Nagu suurte preemiatega ikka järgnesid pressiteatele emotsioonidest tulvil hõisked rahvusvaheliste ajalehtede esikaantel: „erakordne saavutus”, „tõeline väljakutse”, „elu parim võimalus” või „absoluutne tipp”. 33st riigist asjaomase valdkonna professionaalide esitatud 343 projekti hulgast valitud võidutöö viis suuremat konkurenti olid noorteteater  Brüsselis (MDMA ), XXI sajandi kunsti muuseum Roomas (Zaha Hadid), Taani Raadio Kontserdimaja Kopenhaagenis (Jean Nouvel), Akropolise muuseum Ateenas (Bernard Tschumi) ja rehabilitatsioonikeskus Hollandis Arnhemis (Koen van Velsen). Kõik tuntud nimed ja kaalukad objektid.       

Mis teeb aga Mies van der Rohe preemia mitmete teiste auhindadega võrreldes ihaldusväärsemaks,  on asjaolu, et iga maa nominendid esitavad erialaesindajad: siin saavad võimaluse objektid, mis seisavad eemal poliitikute, ärimeeste või sponsorite ringkaitsest. Euroopa Liidu ellukutsutud arhitektuuripreemia ei ole siiski Eestist päris suure kaarega mööda läinud. 2009. aastal õnnestus tihedast konkurentsist läbi närida KOKO Arhitektidel Rotermanni kvartali laudsepatöökojaga, mis jõudis 43 parima hulka. Preemiaga kaasnev  rändnäitus eelmisest auhinnaringist oli üleval alles eelmisel aastal Eesti arhitektuurimuuseumis. Tänavu esitati Eestist preemiale kandideerima Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu (Agabus, Endjärv, Truverk Arhitektid), Vabaduse väljak (Andres Alver, Tiit Trummal, Veljo Kaasik), Aia tänava korterelamu (AB Kosmos), Kuressaare rannahoone (Hannes Koppel) ning Maaülikooli spordihoone (AB Salto). Siinseks nominentide esitajateks olid Eesti Arhitektide  Liit, Eesti Arhitektuurimuuseum ja sõltumatu eksperdina arhitektuurikriitik Triin Ojari. Paraku ei jõudnud ükski välja valitud arhitektuuriteostest vähendatud valikusse.   

Berliini Neues Museum     

Neues Museumi XIX sajandi keskpaigas valminud põhiosa (arhitekt Friedrich August Stüler) kannab endas Berliini ajaloolise hoonestuse lugu: purustused Teises maailmasõjas ning sellele järgnevad aastad varemetes. Siis kaua oodatud taastamistööd ning lõpuks tõus tuhast oma algsesse funktsiooni. Neues  Museumis on eksponeeritud antiikkunsti kogu, mille üheks tõmbenumbriks on muuhulgas Nefretiti pea. David Chipperfield alustas muuseumi taastamisprojektiga juba aastal 1997, ehitustegevus läks lahti 2003, avamiseni jõuti 2009. aasta sügisel. Tulemuse kohta võib öelda, et Chipperfield ei ole loonud sõjaeelse hoone ideaalset simulaakrumit ega ka mitte vastandanud varet millegi kristalse ja täiuslikuga. Pigem on sulatatud kokku ainulaadne hoone, varemed  ja XXI sajand. Restaureerimistööde käigus taastati küll osa ruumide algne ilme täielikult, kuid enamasti nad lihtsalt puhastati, stabiliseeriti seisundis, milles nad leiti. Valitud paikades jäeti alles šrapnelliplahvatustest või põlengutest tekkinud jäljed seintel. Uute struktuuride ehitamisel lähtuti pigem „kajast” kui „koopiast”. Chipperfield lähenes koos oma kolleegi Julian Harrapiga objektile dünaamiliselt, uue ja vana varjatud suhte asemel on olevik ja minevik kokku põimitud mitmekihiliseks ruumiks. Žürii tõi oma otsust kommenteerides esile eelkõige objekti käsitlemisel kerkivad esteetilised, eetilised ja tehnilised küsimused. David Chipperfield ise aga rõhutab avalikkuse panust: „Neues Museumi restaureerimine on käinud avalikkuse äärmiselt nõudliku pilgu all ning on selle koostöö kinnitus. Tulemuses ei väljendu seega mitte ainult professionaalse meeskonna panus, vaid samavõrra ka pühendunud kliendi  ja linnavõimu osa selles karmis protsessis.”       

