Žižek õpetab, et küünilise mõistuse ajastul, kus taipame, et meie elukeskkonna moodustab suuresti kaubanduslik pseudoreaalsus, tuleb lihtsalt valida välja mõni Pokemon ja sellele kultuslikult anduda, jätta ta tehislikkuse ees loor alles – mitte teda ära tunda. Kas usud, et meie maailmas on siiski veel ka midagi, mis ei ole Pokemon? Midagi, millele võiks küsimusteta kultuslikult anduda?

Žižek & Co ei õpeta midagi eriti uut. Nad lihtsalt pakendavad ideid ja igavesi küsimusi ümber, annavad neile uue kaubandusliku kuju. Olgu, mööngem, et nad piiritlevad mingi sfääri, nüansseerivad, haakuvad tänasesse konteksti, tuues sealt näiteid jne. Aga enamasti nad ei ütle, et näete, see on ühe vana trendi tänapäevane jätk, nüüd esineb see asi säärasel kujul vms. Justkui tekiks kõik kogu aeg tühjale kohale, mitte ei kanduks edasi.

Juba terve sajandi leiutavad esseistid (filosoofideks ei saa neid päriselt nimetada) uusi fraase, grammatilisi konstruktsioone, millesse nad arvavad püüdvat olemise mõtte ja mis on võti, millega universum lukust lahti keerata (seda suutis teatava määrani Heidegger). Ainult üks näide. Mõiste „simulaakrum” väljendab kindlasti teatud tendentsi ja selles on seeläbi ka tõtt. Aga see on ju osaline, mitte absoluutne. Ükski täie aruga inimene ei arva ju, et suurem osa meedias kajastatavast oleks fabritseering, et Iraagi sõda polnudki või et Süürias ei toimugi verine võitlus. Lugeda on neid uusi gurusid päris huvitav, juhul kui neid võetakse sellena, mis nad tegelikult on, s.t amüsantse ja teravmeelse esseistikana ega hakata Suurt Tõde otsima. Viimast võib neist leida ainult see, kes mõttelugu ei tunne ega oska ise mõelda. Mulle on alati imponeerinud Marcus Aurelius: esmalt lihtsus, mis on asi iseeneses.

Tulles küsimuse juurde – viimase lausega on kõik ju öeldud. Sellele eelnev on ammu teada asjade kunstiliselt kenitlev ümberütlemine IT-vallast pärit metafoori varal. Niisiis, kas on midagi, millele tingimusteta anduda? Ma ei tea, kas „anduda” on õige sõna. Eelistaksin vormelit „tõsiselt võtta“. Jah, on, aga üldist laadi. Mitte niivõrd konkreetsed projektid (neis tabad alati kohe midagi koomilist, juba kogu see tõsidus, et oi, poisid, nüüd teeme midagi niisugust, et …), kuivõrd üldhoiakud ja elulaad. Näiteks (intellektuaalne) ausus. Selle tunde kutsele järeleandmist ei pea inimene pikema aja möödudes kunagi kahetsema, kuigi ta vahepeal võib end kirudagi, et „miks just mina see loll olin, kes …”). Kui teistele tohib veel vahel luisata (halastusvale nagu halastussurmgi), siis endale mitte kunagi (seetõttu on ka eneseiroonia kõige loomulikum asi). Või kaastunne – võimsaim inimlik emotsioon. Strindbergi „Unenäomängus” jumal Indra tütar öeldud „Nii kahju inimestest!” kummitab mind iga päev. Mõistusega ei ole selle puhul midagi peale hakata. Sa võid küll aru saada, et aidates üht kannatajat ei leevenda sa kokkuvõttes maailma viletsust. Kuid selle irratsionaalsuse kiuste ei tohi jätta aitamata, kui sisetunne seda teha käsib. See kehtib iga heateo kohta. Võidakse öelda, et seda tehakse oma südametunnistuse rahustamiseks. Aga rahulik südametunnistus ongi ju üks inimese põhilisi elueesmärke – selles vallas ei ole midagi muutunud, Pokemoniga või Pokemonita.

