Praegu kraadiklaasi vaadates on paslik aeg muretsemiseks. Väidetavalt on juba tänavune pakane viinud Eesti Energia tootmisvõimsuse viimase piirini. Võib aimata, mis juhtub, kui mõne aasta pärast hakatakse lisaks oma rahvale läbi lennujaama terminali suuruse Raadi muuseumkasvuhoone ka kosmost kütma. Siis käib põmm ja elektrit pole. Millega kaasneb see, et paljud head asjad jäävad tegemata. Näiteks selline film nagu Rainer Sarneti “Libahundi needus”.
“Libahundi needus” on elegantne film. Film, mis võlub oma küpsusega, üritamata pongestada ennast higilõhnaliseks kunstiks ja poosetamata ajukaotuseni trendikaks. Ja seejuures film, mis – kui ta oleks rusikas – tabaks ajastut korraga mõlemasse silmaauku.
Harva kohtab filmi, millel nauditav audiovisuaalne serveering ja samas sügav sisu. Muidugi võib usin tuhnija näpuga näidata, kus stsenaariumi trajektoor ei vonkle sinna või tänna, kuhu “how to”-õpikud nõuavad, või kus režii ei toeta seda ja toda. Kuid kuna vaataja ei kaota hetkekski järge, millest jutt, siis on film sellisest urgitsemisest kõrgelt üle. Sest see räägib liiga olulistest asjadest. Nagu näidend ligi sajand tagasi, nii kirjeldab ka film kahe ilmavaate vastuolu. (Ja et see võib-olla pole “päris film”, on pigem lingvistilise lubjastumise probleem.)
Konflikti kandjaks ja ühtlasi filmi peategelaseks on Roll. Roll, kes üritab ennast tõestada ja teostada, ent maadleb kahe teineteist välistava tendentsi vahel. On Näitleja, keda huvitavad mõte, tähendus ja tagamaad. Kes usub, et millegi (antud juhul Rolli) hästi tegemiseks on ainuvõimalik viis tungida asjade olemusse ja sügavama tähenduseni, kaevata minevikku. Seda ta teeb, üritades Rolli rashomonlikku saladust eri vaatenurkadest lahti harutada, kogedes sel teel kahtlusi ja põdedes tagasilööke. Ta näib uskuvat, et pole võimalik kirjeldada kera, teadmata, kas see on apelsin või kummipall. Teda liigutavaks jõuks on olemuslik oskamatus pealiskaudsete lahendustega leppida.
Rolli vastupidiseid ahvatlusi esindab Lavastaja, kes teab, et ainus, mis ruulib, ongi kera. Kas tegu on palli või apelsiniga, on savi. Temale on esmatähtsad kontseptsioon ja välised efektid. Süvitsiminek teda ei koti, esmatähtsaks saavad trendikad parafraasid ja allusioone “pakatav” egotrip. Ta loobib lavale rästikuid ja soolikaid, sõnamulinat ja sisutuid filmitsitaate. Poogen, kas murdub näitlejannal jalaluu või nakatub ta paelussi – esmatähtis on trendikas visioon, mis sest, et neid vahetub tal kui labakindaid.
Ning iseäranis usutavaks teeb kogu selle konflikti muidugi läbimõeldud näitlejatöö. Millise veenva vaeva saatel mängib oma osa Näitleja (Katariina Lauk) ja millise kavala välispidisusega esindab teist poolust Lavastaja (Rene Reinumägi)! Puhas nauding.
Õnneks pole see film ainult teatrist. Sellesse on üldistusjõud sisse kodeeritud, sedavõrd adekvaatselt tajub film tendentse, mida kogeme päevast päeva. Süvitsi minek rudimenteerub, pealiskaudsus triumfeerib. Igas eluvaldkonnas kohtab üha enam välise efekti tagaajamist, tühikarglemist ja hetkekasu. Üha enam seda haibitakse ja üha enam selle eest makstakse.
Kuid veelahe ei jooksegi seejuures vaid Näitleja ja Lavastaja vahelt, sest nemad on siiski ühe Rolli kaks mina. Mistõttu samasuguse sügavuse-pinnalisuse dilemmaga seisavad silmitsi paljud – omaenese personaalse “rolli” igapäevasel sooritamisel. Ning ettekäänet vaevarikka süvitsi mineku asemel trende hoorata polegi valikuhetkedel nii väga raske leida: kes leivatüki nimel, kes edevuse ajel, kes vajadusest koolitada lapsi või “teenindada” pangalaenu. Ise võib-olla uskudes, et pinnaline tulu on vaid mööduv kompromiss süvenemiseks vajaliku ressursi varumisel. Sest “tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka,” nagu laulab üks raskemeelne kergemuusik.
Igatahes on taas kinnitust leidnud fakt, et libahunt pole loll loom ja tõsist autorit ta alt ei vea. “Libahundi needus” tabas ajanärvi.