Exodus kõlab kurjakuulutavalt, sest tähendas algselt juutide Egiptusest väljarännet, mille põhjuseks oli tagakiusamine, kuid tänapäeval märgib üleüldse suurt rännet, ükskõik kuhu. Seega ilmselt ei leidu paremat kohta kirjutama asumiseks Paul Collieri raamatust „Exodus“, kui Beqaa org Liibanonis, kus töötame Eesti Pagulasabiga pagulaslaagrite seiremissioonil selle nimel, et Süüriast põgenenutel püsiks lootus ja vastupanuvõime, et edasi rändamise asemel Liibanoni jääda kuni kojuminek taas võimalik on.

Tegelikult ei keskendu maailma mõjukamaid arenguökonomiste Paul Collier oma raamatus kitsalt põgenikele, vaid rändele kui globaalsele fenomenile. Selle põhjuseks, nagu ta välja toob, on ülisuur üleilmne majanduslik ebavõrdsus: „Rändel on majanduslikud põhjused ja majanduslikud tagajärjed.“ (lk 22) Tema raamat lahkabki migratsiooni piiramise või tagant tõukamise tagajärgi nii siht- kui ka päritoluriikidele, samuti üksikisikutele neis mõlemas. Tosinas peatükis keskendub autor immigratsiooni mõjule vastuvõtvates kogukondades (2. osa), immigrantidele (3. osa) ja nende päritoluriikidele (4. osa). Seejärel pakutakse lääneriikidele lahendusi.

Meeldivalt erapooletu

Collieri raamat on meeldivalt erapooletu ajal, mil teema on poliitiliselt ja moraalselt sedavõrd laetud, et harva suudetakse selle üle arutleda rassismi laskumata või kaheldavaid andmeid kasutamata, mis on mõneti mõistetav, sest uuringute arv on piiratud, need on ühtse metoodikata ning tihti sõltuvad tulemused uurija maailmavaatest. Kuid siin täidabki Collier tühimiku: erinevalt Murray raamatust „Euroopa kummaline surm“¹ üritab ta majandusteadlasena leida vastust küsimusele, milline rändepoliitika on vastuvõetav ja sobiv, laskumata sealjuures moraalitsemisse teemal, kas migratsioon on hea või halb. Kusjuures mustvalget käsitlust peabki ta kaootilise poliitika põhjuseks, sest tundeküllus takistab ratsionaalsete strateegiate väljatöötamist.

Collier on ära teinud vajaliku töö – läbi töötanud hulga üksteisest sõltumatult tehtud rändeteemalisi uuringuid ja teadustöid ning on need nüüd pannud ülevaatlikult kokku, et teha seni uuritust vahekokkuvõte, nõu anda ja uusi uurimisteemasid püstitada. Tegu on vajaliku tagasivaatega (või kriitikaga) seni tehtule, selle korrastamise ja süstematiseerimisega ning on suunatud laiale lugejaskonnale ja seadusandjatele. Paraku on raamatu eestikeelse versiooni miinuseks nigel tõlge. Kohati on raske autori mõtet jälgida, kuna laused mõjuvad tõlkes kohmakalt. See aga ei tohiks lugemast heidutada, sest uba on raamatus olemas.

Collieri mõttekäik on lihtne: ta seob diasporaa suuruse immigratsiooni kiirenemisega, väites, et mida suurem on disporaa, seda kiirem on immigratsioon. Samal ajal aeglustab piisava suurusega sisseseadnute kogukonna olemasolu immigrantide absorbeerimist põliselanike kogukonda. Seega võib piiramatu immigratsioon teatud tingimuste kokkulangemisel kasvatada immigrantide arvu nii suureks, et integratsioon peatub.

Mõistagi peatub Collier rahvuslusel ja selgitab selle kasulikkust, aga äärmusluse korral ka kahjulikkust: „Pole üllatav, et Euroopas on rahvusluse taunimine kõige tugevam – see viis korduvalt sõjani. Euroopa Liit on näide õilsast püüdlusest see pärand selja taha jätta.“ Natsionalismi nõrkus on selle välistavus, millega asetatakse eesliinile rassism: selmet defineerida riiki seal elavate inimeste kaudu, defineeritakse seda etnilise enamusrühmituse kaudu (lk 249).

Teisalt on koondatud uuringute põhjal Collieri olulisemaid argumente see, et rahumeelne rahvuslus tekitab elanikkonnas riigi vastu usalduse ja ahvatleb seeläbi püüdlema ühiste eesmärkide poole. Rahvusliku identiteedi kontseptsiooni olemasolu peaks seega ressursside ümberjagamist suurendama ja kasvatama solidaarsust rahvuskaaslastega, mistõttu on sotsiaalsüsteemid rahvusliku identiteedi olemasolu korral heldemad. Rahvusliku identiteedi põhjendusel loodud süsteemid ning heaolu ongi just see, mida teistsugustest süsteemidest tulijad ihaldavad ja otsivad. Ometi võib suur immigrantide sissevool usaldust ümberjagamise suhtes vähendada ja teha kahju põliselanike vaesematele kihtidele.

