Täpsemalt: esimesed parlamendivalimised toimusid Eestis 1992. aasta sügisel, samas sai Eesti ka uue, mitte sõjaeelsest kohendatud põhiseaduse; enne seda oli juba tehtud otsustav rahareform ning alustatud omandireformiga. Läti jõustas uuendatud põhiseaduse 1993. aasta keskel, siis toimusid ka esimesed seimi valimised. Pealegi tulid Eestis esimeste valimiste tulemusel võimule poliitikud, kelle seosed seni toiminud võimustruktuuridega olid Läti ja Leeduga kõrvutades tühised. Nii Lätis kui Leedus kasutati pärast rublast loobumist ja enne rahvusvaluutale üleminekut enam kui aasta vältel nn vaheraha. Samuti ei maksa alahinnata Eesti otsustavust nõukogude perioodi lõpul tekkinud pangandussüsteemi puhastamisel kohe pärast rahareformi, samas kui võrreldav muutus Leedus ja Lätis toimus alles 1990. aastate keskel. Loetelu võiks jätkata. Samas peatükis osas tõdevad Lauristin ja Peeter Vihalemm TNS Emori uuringutele viidates, et rahulolu eri valdkondade poliitikaga on Eestis palju suurem kui teistes Balti riikides. Jätame selle meelde.
Leedu sotsioloog Zenonas Norkus kasutab aruandes intrigeerivaid kujundeid, küsides, kas Eestist saab Balti Lombardia, Lätile ja Leedule jääb aga vaese Balti Mezzogiorno roll. Mitmed vastused küsimusele „miks?” pole siiski veenvad või puudutavad ühiskonna arengu üksikuid tahke. Nii leiame tema loetletud Eesti edu põhjenduste seast Soome televisiooni kättesaadavuse (ilmselt populaarseim müüt Eestist Lätis ja Leedus), protestantluse mõju ja erastamismudeli erinevuse. Ei saa eitada, et mõju neil asjadel on. kas aga ka määrav?
Üks Norkuse selgitustest sarnaneb Lauristini omaga, kuid läheb kaugemale. Norkuse hinnangul viis endiste kommunistide võit Leedu esimestel parlamendivalimistel Eestist kõrgema tajutava ja reaalse korruptsioonitasemeni, see omakorda aitas Eestil edukalt võistelda välismaiste otseinvesteeringute nimel (lisan, et mitte ainult investeeringute, vaid üldise positiivse välistähelepanu nimel) ning vähendada äriga seotud tehingukulusid. Läti mahajäämuse põhjusena nähakse aruandes siinkohal asjaolu, et lätlased olid oma riigis 1992. aastaks juba vähemusse jäämas ning puhastus riigiaparaadis tõrjus suure osa ettevõtlikest venekeelsetest elanikest sel määral ärisse, et 1990. aastate keskel oli nende osakaal ettevõtluses 80 protsenti. See omakorda andis Läti ärikeskkonnale tugeva Vene mustri, mida on siiamaani tunda. Norkus ei küsi, kas lätlased ise on ettevõtluses olnud altid neid mustreid üle võtma või kuidas selgitada, et oligarhidena tuntud suurkapitalistid on kõik lätlased.
Aruande tervishoiupoliitika osast (Ain Aaviksoo, Riina Sikkut) leiame, et põhiline Eesti ning Läti ja Leedu erinevus tervishoiu rahastamise korraldamisel viimase 20 aasta jooksul on seisnenud eelarve prognoositavuses. Kui Eestis pole päevapoliitika tervishoiu rahastamist eriti mõjutanud, siis Lätis ja Leedus määratakse tervishoiu rahastamise tase igal aastal eraldi poliitilise protsessi käigus. Jätame ka selle meelde, kuna nii ei ole ainult tervishoiuvaldkonnas. Poliitilise arengu peatüki autorid imestavad, kuidas sai Eestis usaldus poliitiliste institutsioonide vastu majanduskriisi tingimustes kasvada, ega üritagi seda selgitada. Edaspidi korruptsioonist rääkides jõuavad nad Eesti paremust selgitades siiski samuti 1992. aasta juurde ning kordavad Eesti esimestel valimistel aset leidnud järsu minevikust lahtimurdmise tähtsust Läti ja Leedu vanade võrgustike jätkunud mõju taustal. Hästi on kirjeldatud korruptsiooni kriitilise massi kadumist: „… inimesed võtavad sellest osa niikaua, kuni neile tundub, et kõik teevad sama. [— ] kuni saabub murdehetk, mil korruptsioon ei tundu enam iseenesestmõistetavana. Taoline pööre on omakorda seotud … sellega, kas inimesed on valmis uskuma teisi suhtuvat nendesse formaalsete, kokkulepitud reeglite alusel”. Suures plaanis just nii palju me sisulisi selgitusi aruandest leiamegi.
Ei pea olema sotsiaalteadlane, et 20 aasta peale tagasi vaadates näha Eesti peamise tugevusena inimeste selget soovi saavutada toimivad kokkulepped ja neist ka kinni pidada – nii isiklikul tasandil kui ka ühiskonnas laiemalt. Toon ühe vähe tuntud, kuid selge näite. Eestis on 2011. aastal riigieelarve tulude maht ligikaudu kuus miljardit eurot. Uskumatul moel on Läti ja Leedu tänavuse eelarve tulude maht samas suurusjärgus, kuigi elanikke on lõunanaabrite juures palju rohkem. Selgitus on lihtne: Eesti inimesed ja ettevõtted maksavad valdavalt makse vastavalt kokkulepitule ehk seadusele, aga Läti ja Leedu inimesed ei soovi kokkuleppest alati kinni pidada, kuna tajuvad, et ka mitmeid nendega sõlmitud kokkuleppeid pole ausalt täidetud. Siin on ühtlasi vastus küsimusele, miks Eestis usaldus institutsioonide vastu kõrgel püsib: poliitikud on valijate tahet pikemas perspektiivis õigesti rakendanud.