Kui Sirp tegi ettepaneku kirjutada Carl Safina uusimast raamatust „Metsikuks kasvamine – kuidas loomade kultuurid perekondi peavad, ilu loovad ja rahu teevad“, ei olnud ma autorist ega raamatust varem kuulnud. Olen tänulik – Safina teos on täis nii arvukaid jahmatama panevaid adumisi loomade komplekssusest ja individuaalsusest kui ka keskkonnaeetilist ainest.

Carl Safina on New Yorgist pärit ökoloog ja kirjanik, kelle akadeemilist ja kirjanikukarjääri läbiv arusaam on, et tõeline inimväärikus – olla moraalne inimene – eeldab looduse ning selle liikmete, s.t loomade, aga ka taimede ja teiste, tundmist ning sügavuti mõistmist. Arvestades, kui suur haare on filosoofias eetikal ja kui vähesel määral enamik, vähemasti lääne traditsiooni järgivatest eetikateooriatest loodusse suhtumist tõsiselt puudutab, on see üpris julge väide. Looduse suhtes kõige moraalsemalt käituvad ja loodusega paremini kooskõlas elavad animistlikud hõimurahvad. Võib ju vaielda, et tänapäevani metsas elavate inimeste moraalitaju ja -koodeks on lääne modernismiga võrreldes vähem arenenud. Ent õigem oleks öelda, et see on teistsuguse rõhuasetusega, teise väärtuskeskmega.

Meie tehnokraatlikus kultuuris käivad inimhuvid kaugel ees ning mitteinim­olendite õigus elule väärib pahatihti alles teise- või enamajärgulist kaalutlemist. Nende kahe väärtuse omavahelise lepituse osas on suuresti väljasuremisohus põliskultuurid meist kaugel ees. Ma ei taha pisendada humanistlikku traditsiooni. Ent selles, kas mõnda looma, puistusse või jõkke suhtuda peaasjalikult ressursibaasina, millel, hea küll, on ka inimhuvidest kaugemale vaatav, ent siiski kaudselt vahendväärtustamisest sündinud ökoloogiline iseväärtus või iseväärtusliku, eksistentsile täit õigust omava, eraldiseisva ja seejuures püha nähtusena, mida tasakaalukalt ja suure alandlikkusega ka inimhuvide rahuldamiseks kestlikult rakendada, on vaks vahet. Üllast metslast ei ole vaja ka liigselt romantiseerida, ent maailmavalitseja õhkõrna vundamendiga pjedestaalilt maha ronimisel vajab homo industrialicus küll nii palju abi, kui võimalik.

Loodusteaduste filosoofilisel ümbermõtestamisel näib praegu olevat levinud reduktsionismi traditsioonist väljakasvamine. Lihtsalt elus olemise ja Maa ökosüsteemidest täieulatuslikult sõltumise tajumist mis tahes inimtegevuse, sh filosoofia ja teaduse, eeldusena ei anna siiski alahinnata. Meie ratsionaalsus või tehnoloogilisus, nagu ka meie võime inimlikkuseks ja moraalsuseks, on välja kujunenud loomaks olemise käigus. Me saime moraalseks enne, kui me saime inimeseks. „Metsikuks kasvamine“ omistab põhirõhu niisiis mõtisklusele, et inimese hiljutised saavutused loomade, kaudsemalt ka teiste olendite ja neid kõiki alal hoidvate ökosüsteemide tundmaõppimises on loonud eelduse ka värskendatud eetiliseks kaalutluseks loomade suhtes.

Seda ilmestab autor lähivaatega kahele loomadele omasele nähtusele – kultuurile ja ilule. Raamat läheb üksikute, traditsiooniliselt inimeste pärusmaale kuuluvate nähtuste, nagu moraal või ratsionaalsus, loomadele omistamisest kaugemale, tõstatades julgelt hüpoteesi, et kultuur kui nähtus on esmalt omane (vähemasti paljudele) loomadele. Kultuuri definitsioon, mis on reserveeritud vaid inimestele, ei paku meile ülejäänud maailma ja inimese rolli mõistmiseks Elu suurmängus eriti midagi. Sellist ümbermõtestamist on nüüd hädasti vaja.

