Vaatlejad ei ole kiirustanud ütlema, kas sel nädalal alanud Ukraina sõjaline vabastusoperatsioon riigi lõunaosa Hersoni oblastis tähistab sõja uut faasi ja millal ning milliste tulemusteni peaks see viima, et sõjas Ukraina poole valinud saaksid rahulolevalt plaksutada. Ukrainlaste iga väikegi edu teeb rõõmu, kuid analüütikud levitavad visalt ennustusi, mille järgi sõda jääb üle talve vinduma ja jätkub järgmisel aastal võib-olla väiksema intensiivsusega, kuna kumbki pool pole oma sõnastatud eesmärke saavutanud. Ukrainal ei olegi alternatiivi kogu maa vabastamisele, sest selle nimel on juba liiga palju tööd tehtud ja ohvreid toodud. Venemaa võiks agressioonist loobuda lootuses, et temaga suhted katkestanud osa maailmast andestab ning liigub tagasi argipäeva, hakkab vaikselt läbi rääkima ja kaupa tegema.

Aga Venemaa ei loobu Ida-Ukrainast ja Krimmist ka juhul, kui Hersoni all peaks minema sama kiiresti sama täbaralt, nagu läks varakevadel Ukraina põhjaosas Kiievi all. Venemaa taandumine seal oli maailmale ootamatu. Miks ei võiks eeldada, et positiivsed ootamatused on nüüdki võimalikud? Kuigi sõjaliste juhtimisotsuste järgi on levinud arvamus, et Venemaa juhtkonnal ei ole lahinguväljast ja oma võimete vähesusest tänaseni selget pilti ees, siis ega kõik kindralid ja luurajad päris kotis ka ela. Midagi nad teavad ja peavad ka lähi­päevil valima, kas lasta oma üle Dnepri jõe viidud väekontingendil (hinnanguliselt paarkümmend tuhat sõdijat) kapituleeruda ja elusana taanduda või hukkuda. Inimelust ei ole Venemaal sajandeid küll läänelikul viisil lugu peetud, kuid ometi otsus Põhja-Ukrainast taanduda ju tehti, kui faktid metsas ja maanteedel kinnitasid, et ukrainlastel on tõsi taga ja kui ei põgene, siis tapetakse. Seda sõnumit kordab Ukraina juhtkond seniajani iga päev. Küsimus on, kas Venemaa jõuab põgenemisotsuse ka ellu viia või jäädakse kuskil kotti ja tekib massiliselt sõjavange. Ja mida Ukraina küll nendega peaks peale hakkama? Naaberriikidele kuni kohtuni ülalpidamiseks laiali jagama? Venemaale tagasi saatma?

Läänes on üksmeelselt öeldud, et Ukraina peab selle sõja võitma – ja see tähendab territoriaalse terviklikkuse taastamist täies ulatuses. Poole aastaga on üksmeeles langetatud hulk otsuseid, mille üle uhkust tunda ja mida suur osa neistsamadest otsustajatest Venemaa suurpealetungi alguses üldse võimalikuks ei pidanud. Kuid kokkuvõttes on Ukraina võit ainult pool rehkendust, sama selge peaks olema ka see, mis saab Venemaast. Jaak Aaviksoo kirjutas esmaspäeval ERRis: „Ajaloolisest kogemusest lähtuv skepsis sunnib siinkohal olema realist. Venemaa on kestev reaalsus ja Kremli tornidele ei heisata võidulippu. Siit kolmas imperatiiv: Venemaale jääb õigus rahumeelsele enesekorraldusele.“

Realistlike stsenaariumide kõrval peaks vabas ühiskonnas läbi arutama ka pisut ebarealistlikumad, aga selles ei ole tõsise mõttevahetusega kuigi kaugele jõutud. Ei ole just palju neid riigijuhte, kes oleksid võtnud seisukoha, et Venemaal ei ole vähemasti oma praegusel kujul eluõigust üleilmses riikide peres ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Venemaa kuulutamine terroristlikuks organisatsiooniks edeneb paraku vaevaliselt. Aga just seda perspektiivi peaks Venemaale kogu aeg näitama, selgitama, et kõik tema õigused on tähtajatult tühistatud. Kui ka kiiresti kõigi vajalike otsusteni ei jõuta, siis vähemasti arvamusproovile peaks vabade maade otsustajad ja ühiskonna panema. Kui ühel pool on seisukoht, et Venemaa kõik õigused on tühistatud, sealhulgas on ta ise tühistanud oma rahumeelse enesekorralduse õiguse, siis teine pool peaks suutma näidata, kust see võõrandamatu õigus üldse on tekkinud, millisel alusel see õigus peale Moskva enda mütoloogia seisab.