Ometi on meediaühiskonna peale surutud pisut vääritu elumall su teoste sage teema, kohati ehk liigagi dramaatiliselt. Räägid maotust vajadusest räpasevõitu meedia ees pugeda ja et niisugune sundus murrab kõige tummisemadki. Kas kõmu, melu ja seltskonnaasjad siiski üha enam ei keerle kusagil marginaalses kloaagis infantiilide rõõmuks nõnda et vaimsete huvidega inimesel pole nendega asja. Õnnepalu ja Kivirähk on müügiedukad, olles meediajamast eemal, Kivirähk upsakaltki. Maarja Kangrot, Indrek Koffi, Lauri Pilterit jpt ei näi glamuurse tähesära vajadus kuigivõrd painavat?

Tule alla oma elevandiluust sirbist! Ma ei kutsu kedagi üles paratamatusele alluma, vaid lihtsalt kujutan kibestumusega, kuidas asjad on. Minagi tahaksin, et teosed räägiksid enda eest ise, et targad kriitikud neid tõlgendaksid ja jagaksid neile auhindu ning lugejatele soovitusi, viimased hariksid end tänulikult ja naudiksid vaimse horisondi laienemist. Tegelikkuses on selle ilusa kristallselge struktuuri asemel üks suur ebaõilis sogapuder või poolpehme läbikasvanud lihavohand. Kõigepealt tuleb vahet teha kahel: üks on olla kolleegide ja haritud inimeste ringis kõrgelt hinnatud, teine on võimalus oma tööst ka ära elada. Ma pidasin rohkem silmas viimast. Aga ka kriitikutel on turumajanduses kalduvus teha „avastusi”. Seda põhjustab niihästi elamuste konveieri (kuhu on tiritud ka kõrgkunst) vajadus uute brand’ide järele kui ka kriitiku soov ennast teostada. Loovisik saab tänapäeval „iseendaks” justkui alles seejärel, kui ta on mõne kriitiku poolt „ära tuntud”. Kriitik muutub üha rohkem kuraatoriks, patrooniks, ühtlasi ka kunstniku taskupistjaks – teda murdes, koolutades või muud moodi kujundades. See on tõeline „elukunst”. See oleks veel pool häda, aga paljud kriitikud haibivad üha enam marginaalsust, alternatiivsust või lihtsalt keskpärasust, et tõendada omaenda teesi väärtuste pluralismist. Vanad hierarhiad olevat iganenud, kõik on suhteline jne. Intellektuaalselt võib see olla kohati huvitav, aga tervikuna on säärane hägustamine masendav. Kui pole enam meistreid, selle ega õpipoisse, siis kes sellest enim kaotavad? Eks ikka meistrid. Võidavad õpipoisid, tervikuna aga laiutab sanktsioneeritud keskpärasus. Aga jah, kui sind ei märgata, siis lihtlugeja ei osta su raamatuid, ole või uus Proust. Siis vorbi aga artiklikesi, et endal elu sees hoida.

Edasi. „Meediajama” ei tohi käsitleda kitsalt. Glamuuria üle irvitamine võib silmatorkamiseks olla veel tagajärjekam kui otsene noolimine. Muidugi ei käi Andrus Kivirähk ilusate ja rikaste peol, aga ta on koos Mart Juurega raadios seitseteist aastat iga nädal glamuuria ning poliitilise establishment’i üle irvitanud ja see kostab ometi kaugele. See ei ava mõistagi Kivirähki fenomeni, küll aga näitab, et nii või teisiti on ka tema masinavärgiga seotud. Teatavasti kommertsialiseerib tarbimisühiskond igasuguse ehtsa protesti, viimase esindajate sisetundest sõltumata. Pikema aja vältel ei pääse miski selle lõugade vahelt. Muide, ka Žižek jt toodavad vaimses „kõrgliigas” sama diskursust, mida nad oma töödes sageli kritiseerivad.

