Püha Jüri päeva filmikonverents „Millest unistab Eesti film?“, 29. mail Balti filmi- ja meediakooli kinosaalis SuperNova.

Jüri Sillarti jälg Eesti filminduses operaatorina on erakordne, režissöörina märkimist väärt – kas või juba „Äratuse“ (1989) tõttu –, aga tundub, et lektori ja õpetajana hindamatu, sest ka nüüd, seitse aastat pärast tema lahkumist, on viited ja tsitaadid temale ja ta õpetustele regulaarselt endiste tudengite ja tuttavate hulgas käibel. Selline võikski ju olla ideaalne pärand.

Kui kalendri järgi toimub Püha Jüri päev 23. aprillil, siis toimus Balti filmi- ja meediakoolis Püha Jüri päev Jüri Sillarti mälestuseks juba seitsmendat aastat 29. mail, Sillarti sünnipäeval.

Traditsiooniliselt on hommikuse surnuaiakülastuse ja õhtuse kontserdi vahel päeva selgrooks filmikonverents. Tänavusel, pealkirja all „Millest unistab Eesti film?“ toimuval konverentsil irduti pisut sisseharjunud ettekandeformaadist, ning toimus hoopis viis vestlusringi erinevate filmivaldkonna tegijatega.

Eestlane ja elevant

Vestlusringide ühe juhi Greta Vartsi sissejuhatav nali elevandi ja eestlase kohta – kuidas eestlane juurdleb elevanti vaadates selle üle, mida too temast mõtleb – osutus hoolimata tuntusest prohvetlikuks ja igati sobivaks, sest märgatav osa vestlusringide teemadest keerles just selle ümber. Mida meist arvatakse? Millise mulje me jätame? Ja sellest tulenevalt märksa olulisem teema: kas ma peaksime püüdma rohkem sobituda või eristuda? Kõige veenvamalt ja olulisemalt sõnastasid selle probleemi väärtushinnangute skaalal produtsent Katrin Kissa ja PÖFFi direktor Tiina Lokk päeva esimeses vestlusringis nimega „Eesti film maailmakaardil“, öeldes välja tõdemuse, et imiteerimisega (sobitumisega) me võidujooksu ei võida, sellest olulisem on leida oma loo rääkimise viis ja püüda eristuda. Eripalgelisi autoriprojekte saadab loomulikult ka suurem läbikukkumisvõimalus, aga sellisel juhul kukutakse läbi oma tingimustel omaenda asjaga. Kuvatav seisukoht oli selge: Ameerika reeglite järgi on mängida üritanud meist tugevamadki tegijad (meenuvad Prantsusmaa abitud katsed aastatuhandevahetuse paiku), Eestil pole siinsete eelarvete juures erilist lootust toota adekvaatset kommerts­filmi. Meie eeliseks on siiski isiku­pärane autorifilm, eriti kui arvesse võtta seda, et Euroopa film tervikuna tegeleb pigem mõtte kui tegevusega: oluline on kangelase sisemine, psühholoogiline, filosoofiline teekond, mitte järjestikune sündmustik. See on mingis mõttes loomulikult käibetõde, aga suurte Ameerika stuudiote turundustuuled võivad selle lihtsa tõe ka peast välja puhuda. Meie film peaks ikkagi kuvama seda, millised me oleme, ja see peaks sündima iseenesest, vahetult ja seest. „Omanäolisust tuleb jälgida, midagi on vahepeal kaduma läinud, sest enamasti räägitakse Eestiga seoses esimese hooga filmidest, mida tehti kümme aastat tagasi,“ ütleb Kissa. Tema sõnul on Eesti film saavutanud tugeva keskpärasuse taseme ja mõne erandiga ei ole pakkuda säravaid filme, sest liialt üritatakse sobituda mingisse väljakujunenud loo malli. Eks ikka samal põhjusel: mõeldes, mida meist arvatakse. „Kõige enam välditakse rahvusvahelisel festivaliturul just neid traditsioonilisi kolmevaatuselisi lugusid,“ kinnitab Lokk. Tuleb leida julgus erineda ja ka rahastajatel peab olema julgust hullumeelsemaid projekte toetada. Loomulikult ei tähenda see jutt seda, et kodumaist lineaarset kommertsfilmi tuleks ignoreerida, aga siinkohal oli siiski juttu rahvusvahelisest kuvandist ja karta on, et sisse ostetud formaadi peale tehtud filmidega nagu „Svingerid“ või „Klassikokkutulek“ me oma rahvuslikku kuvandit maailmas üles ei ehita. Samal ajal tuli paar päeva tagasi uudis, et peale Berliini on Moonika Siimetsa „Seltsimees lapse“ (2018) valimisest oma programmi keeldunud ka Karlovy Vary, kellele film peaks justkui ideaalselt sobima, nii et meie enda kuvand rahvusvaheliselt edukast Eesti filmist ei pruugi ka väga täpne olla.

Koos ja eraldi

Kuvandiloome küsimus tükkis esile ka kaastootmisest rääkivas vestlusringis, kus küsiti päris mitu korda eri sõnastuses seda, mida meist arvatakse ja kas meid ikka tõsiselt võetakse. Kaastootmine on Eesti filmi hädavajalik argipäev, sest EFI peaeksperdi Piret Tibbo-Hudginsi sõnul ei ole võimalik üksi ära toota ühtki filmi, mille eelarve ületab 800 000 piiri, välja arvatud laiendatud eelarvega töösse antud EV 100 programmi filmid. Selle ettevaatliku käsi-peseb-kätt-diplomaatia kõrvalnähuks on ka see, et raha jaotamisel tuleb leida ideaalne tasakaal välismaa alltöövõtu, vähemuskaastootmise ja põhikaastootmise vahel. Igaüks neist annab filmisektori tegijatele erineva kogemuse ja ideaalis arendavad ka muid võimeid peale pangaarve ostuvõimekuse.