Loomadel on kultuur

Nagu autor korduvalt toonitab, on loomadele kultuursuse omistamine teadusringkondades, eriti humanistliku traditsiooni perspektiivist, pehmelt öeldes ketserlik. Inimeste kõrgkultuursust šimpanside või laululindude kultuuriga võrrelda on ometi absurd? Autori meelest mitte sugugi. Üks põhjustest, miks me arvame, et loomad on lihtsad, tahumatud ja pelgalt instinktiivsed, seisneb asjaolus, et me ei ole olnud huvitatud vastupidise tõestamisest. Loomade süvitsi tundmaõppimisest koorub ammune, ehkki ununenud teadmine.

Pidas ju inimene kümneid tuhandeid aastaid teisi loomi enda moodi targaks, arenenuks ja austusväärseks. Juhtumisi needsamad aastatuhanded elasime Maal ka ülejäänud loodusega suhteliselt kooskõlas. Igatahes võrreldes võimunihkega, mis algas põllumajandus­revolutsiooniga ning on süvenenud kuni praegusajani. Rangelt inimkesksetest kammitsatest vabanenuna selgub, et inimese ja teiste loomade kultuur on baasilt sarnane. Paindlikkus ja leidlikkus midagi teatud viisil teha muutub sotsiaalse õppimise kaudu kombeks, on tava. Tava, mis läbib põlvkondi, on traditsioon ning traditsioonid moodustavadki kultuure. Nii sebravintidel kui ka inimestel. Kusjuures liigisisene kultuuriline mitmekesisus on loomade puhul samuti sama üldlevinud, kui on meil. Näiteks kõik maailma kašelotid kuuluvad klannidesse, kus võhivõõraid, aga sama klanni liikmeid, koheldakse tuttavatena ja nendega võidakse koos aega veeta, ent võõrastest klannidest hoitakse eemale. Vähemasti seni, kuni mõni võõrast klannist peregrupp eluohtlikusse olukorda sattunud ei ole. Sellisel juhul pole kašelottide seas tavatu abivajajale appi tõtata „rahvusest“ olenemata. Liigiline kuuluvus kirjutab klannikäitumise tavad erakorraliselt üle.

Veel üheks näiteks võib tuua merisaarmad, kes, olles täiesti võimelised toituma suurest hulgast väga erinevatest saakloomadest, on kultuuriliselt, s.t toetudes põlvkondade vältel edasi antud tavadele, spetsialiseerunud toituma ainult ühest või kahest kindlast saakloomast. See on paljude kiskjate seas levinud nähtus, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed nii kiskjaliigile endale kui ka ökosüsteemile. Kiskjate populatsioonid mitmekesistuvad ja konkureerimine sama toidubaasi suhtes väheneb. Ökosüsteemid mitmekesistuvad samuti ning suureneb paindlikkus ja vastupidavus muutustele. Mõõkvaalade puhul on eri peregruppide erineva toitumise ja sellest tulenevate käitumiserinevuste puhul täheldatud avaldumist juba ka anatoomilistes erinevustes. Näiteid saab lihtsasti võrrelda inimestega – ka meile on tavapärane hädasolijaid aidata, teadmata nende rahvust ning ka meie toidulaud varieerub suuresti kultuuriti, tihtipeale suurte füsioloogiliste ja ökoloogiliste tagajärgedega.

