Küsimuseks jääb siiski, millist eesmärki võiks seda laadi andmete kogumine teenida (peale uudishimu rahuldamise muidugi). Ma ei arva küll, et ses kontekstis kõlbaks hakata nn jälgimisühiskonna paanikat külvama. Et riik kogub kodanike meelsuse, huvide ja tegevuse kohta ainult neid andmeid, mida riigil on vaja teada ja millega ta oskab midagi peale hakata,  on aga ikkagi väärt põhimõte, mida andmete kogumisel ei tasu unustada.       

Mida oleks riigil, näiteks kultuuriministeeriumi kehastuses, peale hakata teadmisega, et 6% elanikkonnast väikestviisi kirjutamist viljeleb? Kas selle fakti või aastatega nähtavale kooruva trendi põhjal oleks kohaldatav mingi  poliitika? Kas üks võimalikke järeldusi peaks olema kultuurkapitalis kirjanduse sihtkapitali osa järsk suurendamine, sest tänaseni opereerib see ju teadmises, et peab toetama mõnesaja, mitte mõnekümne tuhande inimese ilukirjanduslikku tegevust?       

Inimeste lugemisharjumusi uurib statistikaamet igatahes põhjalikumalt kui kirjutamisharjumusi.  Teada on, et usu- ja teatmekirjandus on languses, luulet aga loeb vähemasti iga teine inimene. Kui ilukirjandust kirjutab kõigest 6%, siis mida kirjutavad ülejäänud? Seaduseelnõusid? Salakaebusi? Anonüümseid netikommentaare? Ühtviisi halvad variandid kõik.