Aga ärme räägime tippudest nagu Kivirähk või Õnnepalu, Heinsaar ja Hargla. Tippude ümber on juba kujunenud müüt, edu toodab edu jne. Seetõttu ei pea tipud „turuväljakul” ise tantsima, nende eest tantsivad juba teised – kirjastajad, levifirmad jne. Juhiksin siiski tähelepanu, kui kaua läks aega, enne kui Hargla „avastati” väljaspool ulmekirjanike seltskonda. Kindlasti tead, mismoodi läänes kohustuvad autorid kirjastusega lepingut sõlmides osalema oma raamatu promoüritustel, mis on sageli kurnavad ja raiskavad aega. See on ju ka meediatsirkus. Ei Thomas Mann ega Hesse pidanud seda veel kaasa tegema. Kirjanikud aga on lugemishuvilise rahva jaoks ikkagi suhteliselt tuntud. Rohkem kehtib meedia kaudu pildi peale saamise vajadus kujutava kunsti jt alade kohta. Lühidalt öeldes on toimunud loovharitlase prominendistumine. See on jäle, sest läheb üldjuhul risti vastu loovharitlase hingeolu ning väärtushinnangutega. Aga – inimene on kohanemisvõimeline. Vanematel, kes mingil põhjusel pole kirjutamist katki jätnud, on raske. Ka minul, kes ma tunnen end kümnendat korda lüpsma tuleva lehmana.

Oled viimaste aegade romaanides käsitlenud muu hulgas lähiajaloo ühiskonnaelu keerukat temaatik
at. Neil teemadel on kirjutatud väga häid ja loetavaid raamatuid veidi teistes žanrites: publitsistlikke uurimusi ja dokumentaalromaane (Kalle Muuli ja Daniel Vaarik). Millised on sellele ainesele lähenemisel puhtilukirjandusliku romaani voorused? Kas võimalus avada julgemalt tegelaste isikupsühholoogilisi motiive?

Just nimelt. Nii ollakse vabam. Näiteks ei pea nimetama konkreetseid nimesid. Samuti võimaldab romaan laiemalt arutleda ja konstrueerida mudelsituatsioone, kus tolle ajajärgu dilemmad avanevad teravdatud kujul. Kunst kontsentreerib. Ilukirjandus saab minna inimese sisse, anda sõna asjaosalistele endale. Päriselus ei ole võimalik säärane kohtuprotsess, kus näiteks „endine” pikalt-laialt pihiks oma toonastest salamõtetest ja laiemast eluvaatest, kujunemisloost ja hingeheitlustest. Aga ilma tema enda versioonita ei ole võimalik ajastut mõista. Näiteks tuleb alati vahet teha subjektiivse ja objektiivse lurjusluse vahel. Siis saab selgeks, et paljud „tänased” oleksid läinud aegadel hakanud komsomoli rajoonikomitee instruktoriteks. Ja vastupidi. Ma kardan, et kuigi lähiajaloost kõnelevaid raamatuid (ja siia kuuluvad ka paljud elulooraamatud) loetakse palju, ei õpita neist ometi suurt midagi. Kui, siis ainult leitakse kinnitust oma eelarvamustele. Aga eesmärk oleks muuta arusaamist paindlikumaks, mitmekülgsemaks.

„Kooparahvas” erutas ses mõttes väga, et samuti nagu tuliselt arutatakse muistse vabadusvõitluse üle, oleks vaja arutelusid kommunismiaja konformismi üle. Karjeristide tänane ülbus näib tulenevat osalt tundest, et kui juba nõukaaegsed nurjatused unustati, ei pea täna pelgas võimu ja mammonaihas millegi ees tagasi kohkuma. Kirjeldad romaanis hiilgavalt tänast reaalsust, kus riigikogulastest ekskommunistid nännutavad avaõiguslikus hommikustuudios jõulupäkapikkude kogumise kirest. Kui aga küsin ajakirjanikuna kunagiselt kommunistilt, et räägime siis selgeks, miks mõnitasid vabadusvõitlejaid, kuidas suhtusid parteilasena 1987. aastal muinsuskaitsjaisse, siis on Reformierakonna lõbulehekülgedel üksjagu jutualdis eliit kuss. Oled viidanud mälu hoidmise vajadusele, kuid päris nii otseselt neid asju tänase poliitikaga vist ei taha siduda?

