Disain on nii mitmepalgeline, et selle olemuse kirjeldamiseks on loodud loendamatu hulk definitsioone. Defineerija taust ja maailmavaade annavad igale määratlusele oma suuna ja rõhuasetuse ning põhjustavad rohkelt diskussioone „õige“ või „täpse“ disainikirjelduse leidmiseks. Arutelud on alati valdkonda edasi viinud, aidanud seda mõtestada ning siseringis tegutsejatel end ja oma tegemisi paremini mõista. Disaineritele kui praktikutele on jäänud ilmselt märkamata ilma suurema kära ja diskussioonita valdkonna üleminek majandusministeeriumi tiiva alt kultuuriministeeriumi haldusalasse. Mitu ametnikku on väitnud, et sellist ametlikku haldusalas viibimist ei ole kuskil sätestatud ning mõlemad ministeeriumid (loodan, et veel rohkemgi ministeeriume) tegelevad disainiteemadega edasi. Siiski leiab disaini ainult kultuuriministeeriumi 2015. aasta tööplaanist ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) on end disainiteemadest mõneti lahti haakinud.

Disainivaldkonnaga seotud poliitika ja poliitretoorika arengut ongi viimastel aastatel kõige tulemuslikum vaadelda just sellest positsiooni muutusest, mil disainist on hakatud kõnelema eeskätt kultuuri-, mitte majanduskontekstis. Kui ajas tagasi vaadata, ei ole muutus toimunud üleöö ning disainist on alati räägitud ka kultuuriministeeriumis. Sõnastused muutusid selgemaks ja seisukohad kindlamaks koos loomemajanduse utoopia Eestisse importimisega. Disainil, erinevalt mitmest teisest Suurbritanniast toodud klassifikaatori alusel määratud loomemajanduse allvaldkonnast, ei olnud raskusi oma majandusliku dimensiooni määratlemisega. Selle selgitamisega oldi tegeletud juba aastaid: miks peaks ettevõtted disaini rakendama, millist ärilist kasu pakub koostöö disaineriga, kuidas kasvab lisandväärtus või luuakse konkurentsieeliseid? Need küsimused on tänapäevani ettevõtlusringkondade, sh ettevõtluspoliitika kujundajate disainiteadlikkust suurendavate, arutelude keskmes.

Kui asuti koostama dokumenti „Kultuur 2020“, kutsuti ka disainerid laua äärde. Arutelugruppides tõusis mitu korda üles võõristav valdkonna kultuuriministeeriumi alla siirdumine: miks arutame majandusministeeriumi haldusala teemasid kultuuriministeeriumis? Pahaaimamatult aga lehvis üle kõige arusaam, et valdkonna elujõud sõltub sellest, kui paljude ministeeriumide ja poliitikate sisse disain kirjutatud on. Seda toetab ka mitme teise eeskujuriigi, nt Soome, praktika. Disainil ei ole vaja oma poliitikat, disain peaks olema horisontaalselt kõigi poliitikate osa. Disainisektoris osalejate kirglikust koostööst sündinud ettepanekutest destilleeriti „Kultuur 2020“ dokumenti läbi tundmatu koostisega filtrite neli punkti, mille tegusõnad on tuttavad laiemat diskussiooni pälvinud praeguse valitsuse koalitsioonileppest: soodustama, väärtustama, tõstma, tagama jne. Neid nimetatakse kultuuripoliitika põhialuste seletuskirjas valdkondlikeks prioriteetideks. Sisuliselt tegeletakse hariduse, disainiteenuse pakkumise ja nõudlusega. Kultuuripoliitika dokumendis on peaasjalikult siiski juttu vaid disainituru kitsaskohtade likvideerimisest, mitte disainist kui kultuurinähtusest.

Mida on siis ära teha jõutud?

