Kunstiteaduses, a priori visuaalsete kujundite tõlgendamisega seotud valdkonnas, on paraku tekst traditsiooniliselt olnud vaid pildilise maailma korrastamise vahend, kunstiajalookirjutus on aga mõnel pool tänaseni allutatud positivistliku ajalookirjutuse dogmadele, mida määratlevad allikad, kategoriseerimine, ajaloolise teadmise autonoomsus jne. Michel de Certeau on kirjutanud juba 1970. aastate keskel, et kuigi kogu uusaja vältel  on ajalugu tähendanud „kirjutamist”, on tekste kui ajaloo peamisi representatsioonivahendeid enamasti peetud millekski iseenesestmõistetavaks. Ajalooteksti toimimist hakati ajalooteaduses lähemalt teadvustama 1970. aastatel, 1980. aastatel jõudis kunsti- ja arhitektuuriuurimisse teadmine, et ajalooline tõde on suhteline ja eksisteerib vaid konkreetse teksti piires. Paarikümne aasta tagune muutus ilmneb ka pildilise ja tekstilise ajaloo vahekorras ning nende  mitmeti kasutatavuses. Kui ajalooteadus on otsinud uue kultuuriajaloo raames pildilise ajaloo ja kujundite kaudu alternatiivseid võimalusi mineviku uurimiseks, näiteks Peter Burke’i „Eyewitnessing”, on kunsti- ja arhitektuurihistoriograafias viimastel aastatel rõhutatud kunsti ning arhitektuuri analüüsivate tekstide potentsiaali ajalugude kirjutamisel. Tuntuim on ilmselt James Elkinsi tekstirolli ja -võime üle arutlev raamat „Our Beautiful, Dry, and Distant Texts”  („Meie ilusad, kuivad ja eemalolevad tekstid”, 1997), mille kohaselt ei ole kunstiajalooteksti ülesanne olla üksnes ajalooline aruandlus ning ajaloolase roll suure vastutuskoorma kandja. Ajalookirjutuse problemaatika ning vanade ajalootekstide ülelugemine on praeguses Eesti kunstiteaduses seda aktuaalsem, et meil on parajasti käsil uue „Eesti kunsti ajaloo” kirjutamine ja väljaandmine. Järjest enam on hakatud küsimuse alla seadma sidusa rahvusliku kunstiajaloo  (või rahvusliku ajaloo, kirjandusajaloo) võimalikkust, seetõttu pean üsna möödapääsmatuks tekstistrateegia teadvustamist, mille abil (ajaloolist) teadmist konstrueeritakse.

Kui eneseteadlik on olnud Eesti kunstiajalookirjutus?

Eesti kunsti- ja arhitektuurihistoriograafia ehk tekstilugemise traditsioon on võrdlemisi hõre, ent meil on siiski kaks tõsisema kaaluga teost: Eesti Kunstiakadeemia toimetiste sarjas  ilmunud teemakogumik „Eesti kunstiteadus- ja -kriitika XX sajandil” (2002) ning hiljutine Mari Nõmmela „Voldemar Vaga (1899–1999) ja Eesti kunsti ajalugu” (2008). Mõlema lähenemine ajalooteksti probleemile on siiski üsna traditsiooniline. Mitmete kunstiajaloo perioodide uurimisele keskendatud artiklitest koosneva kogumiku funktsioon on käsitleda ennekõike kunstiteadust kui eraldi distsipliini ja selle väljakujunemise ajalugu (peamised teemad on uurimisobjektide  ja žanrispetsiifika kujunemine XX sajandil). Mari Nõmmela Vaga-käsitlus on oma iseloomult totaalse haardega ja autor on ennekõike pannud rõhku materjali koondamisele. Samas ei varja autor oma historiograafilise teose kirjeldavat iseloomu. Muidugi on algtekstide kogumine ning kirjeldamine väärtus iseenesest, ent kui need on jäetud kriitiliselt läbi vaatamata, siis on see võrreldav vaid pooleldi käidud teega.  Seniste kunstiajalootekstide ülelugemine on vajalik omamoodi platvormina, et kirjutada uusi ajalookäsitlusi, kus püütakse vanu tekste n-ö ületada (vt nt „Eesti kunsti ajalugu 2”, kus postuleertakse teistsugust ajalookirjutust, kui seda võis näha nõukogudeaegsetes kunsti- ja arhitektuuriajaloo üldkäsitlustes). Samas on see loodetavasti märk Eesti kunstiajalookirjutuse tõusvast eneseteadlikkusest, valmisolek kriitilise ja avatud pilguga vaadata mitte ainult minevikutekste,  vaid ka enda praegust ajalookirjutuse diskursust. Krista Kodres on Sten Karlingu teksti analüüsimisel viidanud Eesti kunstiajaloo traditsiooni „teooriavabadusele” (teooria puudumise tähenduses) ning ilmselt osalt seetõttu on senised historiograafilised käsitlused jäänud materjali koondava ja kirjeldava kirjutuse juurde. Huvi seniste tekstide taaslugemise ja ka uute tekstide lugemise vastu, nii et püütakse aru saada, mis laadi kunstiajalugu on kirja pandud ja miks seda on tehtud, on siiski üha rohkem näha: juba eespool mainitud Krista Kodrese artiklile lisaks tuleb nimetada ka Linda Kaljundi Juhan Maiste „Eesti kunsti loo” kriitilist ülelugemist omaloolise ja kollaažliku ajaloo võtmes. (1)

Ühtlasi olen alustanud nõukogudeaegsete XX sajandi arhitektuuriajaloo (peamiselt Leo Gensi) tekstide ülelugemist. Nende ideoloogilise retoorikaga tembitud, kuid uurimismaterjaliga lähedalt seotud  ajalookirjutus avaldab küll avatud lugemisvõimalustele vastupanu, ent nõukogude ideoloogiast läbi imbunud tekstidest on siiski võimalik välja nõristada huvitavaid probleeme. Gensi puhul tekib kas või küsimus, kuidas tema kirjutusviisist paistab välja nõukogude ajal moodsa arhitektuuri käsitlemisel valitsenud ebakindlus. Teise huvitava liinina saame oma arhitektuurikirjutuses jälgida mitmeid lääne autoreidki huvitanud ajaloo ja avangardi teemat. Leonhard  Lapini 1970. aastate arhitektuuritekstid illustreerivad hästi ajaloo ja moodsa kunsti/arhitektuuri vastuolulist suhet: kui XX sajandi alguse avangard (eriti kunstis) manifesteeris end jõuliselt antihistoristliku projektina, kutsudes isegi üles ajaloo hävitamisele, siis ajaloost vabanes tegelikult avangard üksnes niikauaks, kuni hakati kirjutama modernismi ajalugu ning moodsale arhitektuurile ja kunstile oli vaja leida ajaloolist õigustust.  Nii võiksime meiegi Mitchelli parafraseerides küsida, mida ajalootekstid siis tõepoolest tahavad? Kunstiajalootekstide väärtus ei ole üksnes faktikogumises ja analüüsis, vaid need võivad olla kultuuriliselt väga kõnekad ja öelda meie kohta sama palju kui kunst, millest neis tekstides räägitakse.

1 Vt mõlemad Kunstiteaduslikke Uurimusi 2008, nr 3 [17].