Otsene sidumine ei ole üldjuhul ilukirjanduse, vaid ajaloolaste või publitsistide asi. Kirjaniku ülesanne pole kaasa aidata süüdistuskokkuvõtete koostamisele ega koordineerida repressioone, vaid anda kuju oma imestusele ja panna seeläbi lugejad mõtlema. Miks on meil vaikus? Kui mingi nähtus tundub tervele mõistusele totaalselt ebaloomulik, siis tuleb esitada küsimus, kas tegemist pole pigem seaduspära, mitte juhuste kokkulangevusega. Ja kas sellel ei põhinegi vaadeldava fenomeni sui generis. Meil toimus üleminek ühelt korralt teisele üsnagi ebaharilikult, see ebaharilikkus on jätkunud üle kahekümne aasta ja see pole sama hästi kui jätnud jälgi meie kollektiivsesse refleksiooni (kunst, kirjandus jne) – nii peame paratamatult tõdema, et see ongi osa eestlusest. Eestlus ühtaegu väljendub selles endamisi vaikselt urisemisega piirdumises, ja see urisemisega piirduv vaikimine ja leppimine omakorda süvendab eestlust. Kardan, et ka lähitulevikult pole ses suhtes eriti palju loota. Kuigi parimasse loomeikka jõuavad mõned autorid, kelle kooliiga möödus veel kaheksakümnendatel. Aeg teeb oma töö. Tänased noored poliitikud ei ole kuulunud komparteisse, seetõttu on osalt mõistetav, et nad ei taju, kui suurel määral nad mõnes suhtes meenutavad nõukaaja tegelasi. Muidugi mitte kõik ja igas suhtes, aga ühisosa on kindlalt olemas.

Miks peaksid endised endale tuhka pähe raputama, kui selle järele ei ole ühiskondlikku nõudlust mujal kui päevalehtede kommentaariumides? Ja kui vaadata parteipoliitiliselt, siis ütleb elementaarne propagandatõde, et ei tohi tunnistada ühtki oma nõrkust ega viga. Kui me vaatame konkreetsemalt, siis näeme, et „endised” ju ei eita oma minevikku, ei vaidle selle õigustamiseks vms. Nad lihtsalt vaikivad sellest. See on kuhugi kadunud. Aga see ongi kõige kindlam viis sellest vabaneda.

„Kooparahva” paljude häälte seas räägitakse kommunistliku minevikuga leppimise vajadusest ja oled märkinud, et meid on liiga vähe, et kommuniste maha kanda. Kui paratamatu see ikkagi on, et häbiväärsed pugejad, kellel rahvuslikud blondiinid stagnaõhustikus su raamatus põlglikult pihku lüüa soovitavad, täna presidendilt ordeneid saavad ja meile aateid õpetavad. Ka mu õpetaja, kellele kahelised õpilased Brežnevi pildiga klassis Vabadussõja olemasolu tutvustasid, sai mingi Ilvese medali. On see Linde, Ansipi, Maruste, Männi, Aru, Jentsi jt nimedega ehitud valitsuserakond tõesti Eesti ainus võimalus. See on ju omaaegse EKP ideoloogiatöötajate restauratsioon, mis on õnnestunud vene ohu vastu seismise sildi all eestlastele pähe määrida?

Ei, loomulikult pole see ainus võimalus. Ainult miks on su viimane lause umbisikuline? Kellel on õnnestunud pähe määrida? Ja kas need määrijad on mitte-eestlased või? Ja kas need isikud, keda mainid, on siis üldpildis väga olulised (kui muidugi valitsusjuht kõrvale jätta)? Kelle peale on rahvas kõige verisem? Eks vist ikka Jürgen Ligi peale, kuigi tema taust on ju igati hea. Ja samavõrd kui kirutakse rahandusministrit, manatakse mõnel pool Laari kui põllumajanduse hävitajat. Need asjad ei ole mustvalged. Aga „rahvuslikult mõtlevad blondiinid” (selles terminis väljendub minu kui pahupidi feministi usk naiste tegelikku pauerisse) millegipärast vaikivad. Muide, ka sul on võimalus oma õpetaja nimi avalikustada ja häbimärgistada.

Õigusriik on teatud mõttes kuratlik nähtus ja emotsioonide suhtes armutu, sest selle kaitse alla satuvad automaatselt ka need, kes selle kehtestamise vastu on varem aktiivselt võidelnud. Muide, sulid õpivad õigusriiki kiiremini ja paremini oma huvides kasutama kui korralikud inimesed (maffiaadvokaadid on tasemel). Sest korralikud juhinduvad korraliku inimese endastmõistetavast eetikast. Seetõttu on demokraatlik õigusriik hea ühiskonnakord üksnes teadlikele ja tublidele inimestele.