Ajaliselt väga erinevaid kihte, raskeid ajalooperioode ja poliitiliselt teravaid küsimusi puudutav objekt ei jätnud kõigutamata Saksa avalikkust. Chipperfieldi süüdistati avalikult „destruktiivsuse fetišeerimises” ja „1940. aastate õuduste tüütuseni kordamises”. Ta ise vastas, et tema eesmärk ei olnud demonstreerida  hävingut, vaid seda ilu, mis seal leida oli. Saavutanud lõpuks peaaegu üksmeelse heakskiidu, kuulutas varem sel teemal hillitsetud kantsler Angela Merkel Neues Museumi „üheks kõige olulisemaks muuseumihooneks Euroopa kultuuriloos”. Muuseumi tähendust ilmestab teema levik mitmetesse kultuurivaldkondadesse. Nii võib Angela Merkelit tsiteerida kõrvuti Berliini uue generatsiooni ühe tuntuma moekunstniku Michael Michalskyga,  kelle sõnul sümboliseerib see muuseum Berliini kogu olemust: „uus minimalistlik glamuur koos vana, ajaloolise ja hävinud keiser Wilhelmi aegse chic’iga”.     

Tagasihoidlik Sir Chipperfield     

58aastane David Chipperfield on tänaseks laia rahvusvahelise haardega arhitekt, kelle bürood töötavad Londonis, Berliinis ja Milanos, harukontor ka Shanghais. Eriliselt esil on Chipperfield  praegu oma kodumaa pressis, sest tänavu aprillis avati Turneri kaasaegse kunsti galerii Margate ning mai lõpus Hepworthi galerii Wakefieldis. Need on esimesed Chipperfieldi projekteeritud avalikud hooned Suurbritannia pinnal. Tema varasemast loomingust tasub meelde tuletada veel American Cup’i paviljoni Valencia sadamas ja Toyota peakorterit Jaapanis, lisaks mitmeid raamatukogusid ja muuseume nii Ameerikas kui Euroopas. Chipperfieldi  vastu on viimased aastad olnud eriliselt helded. 2010. aastal andis Briti Kuninglik Arhitektuuriinstituut (RIBA ) talle oma kuldmedali – elutöö preemia, mille kiidab isiklikult heaks ka Suurbritannia kuninganna, ning 2007. aastal pälvis ta arhitektuurimaailma Oscariks tituleeritud RIBA Stirlingi preemia.   

Staararhitektide ja vaatemängude ajastul on maailmanimega arhitektidest saanud meediastaarid,  kes figureerivad ühtviisi osavalt ajakirjade esiküljel, telereklaamides ja jutusaadetes. Selle kõige taustal on Chipperfield, kes viib jutu sageli ajatutele teemadele, jätnud tagasihoidliku mulje. Kui The Observer avaldas tänavu aasta alguses Chipperfieldi persooniloo, tunti puhast uhkust aastaid mujal Euroopas säranud arhitekti esimese kahe avaliku hoone valmimise üle Inglismaal, kuid samas tõdeti ka heatahtlikult nördinuna: „David  Chipperfield ei lenda helikopteriga. Ta ei tõusnud vaesusest uskumatusse jõukusesse. Ta ei kavanda laia joonega, gravitatsiooni eiravate trikkidega või puuvilja-, juurvilja- ja majapidamistarvetekujulisi hooneid. Ta ei kanna Miyake mantleid, ei kutsu Brad Pitti oma kontorisse ja pole kunagi käinud Oprah’ jutusaates. Ta ei tee kunagi avaldusi, et tema hooned esindavad mineviku ahastust või tuleviku dünaamikat või et need päästavad säästlikkuse tõttu maailma. 

Lühidalt öeldes, Chipperfieldil puuduvad need tundemärgid, mis teevad mõndadest teistest arhitektidest – ütleme Fosterist, Libeskindist, Gehryst või Hadidist – kuulsuse.”