Inimesele nagu paljudele teistele kõrge sotsiaalsusega liikidele on omane juba varajasest noorusest kultuuriga konformeeruda, mida Safina peabki kultuuri üheks tugevamaks alalhoiumehhanismiks. Kes konformeerub, see kohaneb olemasoleva kultuuriga paremini ja tagab edu grupi liikmena. Ka konservativism on looduse and. Eriti huvitav on, et see konformeerumise tung on meis, aga näiteks ka šimpansides nii võimas, et imikuna läheb vanemate jt jäljendamise peale „raisku“ suur osa meie potentsiaalist. Sündides on kõik inimlapsed potentsiaalsed polüglotid, ent kasvades minetame keele ja kõneinstrumendi suure plastilisuse ja pärast seda on uute keelte omandamine raskem.

Arvestades šimpanside gruppide suurt territoriaalsust ja ühiskondlikkust, on šimpansidel kultuuriline konformeerumine samuti määrava tähtsusega,. Kui noor emane šimpans naaberhõimu elama läheb, jätab ta maha vanas grupis kasutatud tehnilised oskused, näiteks läbi samblasvammi lombivee puhastamise, isegi juhul, kui olemasolevad oskused on uues grupis kasutatavatest tehnoloogiliselt tunduvalt arenenumad. Muide, selline territoriaalsete karjaloomade justkui teadlik tähelepanu geneetilise mitmekesisuse tähtsusele genofondi värskendamiseks, mis põhimõtteliselt rivaalitsemise tungi erandlikult üles kaalub, pole sugugi harv nähtus. Imetabane aga küll.

Nii nagu konformeerumine, on kultuuri toimimiseks elutähtis ka innovatsioon. Ainult nii saavad toimuda muutused, mis viivad kultuuri mitmekesistumiseni. Keegi peab otsustama teha teisiti ning edukalt, sealjuures sedavõrd karismaatiliselt, et teised temalt õpiksid. Vaid nii saavad tekkida uued tavad. Ka liberalismi lätted pärinevad seega loodusest. Kultuuriliseks innovatsiooniks on niisiis vaja ka individuaalsust. Seega, palun väga, oleme jõudnud (taas)adumiseni, et loomad on indiviidid. Et sebravindid ei ole kõik üks ja sama difuusne biomass, mis sest, et jagatakse liigi tunnuseid.

Ikka ja jälle tuleb toonitada, et inimese suured erinevused teiste olenditega jäävad meie sarnaste joonte kõrval varju. Sotsiaalsetel liikidel on tavadest ja traditsioonidest kinnipidamine elutähtis. Kultuuri näeb Safina evolutsioonilise nähtusena tagamaks, et see elutähtis info püsiks läbi liigi arenguloo. „Käitumine on, mida sa teed, aga kultuur on, kuidas sa oled õppinud seda tegema,“ kusjuures küsimuse kuidas? määrab küsimus – kellega?. Muide, sotsiaalseks tuleb pidada mõne iganenud või peavooluarusaamade kõrval palju suuremat arvu loomi, kui vaid gruppides elavad liigid.

Hea näide on karud, keda peetakse üldiselt üksildasteks loomadeks. Sotsiaalne õppimine vanemate jäljendamise kaudu on karupoegadele sama elutähtis nagu mis tahes teistele imetajatele, aga tõtt-öelda enamikule lõimetishoolt harrastavatele liikidele, olenemata nende solitaarsest või grupiviisilisest eluviisist. Sotsiaalne õppimine on ka suurt tunnetuslikkust nõudev võime, mis on välja kujunenud ja peenhäälestunud miljonite aastate evolutsiooni käigus, avaldudes anatoomiliselt, psühholoogiliselt, etoloogiliselt. See on elutähtis loomaks olemise tunnus. Niisamuti on see võime ülioluline üksildaste täiskasvanute elutee territoriaalsete markerite, seksuaalkäitumise, toitumise, aga ka teiste liikidega lävimise osas.