2013. ja 2014. aasta kultuuriministeeriumi tööplaanides ja 2015–2018 aasta valitsemisala arengukavas disaini ei mainita. Pole ka ime, disain ei kuulunud ministeeriumis kellegi pädevusse. Märgilise tähendusega on arhitektuurinõuniku ametinimetuse laiendamine arhitektuuri- ja disaininõunikuks. Kuigi esimese hooga ei muutnud nimetus veel sisu, on nüüdne nõunik Veronika Valk astunud disainile mitu sammu lähemale.

Nii kohtame disainiteemat esimest korda aastate 2016–2019 arengukavas, kust selgub, et disainivaldkond on riigi institutsioonide vahel killustatud, ühised eesmärgid puuduvad ning riigihangete hindamisel ei võeta arvesse pädevust ja kvaliteeti. 2015. aasta tööplaanis on disain arhitektuuri väikevellena esindatud kahes punktis: arhitektuuri- ja disainivaldkonna projektide taotlusvoor ning ruumilise planeerimise kompetentsikeskuse loomise analüüsiaruteludel osalemine. Selle tegevuse tulemi võib leida valitsuse veebilehelt: analüüsist ilmnes, et kogu vajalik kompetents olevat siseministeeriumi juures. Kas selle tööplaani alapunkti juurde lisati disain vormitäiteks või mõisteti tõelist vajadust disainipädevuse järele? Disainipädevus oleks justkui enesestmõistetav, kuid ei ole kuulnud, et disainereid analüüsi oleks kaasatud või et keegi siseministeeriumi töötajatest disaini esindaks.

Rahastamine on üleüldiselt olnud disaini hell teema. Ministeeriumid haldusalaväliseid teemasid rahastamisplaanidesse ei paiguta. Parematel päevadel võib sellises olukorras sogases vees suuremaid kalu püüda või vastupidi, olla kõikidest siseringidest välja tõrjutud. Näiteks ei ole praegu ühtki disainivaldkonna esindajat ei kulka arhitektuuri ega rakenduskunsti sihtkapitali komisjonis (disainikapitalist oleme saanud vaid unistada). Kultuuriministeeriumi 2015. aasta arhitektuuri- ja disainiprojektide rahastamise taotlusvoor on seljataga ning 60 000 eurost kolmandikku võib pidada disainiteemade arenduseks antavaks (Eesti disainikeskus sai 10 000 ja Kitman Thulema 9600 eurot). Loota on, et kultuuriministeerium võtab enda kanda ka disaini rahastamise ning see voor oli sissejuhatuseks pikemaajalise sihtotstarbelise finantsinstrumendi väljatöötamisele.

„Kultuur 2020“ täitmine

Aruanne „Kulutuur 2020“ täitmisest on huvitav dokument, kus mitmel puhul mainitakse majandusministeeriumi, kes aruande kohaselt on sattunud teostama kultuuripoliitikat. Siinkohal ei saa jätta täpsustamata, et mitmed mainitud tegevused, nt innovatsiooniosak, on juba lõpetatud. Rasvaseks tuleks aga teha järgnev: „Soodustamaks kvaliteetse disainiteenuse väärtustamist, aitab Kultuuriministeerium kaasa disainipõhise lisandväärtuse loomisele erinevates majandusharudes ja suurendab seeläbi Eesti ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet.“ Kuidas see kaasaaitamine teostub, jääb esialgu selgusetuks, kuigi majanduse edendamine on kultuuriministeeriumis ette võetud. Kahes punktis tuuakse välja Eesti disainikeskuse toetamine, millega alustati juba enne kultuuripoliitika põhialuste uuendamist ning loodetavasti keskuse toetamine tõusvas joones ka jätkub. Oma eesmärkide saavutamine kolmanda sektori abil on igati kiiduväärt.

Kuigi poliitikas räägitakse ka disaini- ja tehnoloogiahariduse ühisõppekavadest, ei ole ministeeriumist keegi huvi tundnud, kuidas ainsal sellisel toimival õppekaval, EKA ja TTÜ disaini ja tootearenduse programmil, läheb või kuidas saaks riik selle arengule kaasa aidata. Aruanne viitab hariduse edendamise nimel ministeeriumidevahelisele koostööle, mis kõlab pigem teema summutamisena. Ühisõppekava esindajana kinnitan siinkohal, et riigiesindajatele oma tööde ja tegemiste, rõõmude ja murede tutvustamiseks ning arenguvõimaluste arutamiseks leiaksime ikka aega ja energiat.

