Nali naljaks. Vaevalt et Mutt oma kolumni kirjutades kunagisele vestele mõtles, aga nii või teisiti ei saa ta intellektuaali ja rahuarmastava inimesena käratsemist heaks kiita. Muidugi võinuks ta ka Savisaare suunas sümboolselt sõrmega viibutada: „Vana mees, aga varsa aru. Vaja nüüd siis neid tuliseid täkke avalikkuse ees häbistada!”

Kindlasti oli see kolumn vastureaktsioon eelmise nädala alguses massimeedias toimunule, kus kõigil telekanalitel ja raadiojaamadel oli ühtäkki rõõm tervitada Rainer Vakrat. Mul ei ole ülemäära hea mälu, aga Vakra jämekoomilise lühinäidendi Keskerakonnas toimuvast suudaks nädalapäevad hiljemgi vist peast esitada. Sellises koguses Vakrat, „kellest mõni kuu tagasi keegi õieti midagi ei teadnud. Aga näe, nüüd on ta kaameras ja esikülgedel – nagu Itaalia politseiseriaalist, ladus ja lobe, võimsam kui Nõia-Ints või Farmi-Gabriel kokku”, oli liig mis liig. Seejuures ei olnud peavoolumeedias eriti kuulda jääjate häält. Fraktsiooni esimees Kadri Simson küll imetles ja tunnustas neid inimesi, kes survele vaatamata jätkavad oma tööd fraktsioonis ja erakonnas oma põhimõtete eest (ERR, 9. IV). Paraku jäi arusaamatuks, millistest põhimõtetest on jutt. Näiteks Enn Eesmaa poetas pärast Kalle Laaneti väljaviskamist poeetilise lause: „Ma ei hääletanud mitte niivõrd Laaneti vastu, kuivõrd erakonna töö jätkumise ja esimehe poolt” (Postimees 20. III). Kummaline põhimõte peagi 66aastaseks saava poliitiku suust, kes mõni nädal hiljem oli varmas hurjutama Toomas Hendrik Ilvest selle eest, et president osales punkbändi Pussy Riot toetuskontserdil (Delfi 3. IV). Või võtame Aadu Musta, kes otse enne juhatuse otsust oskas vastata Õhtulehe küsimusele Laaneti erakonda jäämise kohta järgmist: „Ei ta ära sure, ta ju suur ja tubli mees” (19. III). Hoolimata veidratest vastustest peabki Kadri Simson oma isa imetlema, aga kas ka Aivar Riisalu, kes põhjendas oma erakonda jäämist (loe: põhimõttekindlust) veel kummalisemalt: „Praegu läksid ära Edgar Savisaare toitumisahela ülemisse otsa kuulunud tegelased. Nad on solvunud, sest jagasid sooje tundeid ja tagatuba mitmeid aastaid. Aga mina ei ole solvunud, sest Savisaar pole mulle midagi võlgu ja ka mina ei ole talle midagi võlgu” (TV 3, 15. IV). Sellised keskerakondlikud põhimõtted siis.

Aga tuleme tagasi Mihkel Muti artikli juurde, kus kutsutakse „paharette” üles oma saadikukohast loobuma. „Kui nad on nüüd erakonnaga sidemed katkestanud, siis on igati loogiline, et nad loobuvad ka oma kohast, sest nad ei esinda enam kedagi. Mis puutub europarlamenti, siis peaksid Keskerakonna saadikud ka sealt ära tulema, sest nad said sinna erakonna häältega ja need kohad kuuluvad erakonnale – umbes nagu ametikorter. Aga vaevalt keegi välja kolib, elamine seal on liiga mõnus,” õrritab kolumnist Keskerakonnast lahkunuid. Kui ma nüüd Muti loogikast õigesti aru sain, siis käsitleb ta väljaastunuid kui üürnikke ja nende valimistel saadud hääli mööblina, mis ameti peremehele moraalse kahjutasuna hüvitatakse. Vaatame siis, kes on need asendusliikmed, kes uhkelt sisustatud ametikorterites elama hakkaksid. Deniss Boroditši 5896-euroses baldahhiiniga voodis hakkaks pikutama Märt Sults (kaasavaraks 873-eurone madrats), Lembit Kaljuvee 2440-euroses antiikpuhvetkapis võiks Narva linnapea Tarmo Tammiste hoida 1175 euro eest nipet-näpet, aga kuna ta on hetkel kohtu all, pistaks suure tõenäosusega sinna Eevi Paasmäe oma 856-eurose serviisi. Kalle Laaneti (2566 häält) ametikodus hakkaks elama Jaanus Karilaid (1416), Inara Luigase (1482) elamispinnal Georg Pelisaar (509) ja Rainer Vakra (1259) residentsis Margarita Tšernogorova (1165). Aga kui lähtuda aksioomist, et valimistel saadud hääled on ikka saadiku, mitte peremehe omad, siis peaks Edgar Savisaar hoopis kaks ametikorterit riigile tagastama: lahkujad said viie peale kokku 13 643 häält, mis ükskõik millises valimisringkonnas andnuks kaks mandaati.

Olen kaugel sellest, et pidada lahkujaid sangariteks mõnest seiklusfilmist. Aastaid olid nad võimu juures, tegid peremehega samu trikke ja maitsesid pakutavaid hüvesid. „Ei maksa suhtuda nendesse kui põrgust pääsenud inglitesse,” hoiatas Anvar Samost raadiosaates „Olukorrast riigis” (15. IV).

Nii või teisiti muutus pilt klaarimaks. Kes on sees, on sees; kes väljas, see väljas – ei ole enam mingit õmblemist! Ja loomulikult on seesolijad kui heitunud mesilaspere, kes hoiab nõnda ühte (ja läheb läbi mere).

Üks küsimus siiski jääb: mis saab Jüri Ratasest?

„Ehk on Savisaar Ratasega maha istunud ja mingi diili teinud. Vaadanud Ratasele sügavalt silma ja öelnud, et võib-olla teen ma sinust enda mantlipärija – et pea veel natuke vastu,” arvas Rein Veidemann (ERR, 10. IV).

Eks Keskerakonda kuulumine ole muidugi vastupidavusala. Vaimusilmas kujutan isegi ette Savisaare sügavamõttelist pilku, kui ta lubab oma mantlipärijale: „Pärast surma sa saad oma laeva, mille tulesid ise ei näe.”