Mõned zoosemiootikud peavad ideed mittesotsiaalsetest loomadest üleüldse kentsakaks. Igasuguse ökosüsteemi liikmeks olemine tähendab ju pidevat, tihti väga peent interaktsiooni selle teiste liikmetega. Näiteks taimede ja putukate vahelised sümbioosid, kus taimeliik on peenhäälestunud saatma infot kindlatele putukaliikidele, et mõlemapoolset koostööd maksimeerida. Suhtlemine siin, aga näiteks ka seente ja taimede vahelistes mükoriisavõrgustikes toimub peamiselt biokeemiliselt. Kust läheb piir sotsiaalsuse ja „muu liikidesisese ja -vahelise infovahetuse“ vahel? Selge, et suhtlemine tähendab reeglite, reaktsioonide, kavatsuslikkuse, oma- ja vahenduskasu mõistmist ning kooseksisteerimise teatavat tunnetuslikkust. Ökosüsteemides toimub palju suurema komplekssusega ja nüansirikkam infovahetus, kui me oleme harjunud mõnd tiigikest või mudamülgast silmates neile omistama.

Aga miks siiski on enamikule mõte loomade kultuuridest nii võõras? Nagu autor ilmestab, on „inimene ennast ülejäänud loomariigist nii ulatuslikult võõrandanud, et teised loomad tunduvadki meile nüüd tulnukatena“. Inimkultuurid on viimaste sajanditega väga endasse või parimal juhul üksteisesse sulgunud. Üheks põhjustest toob Safina välja juba Vana-Kreekas välja mõeldud scala naturae ehk elu redeli idee. Scala naturae on viis allutada maailm hierarhiatesse, mis toob tihtipeale märkamatult kaasa ka moraalsete erisuste tegemise. Hierarhiseerida saab mitmeti: arenenum ja vähemarenenud, ilusam ja koledam, liikuvam ja liikumatum, nelja või rohkema jäsemega (või ka kahel või rohkemal jalal kõndiv), väikesemat või suuremat aju omav jne. Määravaks on siin, et mida sarnasem on olend inimesega, seda suuremat moraalset kaalutlust ja sisemist väärtust on paslik talle omistada. See on olnud iseenesestmõistetav maailma suhtumine aastatuhandeid, mis enamjaolt katastroofiliste tagajärgedega saadab rohkem või vähem teadlikult paljude mõtlemist tänapäevani. Puudel ja jõgedel ei ole inimese kui väärtustajaga üldse mingisugust sarnasust. Niisiis tundub mõte nende suhtes moraalselt käitumisest ka vastavalt otstarbetuna. Kui üldse, siis lähtuvalt ressursina kasutamise oma­kasust. Tõsiasi, et ilma puude ja jõgedeta ei oleks Maal elu või et need kihavad imetabaselt keerukast ja peenhäälestunud suhetega elutegevusest, ei puutu justkui asjasse. Tõsi, ilmselt paljud teisedki loomad väärtustavad end ümbritsevat mõneti sarnaselt. Kuid keegi neist ei ole tarbinud paarisaja aastaga ära kolmandikku kogu elu arenguloo vältel akumuleerunud bioloogilisest ressursist, põhjustades sellega apokalüptilise perspektiiviga massiväljasuremist.

Kui valgustusajastul ärganud teadusmaailm avastas, et inimene ei olegi universumi keskpunkt, hirmutas see paljusid. Nii ongi raske uskuda, et ronk, delfiin või kaheksajalg mõne oma kognitiivse võime osas on inimahvlastega võrreldav või osavamgi. Niisamuti võib olla mõistetamatu vajadus inimestest nii erinevaid olendeid austada nende endi pärast. Safina järgi on inimene unustanud, et kõik, mis on elus, on sellesama elu teekonna Maal meie kõrval läbi teinud, saanud neidsamu või tihtipeale veel väärtuslikumaid õppetunde, mida me endale väärtuslikuks peame. Scala naturae tõttu oleme alati üllatunud, kui elevant oma poja päästab või hunt jahipidamisel keerukaid strateegiaid kasutab, kuigi nad on seda teinud miljoneid aastaid, enne kui inimene üldse tekkis.