Muuseumid

Riigimuuseumidele on juba mõni aeg tagasi ette kirjutatud vajadus muutuda sihtasutuseks ja kaasata oma selja taha riigile lisaks teisi osalisi ja nii on see pall veerenud nüüdseks ka arhitektuurimuuseumi ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi väravasse. Mahukaim tegevus arhitektuuri- ja disaininõuniku töös on saanud hoopis muuseumidele uue oleku ja suuna leidmine. Eelmisel aastal peeti ambitsioonikat plaani panna kokku muuseumid ja haarata punti ka disaini- ja arhitektuurikeskus. Suur ühendasutus saaks viia „arhitektuuri ja disaini Eesti arengu eestvedajaks”. Uhke kava teostatavuse kohta telliti Ott Pärnalt analüüs. Kokkuvõtte sissejuhatuses lubab ta analüüsida ohtusid ja võimalusi ning tuua välja edasise vajaliku tegevuse, kuidas oleks „Eestil võimalus saavutada rahvusvaheline konkurentsieelis nendele teemadele [urbanism, arhitektuur ja disain – R.-H. M.] terviklikult lähenedes, nende vahel teadlikult sünergiat luues ning tehnoloogiavaldkonnaga sidudes.“* Ka selles dokumendis tõstatatakse küsimus: kas ühendasutuse looja peaks olema kultuuri- või pigem majandus- ja kommunikatsiooniministeerium? Selget vastust ei anta. Kas kesksel kohal peaks olema kultuur või majanduskasv või on tulevik nende sümbioos?

Paraku jääb Pärna analüüs väga pinnapealseks, ühtki sisulist tegevussuunda või mõtet, kuidas konkurentsieelist saavutada või sünergiat luua, milline tasakaal majanduse ja kultuuri vahel valida, dokument ei paku. Oktoobris 2014 toimunud esindusliku osalejaskonnaga mõttekoda tekitas korraldajate pakutud lahenduste suhtes ebalust ning suurendas vastamata küsimuste hulka veelgi. Kahjuks on suure aplombiga esitatud algne plaan suhisenud radadele, kuhu valdkonna esindajaid pealtvaatajaks enam ei paluta. Jääb üle vaid loota, et keegi siiski joonistab analüüsis tegemata jäänud uute sisuliste võimaluste kaardi ega lase heal mõttel raisku minna.

MKMi haldusalas toimuv

Disaini ei ole majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis päriselt unustatud, kuid märgata on selle kadumist kõnepruugist. Ettevõtete kasvustrateegias lubatakse veel pakkuda tootedisaini koolitusi, aidata brändide arendamisel ja tagada innovatsiooniteenuste, sh kasutajakeskse disaini, kättesaadavus. Paraku on avalikkusele kättesaadav ainult 2014. aasta rakenduskava, kuidas ja mida aga tegelikult tehakse, on teada vaid siseringile.

Ühelegi valdkonnale ei tule kasuks selle ühest haldusalast teise lohistamine. Nii tekib oskusteabe üleminekul paratamatult vaakum ning valdkonna arengu eest ei vastuta mõnda aega keegi. Disaini pole kultuuri diskursuses nii kaua olnud, et sellest ei osata isegi kõnelda. Nii on kultuuripoliitikas juttu disainiharidusest ja -teenustest, kuid mitte disaini kultuurilisest mõõtmest. Eesti kultuurile ja majandusele oleks kindlasti kõige tõhusam, kui disaini majandusliku arenguga tegeleks MKM ja kultuuriministeerium võtaks eesmärgiks disaini kultuurilise avamise.

* Ott Pärna, Arhitektuur ja disain Eesti arengu eestvedajaks? Futurum – Architecture, Design & Future. FUTURUM –Estcorp 2015