas, suitsukatteks siis laiatarbeaparatuur. Kusagil tsehhis, kuhu mul pääsu pole, tehakse suuri raadiojaamu – kongiga veoauto ääreni aparatuuri täis.
Nupumehed oskavad kongi vahekäigu täis laduda samas tehases toodetud laiatarbe-televiisoreid, panna uksele täpse lakkpitseri koopia ja kusagil salastatud teekonnal see ka tühjendada. Missugune logistiline täpsus! Kuni juhtub muidugi apsakas, raadiojaam sõidab kuhugi Siberisse ja kui polkovnik ukselt pitseri rebib, voolab talle sülle sealkandis ennenägematu defitsiit … Vene maffia alles sünnib, veel ei tegutse Žiguli autotehase kurikuulus varaste armaada, veel ei räägita selles riigis neist asjust, sest see riik on alles lukus. Samas helitehnika tsehhis, kus töötan (häälestan valmivale Kremli Kongresside Paleele 9 kanaliga stereomagnetofoni number 001), pannakse kokku ka hiigelsuuri valjuhääldeid kinoteatritele. Kitarribändid alles eostuvad, aga säärane peletis annab edasi ülihead madalat tümpsu. Poistel vaja üks niisugune, läbimõõdult oma 40–60 cm, asjandus tehasest välja viia. Valvuritädi, muidugi mundris, räägib mulle hiljem, kuidas asi teoks tehakse.
Õhtune aeg, pime. Üks tegijameestest seob selle suure ja põrgulikult raske valjuhääldi oma jalge vahele, üll võetakse avar vihmamantel, aga liikuda ju niiviisi ei saa! Kuidagimoodi lohistatakse see mees kambaga pääslani, siis äkki hakkab tal „väga halb”, sõbrad võtavad ta sülle ja valvurimuti kaastundehala saatel viiakse ta tänavale värske õhu kätte. Kõik toimib hiilgavalt ja siis tehakse viga: et trammipeatus on samas, otsustavad murjamid poisi jalge vahelt selle suure kobaka ära võtta, muidu ei saa trammile. Ja siis näeb tänavale tulnud kaastundlik valvur kogu tõde … Et olen Kinapi vabrikus hingekirjas kui kõrgepalgaline häälestaja (palk on täpselt kaks korda suurem kui hiljem koduses kinostuudios), pean aeg-ajalt istuma ka tsehhi mingitel koosolekutel ja sealt ongi kõrvade vahele pidama jäänud üks lugu, millest ma tükil ajal aru ei saa. Esineb koristajamutt, mürisev naer saatmas tema kurjustamisi, ja alles akustikalabori juhataja Tolja Zaks teeb mulle loo selgeks. Meil käib sealt läbi suurtes kogustes universaalset liimi BF-2, noh – tänapäevase Momendi vene analoog. Piirituse baasil tehtud. Kui võtta ämbritäis seda liimi ja hakata aeglaselt puutokiga ämbris keerutama, kleepub liimiollus puutoki ümber ja piiritus eraldub, mis pärast filtreerimist ilmselt sealsamas ära juuakse.
Koristaja hädakisa põhjus on liimiklombid, mis kempsupotti sokutatuna kõvastudes kõik vooluavad ummistavad – peaaegu igaveseks. Lõpetuseks üks lugu Hans Roosipuuga, hea operaatori ja algaja režissööriga. Oleme Moskvas teinud ebaõnnestunud katse sokutada ka üleliidulisele ekraanile väike dokfilm „Pikk tänav”, mille saamisloost äsja siinsamas rääkisin. Elame Stalini-aegses kõrghoones Ukraina (küllap on see ainus Inturisti hotell deržaava pealinnas), meie passid on tollase kombe kohaselt ära korjatud ja lebavad korruse korrapidaja seifis. Hans räägib võimatu aktsendiga vene keelt, laseme temal õiendada, sest nii peetakse meid välismaalasteks. Ning sätime kojusõitu, korruse teenistuja tuleb numbrituppa ja loeb kõik tekid-padjad-linad üle, siis avab ühe televiisorialuse kapikese ukse, mida me pole isegi mitte tähele pannud ja – jeerum! Sealt on kadunud mingi tee- või kohviserviis! Kõrgem võim, korruse administraator, püüab jääda soliidseks, ikkagi välismaalased, kuni lõpuks seifist meie passe võttes kilkab: „Omad!”. Hans on „solvunud”, rebib oma eestiaegse portfelli lahti: „Otsige läbi!” Noh, kinni ei viida, aga peaaegu jääme rongist maha. Ja ma pole ülepea kindel, et siinse hotelli musta meelespidamise-raamatusse meie nimesid sisse ei raiuta. Mulle meeldib vene kõnekäänd: varastati kas sinult või sina varastasid, kuid mingi vargus siiski oli …