Üht aga tahaksin teema lõpetuseks öelda (ei saa selleta rahulikult kuuekümneseks saada!). Vahel tekib tunne, et ajalugu käsitatakse kas akadeemilise huvi avalduse, teooriana või siis meelelahutuse, lugude jutustamisena. Ometi on igapäevaseks eluks vähesed asjad praktiliselt veel tarvilikumad kui ajalugu. Ajaloo tundmine asetab meie jooksva igapäeva avaramasse perspektiivi, laseb seda vaadata distantsiga. Kui me näiteks mõne esile kerkiva olukorra puhul teame, et ka varasematel aegadel on seda ette tulnud, siis me suhtume sellesse juba ainuüksi sellepärast teistmoodi. Saame teada, et selle keerulise olukorraga on toime tuldud, ja näeme, kuidas seda tehti. Me saame seejuures õppida eelkäijate vigadest. Ja kui ka vältida pole kõike võimalik, siis ikkagi näeme, et nii on ka varem olnud, järelikult see kuulubki inimolusse ja see teadmine pakub juba iseenesest lohutust ja meelekindlust.

Võtame tänapäeva ja EW kahe ilmasõja vahel. Kui lugeda tolle ajastu ülevaateid, näeb palju sarnast. Poliitiline lehmkauplemine peletas poliitikast ausaid inimesi, kirjanikud ja kunstnikud ei suutnud oma loomingust ära elada, sest publik eelistas „soppa” jne. Näide, mis kaudselt seostub Sirbi põhilugejatega. Küllap on paljudel meist olnud hetki, mil tundub, et meile tehakse ülekohut. Kriitikud tõlgendavad valesti või ignoreerivad sootuks, auhinnad ja stipendiumid lähevad meist mööda, meid ei tõlgita jne. Aga vaadakem, kuidas võttis eesti avalikkus vastu „Tõe ja õiguse” esimese osa – ikkagi ju uue taseme eesti kirjanduses. Lugejad, tõsi, olid valdavalt vaimustuses. Aga kriitikud ja kolleegid? Küll oli irisemist, ikka et
halb stiil, et puudub mõisniku vaenlasekuju jne. Irisesid paljud tuntud inimesed, mida on praegu imelik lugedagi. Nii et Tammsaare, kellele ei saa küll ette heita puusalt tulistamist, kirjutas oma avaliku kirja „kirjanik Tammsaarele”, mis on ju suurel määral eneseselgitus ja -õigustus, kantud kindlasti ka nördimusest. Kui seda lugeda, siis näed, et pole midagi uut päikese all, ja näe, endalgi hakkas kergem, sest kui juba Tammsaaret ei mõistetud …

Või võtame poliitika kirumise. Sel puhul pole ajaloost paremat õpetlikku näidet kui Weimari vabariigi käekäik (tõlgitagu Richard J. Evansi triloogia esimene osa!).Tihti imestatakse, kuidas sai natsism üldse võimalikuks. Aga see on pikk lugu, kõik toimus samm-sammult, üks asi kutsus esile teise, too tegi võimalikuks kolmanda jne. Näeme, kuidas õigustatud pahameel demokraatia nõrkuste üle sulges avalikkuse silmad selle eeliste suhtes. Ühiskond ei kujutanud ette, mis juhtub, kui nägelevate ja jagelevate parteipoliitikute asemele tuleb „kõva käsi”. Kuni ühel hetkel oli juba hilja midagi päästa. Iga suhteliselt noor demokraatia peaks üksipulgi uurima Saksamaa tookordsete erakondade vahelisi pingeid, ühe ja sama valijaskonna häälte püüdmisel konkurentide kõrvaletõrjumiseks vaenlasega taktikaliste liitude sõlmimise hukatuslikkust. Kui seda kõike teada, siis suhtuksime praegu Eestis toimuvasse võib-olla natuke teistmoodi. Näeksime, et aeglane ja vaevarikas demokraatia remontimise tee on parem kui tüdinult käegalöömine või soov ühe ropsuga õigus jalule seada.