Mina ei ole leidnud maailma ajaloost ühtki tõendit, mis kinnitaks Venemaa olemasolu igavikulist vältimatust. Looja karja on läinud igasuguseid impeeriume, mis pole iseendaga hakkama saanud. Miks ei võiks see nüüd ka Venemaaga juhtuda? Eelmisel korral 30 aasta eest, mida nüüd seoses NSVLi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi surmaga palju meenutatakse, jäi tema ja ka lääneriikide töö impeeriumi lagundamisel ikka väga pooleli. Nüüd sööb maailm selle kalleid vilju.

Vaba maailm peab endalt küsima, miks on Venemaa olemasolu vajalik, ja ka sellele küsimusele vastama. Kui on vajalik, siis järgnegu ka kirjeldus, milliseid tingimusi peab oletuslikult alles jääv Venemaa täitma (kuigi õigem oleks uuele moodustisele ka mingi uus nimi anda ja senine nimi rahvusvahelisest kasutusest välja arvata, nagu spordis on proovitud). Minimaalselt peaks remont olema sama põhjalik, kui tehti 1945. aasta Saksamaal, täpsemalt selle läänepoolses osas. On igati tubli, et Eesti ja teised Venemaaga piirnevad riigid on võtnud täie tõsidusega ette Venemaa kodanike piiriületuse ja viisade küsimuse, kuid seda kärarikast protsessi jälgides teeb muret, et väikeste sammukestega tippides läheb lõpptulemuse saavutamiseks liiga palju aega. Pool maailma on veel endistviisi ametis nn heade ja halbade venelaste sorteerimisega, aga kõiki peaks kohtlema ühetaoliselt ehk ütlema: teie, Venemaa kodanikud, olete oma praegusel kujul, normide ja arusaamadega ja sõltumata elukohast maailmale ainult nuhtluseks ning kui te olete otsustanud nuhtluseks jääda, siis tehke seda ainult oma aina kehvemaks jääva maa piirides. Ühtlasi arvestage, et see maa jääb mitmel põhjusel aina väiksemaks.

Aastate eest tegemata jäänud otsused on kalliks maksma läinud. Loogiline oleks arvata, et praegu tegemata jäävate või edasilükatavate otsuste hind on veel soolasem. Majanduslikus mõttes on Venemaa maailmale püsiv, kuigi väiksem kuluartikkel ka juhul, kui sellega majandussuhteid ei hoita, sest fossiil­kütusega lagastamist ning kliima­katastroofi kiirendamist jätkab Venemaa ka täielikus isolatsioonis. Seega, miks peaks keegi üldse tahtma olla Venemaa kodanik ja sealjuures veel ka venelane?

Vaba maailma elanikud usuvad selgitus­töö jõusse, kuigi Eesti edutus lõimimisel toidab ka kahtluseusse. Miks siiski mitte proovida üleilmse kampaania abil teha Venemaa elanikele selgeks, et on kahjulik olla Venemaa kodanik, aga ka etniline venelane. Kuigi rahvaloendused seda ametlikult ei kinnita, võib pakkuda, et pool Venemaa rahvastikust ei ole päritolult sugugi etnilised venelased, vaid aegade jooksul ümber rahvustatud inimesed. Nood peaksid lihtsalt natuke arhiivides vaeva nägema, oma juured üles leidma ning muutuma taas vepslaseks ja sakslaseks, tatarlaseks ja tuvalaseks. Sedakaudu saaks tagasi tulla ka rahumeelse enesekorralduse õigus, mis rahvuste puhul avaldub teatavasti naabritega heal jalal rahvusriigi kujul.