Seega on Ameerika nagu mingisuguse eksituse vili. Ameerika ongi otsekui eksitus. Ameerika asemel peaks hoopis India olema. Muuseas. See oli seesama Kolumbus, kelle nime Joosep Toots oma koolikaaslase Heinrich Georg Aadniel Kiire ristitavale vennale kui ?üht ilusat poisslapse nime? soovitas. Ent liikugem oma mõttelaevukesel edasi. Ameeriklastel ? ja nende all mõtlen ma seekord USA elanikke ? on tavaks valida endale president ainult kahest sisuliselt arvestatavast kandidaadist. Jällegi kaks! Seda nad peatselt ja järjekordselt teevadki. Mõelgem siis siinkohal seetõttu korraks ka Ameerikale.
Eesti kirjanduse kolikambris leidub üht-teist ameeriklastegi kohta. Häda on ainult selles, et see ?üks-teine? ei ole just iseäranis positiivne. Enamgi veel. See on suisa negatiivne. Selles negatiivsuses on olnud isegi midagi prohvetlikku ? kui silmas pidada näiteks Roosevelti sobingut Staliniga Jaltas 1945, kui Eesti kingiti pooleks sajandiks kõige naha ja karvadega Nõukogude Liidule. Kõige tuntuma iseloomustuse ameeriklaste kohta on teatavasti andnud meie suurkirjanik Eduard Vilde, kes novellis ?Minu esimene business? (1911) avalikult kirub: ?Saadana jänkid! Oma lipule on nad pannud tüki sinist taevast siretavate tähtedega. Nagu oleks neil midagi, mis viib hinge ülespoole, tõstab tundeid tähtede poole, kannab mõtteid mudapinnalt kõrgustele! Rusikas, suur rusikas pihku pigistatud dollarilipakatega ? see sümbol peaks nende standardil seisma, ja kui jääb veel ruumi, siis lisatagu juurde mõned mäletsevad pühvlipead, muidu jääksid lähemalt ära tähendamata selle kauboirahvuse intellektiline seisukord, tema vaimne võimine, tema nõuded aatelise vara kohta. Kuhu sa silma iganes lööd, sealt vahib sulle laia hoolimatusega vastu jäme matsakus, mage snobism, haigutav luulelagedus, igasugune katmatu korruptsioon.? (E. Vilde, Kui tuli tähendus? Tallinn 1964, lk 454.)
Siin on ju lausa eht venelikult ?kolmekordne? siunamine: suur rusikas, dollarilipakad ja mõned mäletsevad (närimiskummi?) pühvlipead. Kui nüüd aga küsida, kas vana Vilde tegi USA-le liiga, siis? Klassik Tammsaaregi ei säästa ameeriklasi. Ta heidab neile essees ?Ameeriklastest? ette põhimõtteliselt sedasama, mis Vildegi.
Ameerika luule klassiku Walt Whitmani (1819 ? 1892) loomingut iseloomustab Tammsaare põlastavalt kui tõusiku korterit või naist: ?Kui palju kõiksugu asju ta oma luuletustes üles loeb, õigemini ? tema luuletused polegi muud kui asjade nimekirjad, mis luulelises korratuses kokku seatud. Nagu mõni tõusiku korter või naine: temasse või tema ümber kuhjatakse kõiksugu varandused läbisegi kokku, ilma et teataks, kuhu või kuidas neid paigutada või mis nende tõsine otstarve.? (A. H. Tammsaare, Sõjamõtted. Tartu 1919, lk 119.)
Asi läks aga väga kurjaks 1950ndate alguses, mil USAst tuli eesti kirjanike sule all absoluutse kurjuse impeerium. Meenutagem kas või August Jakobsoni satiirilisi näidendeid ??aakalid? (1952) ja ?Kaitseingel Nebraskast? (1953). Ent jätkem need Rooseveltid ja Whitmanid. Kahtlemata on eesti kõige kuulsam (ja ka kõige positiivsem!!!) ameeriklane Kentuki Lõvi, kes Joosep Tootsi sõnul ?oli ikke mees; kaheteistkümne punanaha vastu võitles üksipäini?. Seevastu indiaanlaste juures näeb ?Kevade? kangelane üht iseäranis suurt probleemi ? kuidas nad nii kiiresti suudavad skalpeerida? Kord, kui Toots ise tahtnud üht lõpnud kassi? Oskar Luts jätab siinkohal asja segaseks. Ei saagi täpselt aru, mida tulevane mõisavalitseja selle surnud kassiga tahtis teha.