Safina: „Meie üllatuse aluseks on ignorants, eneseisolatsioon ja ebakindlus – vajadus olla parim, mis on eales juhtunud alates tähtede sünnist.“ Antropotsentrism. Kui vaevalt kümnesentimeetrine puhastajakalake Labroides dimidiatus edukalt kuulsa, eneseteadvust demonstreeriva peeglitesti läbis, oli teadlaste hulgas tagajärjeks peeglitesti efektiivsuse ja metoodika küsimärgi alla seadmine, sest nii kummastav tundus idee eneseteadlikust kalast. Eneseimetluse loori tagant välja piiludes avastame end planeedilt, kus autori sõnadega on „imed nii odavad, et jäävad harjumuspäraselt tähelepanuta“. Kas ei ole Maa hunnitut elusüsteemi ja selle lõpmatult mitmekesiseid liikmeid kõige õigem just nii nimetada – imetabaseks?

Paljud varased zooloogilised uurimissuunad olid oma ülesehituse ja järeldusloogika poolest inimkesksest teaduslikust traditsioonist läbi imbunud. Heaks näiteks on loomade kõne uurimine, mille suured projektid vältasid XX sajandil. Eksperimendid toimusid alati laboris, kus loomad olid oma loomulikust elupaigast ja seega käitumisest eraldatud. Alati olid eksperimendid korraldatud ka inimese superlatiivist lähtuvalt õpetamaks loomi inimesega suhtlema, võrdlemaks endaga nende anatoomiat või kommunikatsiooni, või vähemasti silmas pidades inimese kõne päritolu ja eripära.

Inimesel ongi väga unikaalne ja kõrgelt arenenud kõne, kuid see tõsiasi iseenesest ütleb väga vähe teiste loomade kõne kohta. Niisiis üritati mitte niivõrd mõista teisi olendeid, vaid iseennast nende kaudu. Tohutu info läks kaduma sellistest järeldustest nagu aarapapagoide laul kui inimkõrvale tahumatu on harmooniavaene karjumine või et bonobote heledad kiljatused on suuresti sisutühjad emotsionaalsed häälitsused, kuigi nüüdseks on selge, et mõlema näite puhul on tegemist infotiheda täppiskommunikatsiooniga, mis inimkõrvale meie kuulmise omapära tõttu on dešifreerimatu. „Teadlased olid täide viimas üht inimkonna suurimat unistust – rääkida loomadega, aga ilmselt oleks parem olnud, kui me oleksime neid ka kuulata üritanud.“

Loomad on sotsiaalsed

Et sellest mõtlemisest välja kasvada, tuleb püüda vaadata ülejäänud loomariiki sama täieõiguslike ja iseseisvate elukeskmetena, kui oleme harjunud nägema ennast. Siis saab taasavastada, et mitte teised loomad pole siit-sealt inimese sarnased, vaid et inimese teeb omamoodi eriliseks meie loomsus, nagu see on iga teise looma puhul. Kogu see erilisus on loomaks olemise tunnus, s.o loomaks olemise juurde kuuluv, evolutsiooni käigus arenenud närvisüsteemide, meeleelundite, sotsiaalsuse jm võimekus maailmaga lävida ja olla omamoodi. Sotsiaalsust, üksteisega arvestamist, interaktsioonide komplekssust ja nüansirohkust on loomariik niisiis pilgeni täis. Suur osa põhjustest, miks üksteise suhtes moraalselt käituda, kehtib lähemal uurimisel ka teistele liikidele. Üksteisega arvestamine on sisult ökosüsteemi definitsioon. Lõppude lõpuks on moraalsus lihtsalt veel üks nendest omalaadsetest maailmaga lävimise võimetest, mis samuti ei ole sugugi ainuomane vaid inimesele.