Stsenaristide vestlusring aga tekitas siinkirjutajas mõningaid küsimusi. Kui räägiti vajadusest suurema koostöö järele stsenaristi ja režissööri vahel juba varases loomeetapis, siis tekib küsimus, kas nad mitte vankrit natuke vastupidises suunas ei tõmba. Kui tugev autorifilm peaks leidma vahendeid struktuuri lõhkuda ja luua oma isikupärane maailm, siis teeniksid igasugused stsenaariumikoolitused justkui pigem seda eesmärki, et käsikirja võimalikult voolujooneliseks ajada. „Meie ülesanne on anda ainult kätte tööriistad,“ kinnitab stsenarist ja BFMi õppejõud Margit Keerdo-Dawson. „Eks igaüks vaatab edasi, mida nendega edasi teha.“ Stsenarist Andris Feldmanis tõi välja, et käsikirja kritiseeritakse Eesti filmi puhul tihti ja väga suure innuga, ilma läbi mõtlemata, kas see kriitika on suunatud õige sihtmärgi pihta. Tõsi: stsenaristid on nagu kahvlis, et kui lugu on liiga valmis tuunitud, kaob sellest elu ja asi on igav, liigse irdumise puhul maatriksist aga kaotab vaataja järje ja mõistab stsenaariumi hukka liigse edvistamise pärast. Nagu ikka, ega siin mingit ühtset tõde olegi.

Peale nimetatute arutati päeva teises pooles veel ka seriaalide tootmise ja rahastamise eripära vestlusringis „Uued tuuled Eesti filmi- ja sarjatööstuses“ ning jõuti muu hulgas tõdemuseni, et hoolimata sellest, et sarja- ja filmimaailm on esteetiliselt ja kasutatavatelt tehnilistelt vahenditelt teineteisele viimasel ajal märgatavalt lähenenud, on vähemalt Eestis nende tootmispõhimõtted täiesti vastupidised: kui filme toodetakse riikliku rahastamise toel, siis valmivad seriaalid, v.a paar ERRi erandit ja EV 100 raames valminud „Pank“, siiski kasumit silmas pidades. Siinse väikese reklaamituru puhul paneb see aga sarjade eelarvetele nii korraliku matsu, et nappiva ajaressursi tõttu nii prooviperioodil (proove ei tehta), võtteperioodil (duubleid ei tehta) kui järeltootmises (monteeritakse kahe nädala asemel kolme päevaga) on sarjade kvaliteet selline, et nendega rahvusvahelisse konkurentsi ei pääse.

Viimane vestlusring „Millest unistab Eesti filminäitleja“ oli ehk toonilt kõige kergem, ja ka kõige rohkem suunatud BFMi noortele lavastajatele, kellele avaldasid oma soove, hirme ja muid saladusi Maria Avdjuško, Mirtel Pohla, Rea Lest ja Märt Pius.

Helge homne?

Varasematel aastatel teatud regulaarsusega toimunud filmikonverentsidega võrreldes oli seitsmenda Püha Jüri päeva konverentsi õhustik märksa positiivsem ja kordades vähem mainiti rahanappust kui mingit kõike pärssivat tumedat jõudu taamal. On ka ju toimunud mitu positiivset muutust: Eesti aastane filmieelarve sai juurde ühe miljoni, tõusnud on Eesti filmiinstituudi stsenaariumitoetus. Mitmed osavõtjad lõpetasid oma sõnavõtu kinnitusega, et „üldiselt on ju kõik hästi“.

Formaadist nii palju, et ilmselt otsiti ettekannete asendamisel vestlusringidega veidi dünaamilisemat ja interaktiivsemat koostöömudelit, mis kaasaks rohkemal määral arutellu ka publiku. Tegelikult päris oluline võte, kuna kogu vestlustki on ju mingis mõttes Eesti filmitööstust tutvustav showcase BFMi tudengitele. Loodan, et tudengid said sealt oma vajaliku informatsiooni doosi kätte, sest paljudele asjaosalistele oli enamik juttu tuttav ja tudengite interaktiivsus ilmutas end pigem alles päeva teises pooles. Võib-olla kardeti esialgu paista oma küsimustega liiga primitiivsena – üks asi, mille silumiseks peaks ehk midagi edaspidi ette võtma ja kuidagi seda küsimisvabadust ergutama.

Kui vastanduses paneelid vs. ettekanded võib plussina välja tuua sellesama kaasatuse, siis miinuseks on ehk see, et kui ettekanne nõuab esinejalt teema ette valmistamist ja mõtete ritta panekut, siis vestlusringist osavõtjatel seda kohustust ei ole. Arusaadav: nad on juba ohverdanud oma aega vestlusringis osalemiseks, selle osalemise ettevalmistamine omast ajast peaks olema juba tasustatav, sest muidu hakkab see madu omaenese saba sööma: Eesti filmielu edendamisel on nende aega vaja muuks. Küll aga paistis mitme vestlusringi puhul välja see, et sõnavõtud ei olnud hästi läbi mõeldud ja teemad ei hakanud jooksma. Samuti oleks ehk vaja kõvemat kuraatorikätt (ja oma seisukohtade avaldamist) vestluste läbiviijatel, sest mõned vestlusringid, irooniliselt näiteks stsenaristika oma, kaotasid vahepeal üldse jutujärje käest. Lühidalt: võib teha küll vabamas vormis, aga vaja on seda vabadust tugevalt lavastada, enne kui see lavale lubada. Ei saa ette näha, mida rääkima hakatakse, aga teatud variatsioonid saaks eelnevalt läbi mängida küll.