Kõik see on lihtne ja kohati absurdne ja puudutav.
Ja kummaline küll: kuigi filmis juuakse minimaalselt, on palju rohkem mõelda joomise üle, kui Juha Vuorise järgi tehtud Soome filmi vaadates. Sest Haidas on joomine ehe ja inimeste nägudelt ja pisaratest vaatavad vastu kunagi ära joodud kogused. „Joomahullu päevaraamatus” juuakse küll liitrite ja liitrite kaupa rohkem, aga on näha, et päriselt ei jooda seal tilkagi, kõik on teater ja dekoratsioon ega lähe ka kellelegi filmis see joomine eriti korda. Tehakse vaid naljafilmi, et küll on tobe, missugused joodikud me kõik oleme.
Nii, ja nüüd on Laiapea doki tiitrites kirjas, et filmi hoiakuid ei jaga folkloristid Andreas Kalkun ja Anu Korb (tänu kelle ekspeditsioonile film teoks sai). Andreas Kalkun, kes on filmis sees kui setoprouade suur sõber ja kummutab nende pealekäimisel isegi pisut puskarit, seletab pärast läbivaatust, miks ta filmi hoiakuid ei jaga.
Filmitavad, kes elavad Haida külas, on tundlik rahvas. Nii on nad kunagi olnud murelikud, nähes fotosid, kus nad on üles võetud paljajalu – et kuidas siis nii, kunstfoto peal ja ilma jalanõudeta, kuhu see kõlbab. Nojah, aga ma ei tea, kas peaks siis poolimprovisatsioonilisi seto laule, kuhu samagonni mõjul võib sisse lipsata mõni frivoolsus, ka redigeerima. Et prouad ei pahandaks, et neist ei jäänd piisavalt hea mulje.
Tõsi ta on, seto mutikesed filmi näha ju tahaksid. Ja kui näeksid, mis nad arvaksid, ei tea? Mina küll filmis mingit irooniat ei tajunud, aga on selge, et aastaid vaegkuuljatega tööd teinud viipekeele magister Laiapea ei arva, et inimeste eripära peaks varjama või häbenema. Ka puuetega inimeste puhul, olgu tegemist ihtüoosihaige, autisti või lihtsalt veidi isevärki persooniga. See ongi ju rosin või siis ora, mis meid puudutab ja ka meid oma elu peale mõtlema paneb. Kui me näeme dokis ehedat elu, kus ennast ei häbeneta, ehk aitab see meilgi vabam olla ja oma hingepuslesid laduda.
See probleem on muidugi vana nii kinos kui kirjanduses ega kao mitte kunagi mitte kuhugi. Igaüks teeb oma otsused ise. Kui ma veel rohkem ajakirjandust tegin, siis teadsin alati, et inimene ei tunne ennast minu intervjuust või artiklist ära (sest tema minapilt on kindlasti teistsugune, kui see, mis ma kokku kirjutan, kui ma ka ühtki ta sõna ei muuda – kärpimisest küll ei pääse). Vahel harva pakkusin ise, et saadan teksti lugemiseks. Kui oli tundlik teema või inimene oli ootamatult avameelseks läinud. Muide, mida kahtlustavam oli inimene, seda vähem empaatiat oli kirjutades minus ja vastupidi.
Kui nüüd Laiapea oleks andnud õiguse folkloristidele, oleks ta pidanud ülesvõetud materjali minema viskama.
Aga need asjad võivad minna veel palju kaugemale. Inimesed võivad näha oma portreid ja karikatuure tekstides, mille kirjutamisel pole neile mõeldud. Ja seda võivad seal näha ka teised.
Ja teisipidi. Kui taotlesime raha filmile luuletaja Lembit Kurvitsast, küsiti meilt, kas me oleme kindlad, et Kurvitsale teeb head, kui ta kas või mõneks ajaks hooldekodust (kus ta istub juba aastaid, aga istuda ei taha) välja tuua. Vastasin ausalt, et ei tea. Kust ma tean, mida head või halba teeb ühele või teisele inimesele ajalehelugu või film või kirjatükk, mida ma temaga seotult teen? Kuidas võiks seda ükskõik kes teada? Jah, veider, et see võib saada kaalukausiks, kas filmi teha või mitte. Äkki keegi ei ole pärast rahul, äkki see ei tee talle head? Täitsa võimalik tõesti, et ei tee. Aga kes seda hinnata oskab?
Vana lugu ja teadagi – ja mis mul uut selle koha pealt öelda? Ega muud, kui et seda ei saa ette kriteeriumiks võtta, et äkki keegi kurvastab. Saab ainult loota tegijate peenetundelisusele. Aga ometi, nii peen ja delikaatne vend kui Laiapea minu meelest ka on (paljude arvates kannatavad ta filmid just selle all, et siin pole enamasti seletavat ja kommenteerivat autoriteksti ja ETV ei taha neid seepärast ekraanile lubada), mis on minu arvates suur pluss, võib kellelegi teisele jälle tunduda, et inimestest sõidetakse üle. Igavene dilemma. Minu poolest oleks mõni proua sealt filmist võinud olla ka minu vanaema, ma poleks häbenenud.
Edvard Oja ütles pärast filmi, et kui Siberis juba oled ja kaamera on kaasas, tuleks sealt leida, mida filmida. Et Siberis olla ka jumalaid! (No Laiapea oli küll konkreetselt etnograafiaekspeditsioonil setosid filmimas ja mitte kogu Siberi ilu ja olu.) Tõsi, eks Siber on suur ja lai ja seal on paljutki, ühte metsjeesust praegu üles filmitaksegi. Aga me kõik oleme kuskil, olgu Siberis või Eestis, ning lugusid ja inimesi on meie nina all. Mis me nendega peale oskame hakata ja kuidas neid kohelda, on iseasi. Me võime nad maha mängida nii suurest delikaatsusest või ahnusest või sensatsioonijanust. Enamasti ei tea me filmi alustades isegi, mis lugu meid ootab või kuidas asja käigus keegi kedagi kohtleb. Nagu eluski.