Oled ka ise lühemat aega pärispoliitika serval kõndinud. Ehkki meie ilmavaated lahknevad, toetaksin sinulaadseid kandidaate pelgalt eruditsiooni ja intelligentsi pärast. Milles on siiski asi? Kas poliitika isepäisele ja rahuldamatu intellektuaalse uudishimuga inimesele ikkagi ei sobi või ei oska parteid väärikaid inimesi väärikalt kutsuda ja hoida ning ajavad heal meelel keskpäraste sabaliputajatega läbi?

Esindusdemokraatia on igal astmel konsensuslik, kogu aeg peab tegema kompromisse ja end tagasi tõmbama. Kunstnikule on see reeglina raske ja teistel on temaga tülikas. Parem hoidku eemale. Küll aga võiksid targad inimesed pärispoliitikutele rohkem nõu anda. Praegu on nõuniku koht pahatihti sinekuur truuduse ja parteistaaži eest. Ahvatlust olen tundnud minagi. Ma pole puhas vaim ja aeg-ajalt kogen tõmmet „tõelise” elu suunas, olgu selleks kõrtsid, turud või poliitika. Viimase puhul on ju tegemist päriseluga, mitte nagu kirjutamisel. See-eest on loomingu puhul vabadus peaaegu piiramatu. Olen siiski jõudnud arusaamisele, et mulle sobib see variant rohkem. Ühtaegu nõustun vanade kreeklastega, et poliitika on suurel määral kunst. See on protsessuaalne, ajas ja ruumis kulgev kunst, elu lõputu lavastamine ja ühiskonna kureerimine.

Mis puutub intelligentsi, siis on see poliitikutel ikkagi teistsugune kui loovisikul. Poliitikute eesmärk on korraldada võimalikult tõhusalt inimeste bioloogilise olemise taastootmist. Poliitikud on tugevad olmepsühholoogid, taktikud. Nemad ei pea väljendama „olemist” eredalt kujundlikus keeles ega juurdlema, kas see „olemine” on üldse tarvilik. Kunstnikud, kes sellega tegelevad, on päriselus sageli abitud. Ajaloost näeme, et kuigi mõlemad suundumused võivad ühes isikus koos esineda, on suured poliitikud keskpärased kunstnikud ning vastupidi. Ei meenu kedagi, kes oleks mõlemat tipptasemel suutnud.

Muide, mulle meeldib teenimise mõiste, see, kuidas vanasti käidi riigiteenistuses. Ja mindi erru. Loovisikule on kõige kallim tema aeg, selle tahab ta pühendada oma loomingule. Siiski arvan, et kel natukegi vastavaid eeldusi, peaks mõnd aega ka ühiskonna teenistuses olema ja üldist hüve edendama. Iseasi, kas tingimata pärispoliitikas. Seda teeb kunstnik reeglina tõesti, hambad ristis. Aga mõnel pehmemal kujul, vahetasemel. Näiteks kultuurielu administreerimisel, kas või toimetajana. Mitte lõpmatuseni, aga teatud perioodiks.

Oled maininud, et Sirp on su nägemuses liig vasakule kaldunud? Kas usud ajastul, kus Economist toob Põhjamaid eeskujuks, veel ilmavaatelise polariseerituse mõttekusse? Milliste meie ja muu maailma konservatiivsete mõtlejate häält võiks meie ühiskonnas enam kuulda olla?

Poliitikas on asjad ammu segi. Ütlesin „vasakpoolne” mugavuse mõttes, sest ei oska leida head vastandmõistet ühele laiemale eluhoiakule. Mu tegelikud vastased on kultuuribolševism, anarhism, nihilism, relativism, juurtetus ja isatapmine. Aga kuigi olen hingelt konservatiiv, ei salli ma rumalust, nii et tark futurist on mulle lähedasem kui loll passeist. (Muide, isegi mu „igapäevane leib” BBC on ju õrnalt vasakpoolne.) Muidugi on elus vaja niihästi väärtuslikku säilitada ja kindlustuda kui ka areneda. Aga mu meelest on tänapäeval tasakaal paigast. Progress progressi enda pärast on turumajandusse programmeeritud. Vahel tundub, nagu töötakski see laadakonveier selleks, et inimestel poleks aega mõelda ei oma hingele ega muule.