XXI sajandil on in situ loomade uurimine taas suuremat tähelepanu ja rahastust pälvinud. Üsna irooniline, arvestades, et metsikuid loomi inimtegevusest puutumata elupaikades on alles jäänud kaduvvähe. Loomade perspektiivide, kultuuride ja tavade mõistmiseks tuleb neid vaadelda nende loomulikus keskkonnas – nende elupaigas. Ka raamatu „Metsikuks kasvamine“ kirjutamise ajal külastab Safina kolme in situ teadustööd tegevat teadlast ning saab osa nende ekspeditsioonidest loomade juurde. Raamat on selle alusel jaotatud kolmeks osaks: perekonnad kašelottide juures, ilu aarapapagoide juures ning rahu šimpanside juures. Lühikokkuvõtteid nendest loomadest ja raamatu järkudest ma siinkohal tegema ei hakka. Selle asemel soovitan palavalt „Metsikuks kasvamine“ kätte võtta ja rännakule asuda.

Kultuur on kompleksne nähtus ka vaid üht liiki vaadeldes, rääkimata mõiste laiendamisest loomariigi nii kirevale perekonnale. „Metsikuks kasvamine“ mõtestab loomade kultuuri lahti mitmeti: arvukate viidetega loomadega tehtud eksperimentidele ja avastustele, loomade ja nende uurijate otsekontaktist inspireeritud situatsioonikirjeldustega, aga ka filosoofilise mõtiskeluga.

Nagu juba mainisin, kasutab Safina mitmel korral võimalust astuda kultuuri kui evolutsioonilise nähtuse üle juurdlemisega ka paljude evolutsiooniteoreetikute kandadele, minnes sedavõrd kaugele, et väidab kultuuri olevat naturaalse ja seksuaalse selektsiooni kõrval kolmas suur selektsiooniajur. Nii võimas, et tüürida geneetilist mitmekesisust ja liikide teket.

Evolutsioonibioloogias on kivisse raiutud, et peamiseks liigilist lahknemist esile kutsuvaks nähtuseks on geograafiline isolatsioon. Kultuurilisele isolatsioonile ei ole seni suurt tähelepanu pööratud. Safina püstitabki ketserliku hüpoteesi, et kui populatsioonid isoleeruvad üksteisest ka kultuurilistel põhjustel, nagu näiteks kašelotid oma klannistumisega või paljud liigid toitumis­eelistuste kaudu, siis on evolutsiooniteoorias kultuurile seni omistatud katastroofiliselt vähe tähtsust. Kultuur võimaldab geenidest palju kiiremat käitumuslikku adaptatsiooni, millel on tagasiulatuvad mõjud ka geenidele. Ja tõepoolest, miks ei peaks nii plastilisele nähtusele, nagu on kultuur, kehtima evolutsioonilised seaduspärad? Kust üldse pärineb vastupidine arusaam, kui mitte inimese enese­imetlusest? Kui kogu elu arengulugu püüab vastata küsimusele, kuidas paremini elada, kohaneda ja hakkama saada, miks peaks olema teisiti kultuuride avaldumisega? Safina sõnadega: „Vajadus on leidlikkuse sünnitusosakond.“

Geneetilise, liigilise ja elupaikade mitmekesisuse kõrval on kultuurilise mitmekesisuse tähtsus loomade uurimises, kogu ökoloogias tõsiselt varju jäänud. Seda eriti looduskaitsebioloogias, aga ka keskkonnakaitses. Asjaolu ilmestavad näiteks paljud luhta läinud katsed taastada looduses hävinud liikide asurkondi tehistingimustes kasvatatud või mujalt toodud liigikaaslaste taasasustamisega. Loodusest kadunud asurkond ei ole mingi sama koodiga biomass või kude, mille mõnda biotoopi süstides populatsioon taastub – väga paljude liikide puhul on kohalik asurkond kohanenud ja õppinud oma elupaigas elama kultuurselt, s.t kandes endas ja võttes manalasse kaasa infot, mida liigikaaslaste geenides ei sisaldu.