Heitlikud strateegiad

Collier toob näiteid riikide immigratsioonipoliitikast ja seosest rahvusliku identiteediga. Oma arutelule tausta luues nimetab ta heitlike strateegiate põhjusi: mõjutatavad poliitikud, segaduses valijad ja majandusteadlaste vildakad mudelid, mille tagajärjeks on riikide täiesti erinev poliitika. Vahel eelistavad valijad kinnisi, siis jälle lahtisi uksi ning leidub neid, kes küsivad, miks igaüks ei või elada seal, kus ta tahab. Näiteks Norra on sisserändekvootidega kitsi, kuid moraalsetel kaalutlustel on kasutusele võetud külluslikud riigivälised abiprogrammid. Eriti heitlik on rändepoliitika autori kodumaal Suurbritannias, kus uks on vahel lahti, vahel kinni, siis paokil. Viimase aja suurima vastumeelsuse immigrantide suhtes on põhjustanud idaeurooplaste, peamiselt poolakate, aga ka eestlaste sisseränne (lk 29).

Mis on diasporaa, mille neeldumisest või mitteneeldumisest Collier räägib, jääb siiski ähmaseks (lk 49–50). Mis on neeldumise kriteeriumid ja kuidas peab immigrant käituma, et teda saaks lugeda juba põliselanike või alles disporaa hulka kuuluvaks? Ühiskonnas, mis on tänapäeval väga polariseerunud – millise osaga ühiskonnast peaks immigrant sarnanema, et „olla neeldunud“? Sekulaarsuse ja põhiseaduspatriotismi pooldajad väidavad, et sobiv immigrant on ükskõik mis usku ja mis tahes nahavärviga inimene, kui ta riigi seadusi ja kehtivat kultuuri austab ning keelt oskab, aga parempopulistid rõhutavad nativismi ja seavad aluseks sama usu olemasolu, mis juba eos osa immigrantide sobivuse välistab. Kel on voli otsustada, kes „on neeldunud“ ja kes ei ole?

Peamine põhjus, miks rikaste ja vaeste riikide töötajate sissetulek erineb, tuleneb ühiskonnamudelite erinevusest. Rände headest külgedest tuleb välja tuua kasu immigrantidele (mitmekordistunud sissetulek ja suuremad võimalused), ülemaailmsed rahasaadetised päritoluriiki mahajäänutele (2012. aastal 400 miljardit USA dollarit ), mis on kogu välisabist neli korda suurem, samuti ka toimivamate ühiskonnamudelite ülekandumine immigrantide päritoluriikidesse. Üldise haridusele juurdepääsu ja majandusliku olukorra paranemisega aga migratsioon jätkab suurenemist, mitte ei kahane (rändesse tehtud investeeringud on kättesaadavamad). Selle põhjuseks on jätkuv majanduslik ebavõrdsus. Sestap on integratsioon hariduse kaudu, millest Collier räägib, Eestile nutikas lahendus. Kui ülikoolid annavad arenguabi egiidi all põgenikele või meile strateegiliselt oluliste riikide haavatavate ühiskonnagruppide noortele täisstipendiumivõimalused, on võimalik Eestisse meelitada hulk motiveeritud ajusid, kes integreeritakse hariduse kaudu. „Ränne peaks olema korraldatud nii, et see suurendaks maksimaalselt ülemaailmset kasu,“ ütleb Collier. „Tõendid ei kinnita, et siiamaani oleks ränne sihtriikide põliselanikke väga kahjulikult mõjutanud.“

Kaasava ühiskonna kujundamine

Teisalt tuleb arutleda küsimuse üle, mis juhtub siis, kui ränne kiireneb veelgi ja selleks annab Collier nõuandeid raamatu 12. peatükis. Üks neist on aktiivne tegelemine immigratsioonipoliitikaga (ka rahvusvahelisel tasandil, nt ÜROs) ja üleüldise kaasava ühiskonna kujundamisega. Ta annab nõu riiki tulnud illegaalsed immigrandid seadustada, selleks et ära hoida kuritegevus ja nende isikute sattumine illegaalsete võrgustike ohvriks. Kõigest sellest võib järelada, et kuni rändeteema on Eestis tabu ja kutsub esile vaid tühja erutelu,* ei saada rändest kunagi maksimaalset kasu. Milline poliitiline jõud võtab ohjad enda kätte ja asub arutlema küsimuste üle: kas oleme valmis tööturgu ja rahva vananemist arvesse võttes valmis uusi kaasmaalasi vastu võtma?; kui palju ja millistest riikidest?; milliseid meetodeid kasutaksime tõhusamaks integratsiooniks?; kas oleme valmis suurendama oma välisabi, et aidata sellega kaasa rände vähendamisele?; kas oleme suutelised rahvusvahelises rände reguleerimises aktiivselt kaasa lööma?

Üks mõte, mille mina „Exodusest“ kaasa võtsin, ei ole niivõrd seotud faktidega, mida raamatus analüüsitakse, vaid see ootamatu mõttekäik võtab kokku põliselanike üldisema hoiaku. See on usalduse tase mitte immigrantide, vaid üksteise suhtes. Mida suurem on põlise kogukonna omavaheline usaldus ja mida suurem sillaehitamise valmidus, seda kergem on sulanduda migrantidel. On aeg peeglisse vaadata ja mõelda: „Tõesti, kui me üksteist ei usalda, mis siis veel immigrantidest rääkida.“ Kuidas usaldust kasvatada? Abiks on, kui leiame meis kõigis midagi sellist, millega teised sarnaneda tahaksid, mis teisi sulanduma ahvatleks, mitte ei sunniks.

Eestis öeldakse ikka: ei ole halba ilma, on halb riietus. Ülemaailmne migratsioon on nagu ilm: kui oskad end vastavalt riietada, saad seda nautida, kui oled paljas või liiga paksult riides, võid hukka saada. Kahtlemata aitab Collieri raamat kaasa ilmale vastavat riietust valida.

* Autori sõnaloome: erutunud arutelu, kus ratsionaalne mõttekäik kaob ja jääb emotsioonidele tuginev lahmimine.