Konservatiivsus on alalhoidlik ka enda suhtes ja selles ei ole niisugust silmatorkavat plejaadi nagu näiteks „prantsuse teooria” suurkujud. (Kahtlen, kas konservatiivsuse „uut teooriat” saakski olla, sest selle leiutamisega langeks ta lõksu, mida püüab ise vältida.) Seetõttu ei söanda ma ka esimese hooga anda soovitusnimekirja, keda avaldada. (Küll aga võiks haridusministeerium teha Edmund Burke’i teose adapteeritud väljaande ja lülitada selle gümnaasiumikavasse; selles raamatus on palju õigeid mõtteid. Poleks midagi meeldivamat kui noored, aga targad konservatiivid. Seniilsus ei ole veel konservatiivsus.) Aga see polegi peamine, sest asi on üldises hoiakus, vaimse pärandi tundmises ja oskuses seda tänapäevaga seostada. Mitmekülgne silmaring ise on üldjuhul parim tasakaalustaja indoktrineerituse vastu. Seepärast tuleb asju tundma õppida, mitte lugeda üksnes kriitikat, uusi või vanu. (Mulle kangastub vahel nüüdki nõukaaeg, kui pakuti lääne filosoofia kriitikat, mitte aga noid filosoofe endid.) Kui teadmised, arukus, hool ja ettevaatlik lugupidamine on olemas, siis kõik muu järgneb iseenesest. Nii et jõuan ikka moralisti ühe põhiteema, s.t inimeste harimise vajaduse juurde.

Üks konkreetsem näide ka. Eestis on näpuotsaga neid nooremaid, kes huvituks eesti kirjanduslooga tegelemisest selle traditsioonilisel kujul. See suur ja huvitav ainevald on paljuski läbi kirjutamata. See näib aga pakkuvat huvi ainult juhul, kui seda annab kuidagi feminismi, postkolonialismi või millegi muu moodsaga seostada. Nii saab kergemini akadeemilisi „tärne” ja tõusiklik on see niikuinii (uurida oma keeles omakeelset kirjandust – vuih!).

Oled loomingus olnud üsna oma kaasaja keskne, aina enam ka lähiajaloole tagasi vaadanud? Oled sa üldjoontes õnnelik ja rahul, läbinägelikkusele, kohatisele sarkasmile, jätkuvalt võimul kommunistidele ja kõigele vaatamata? Või oled pigem leppimatu, soovides siiski enamat eneselt, Eestilt ja maailmalt?

Enda suhtes ei kesta mu rahuolu kunagi kauem kui kolmkümmend sekundit. Ma olen maksimalist ja see, et paljud küünivad täiuseni minustki vähem, on mulle kehv trööst. Kahju muidugi, et elu on palju raisatud (sest veidi peab kindlasti raiskama, see on kooliraha). Aga uuesti alustada ei viitsiks kohe päris ausalt mitte. Oma nahk muutub elu jooksul ikka natuke armsaks ka, nagu palju päevi seljas olnud rõivatükk. Nii et, jah, olen väga õnnelik inimene.

Endised kommunistid ei ole enam päris kindlasti peamine takistus Eesti teel hüvangule. Pikas perspektiivis on Eestil uskumatult vedanud ning ka praegu on läinud suhteliselt hästi. Kes nat
ukegi tunneb ajalugu ning nüüdismaailma, sel on raske jõuda teistsugusele järeldusele. See teadmine võiks meid innustada oma võimalusi targemini ära kasutama. On ohumärke, aga õnneks pole veel midagi pöördumatult kadunud. Mis puutub kogu maailma, siis on see meile seni teada olevalt ühes eksemplaris. Niikaua kui meil pole kinnitust, et mõistusega elu on kusagil mujal suutnud vältida neid karisid, mis on Maal, tuleb seda võtta kui üldjoontes paratamatust.

Suur-suur tänu selle vestluse eest. Sirp soovib oma eelmisele peatoimetajale palju õnne ja loomejõudu pikaks ajaks.