Inimeste arusaam mitmekesisusest on seega küllaltki iganenud ja lihtsustav. Oleme harjunud mõtlema, et seni, kuni maailmas on kašelotte, šimpanseid või lendoravaid ja kas või vähesel määral nende elupaiku, ei ole nad välja surnud. Tegelikkuses on enamik nende kultuuridest populatsioonide hävides igaveseks kadunud. Liikide kultuuriline vaesumine industriaalse inimtegevuse tagajärjel on planeedi elukõlblikkuse ja metsikute olendite arvukuse vabalanguses vahest suurim tragöödia. Kašelottide uurija Shane Gero, keda autor raamatu kirjutamisel külastab, ilmestab seda nii: „Inimesed või mitte, kultuur on rida vastuseid küsimusele, kuidas jääda ellu. Kaota perekonna teadmised, kuidas nt Kariibidel kašelotiperena ellu jääda ja kogu kašelottide elukangasse tekib auk. Kaota piisavalt suur hulk perekondi ühes klannis ja kaob terve pilt. Kaob liigi võimekus ellu jääda. Kaota piisavalt palju liike ja enam polegi vaja Marssi koloniseerida, sest Maa on ise piisavalt tühi ja surnud.“

Kašelottide ja enamiku teiste vaalaliste arvukus on viimase kahe sajandi jooksul inimhuvide tõttu vähenenud katastroofiliselt. Ainuüksi XX sajandil tapeti maailmas mitte vähem, aga tõenäoliselt rohkemgi kui kolm miljonit vaala. Mõned riigid, näiteks Jaapan, kütivad neid üle ookeanilaiuste kümneid miljoneid aastaid ühislaule loonud, oma keelte, perede ja kultuuridega imeloomi tänapäevani. Oma erakordselt tundlike meeleelundite, aga ka omapäraste toitumisharjumuste tõttu ei ole maailmamerre jäänud ühtegi paika, kus need ökosüsteemide tugiliigid saaksid elada väljaspool inimmõjusid nagu kaubalaevade mürafoon või mürgistunud toidubaas.

Tähtis on ilu

Kuid käesolevat katset Carl Safina „Metsikuks kasvamisele“ au teha ei soovi ma lõpetada masendaval toonil. Selle asemel soovin lõpetuseks kirjutada lühidalt ilust. Safina küsib läbi raamatu jooksvalt, miks on ilu looduses nii laialt levinud ja nii mitmes mõttes ülevoolav. Mitte üksnes külluslik, vaid igati täieõiguslikult naudingut pakkuv ka neile silmadele ja kõrvadele, kellele see meie arusaamade kohaselt ei saa olla mõeldud? Näiteks õistaimede, paljude putukate või ka troopiliste kalade välimus on inimese, aga kindlasti ka paljude teiste loomade jaoks selgelt väga esteetiline ning kaunis, kuigi nii palju kui teame, on kõik see külluslik värvikirevus, mustri- ja sümmeetriarohkus bioloogiliste markeritena ette nähtud vaid väga kindlate adressaatide kõnetamiseks.

Võib minna ka ilusatest olenditest kaugemale ja mõtiskleda nagu Carl Safina, et miks on nii imetabane, nii meeliülendavalt kaunis näiteks meie galaktika või täiskuu pale pilvitul suveööl oma täiuses? „Metsikuks kasvamise“ ilu käsitlusest koorub soov näha ilu elule enesele omase tunnuse ja universaalse nähtusena. Safina usub ja pean tunnistama, et ka minu hinges puudub kahtlus, et ilusad loomad teavad, et nad on ilusad. Mõelgem mis tahes isasele värvulisele, kes peamiselt just esteetikaga – nii visuaalse kui ka helilise ja dünaamilise esteetikaga – tagab seksuaalse selektsiooni. Kõik need kaunid linnud, aga ka kalad ja teised, peavad teadma, milline on ilus olla, kuidas näeb neid võimalik partner, aga ka rivaal. Aimu annab ka asjaolu, et emaste loomade suur eelisõigus ja tihtipeale absurdselt kapriisne valivus, mis looduses ongi suuresti seksuaalse selektsiooni peamiseks toimimisviisiks, on juhtinud evolutsiooni looma nii ilusaid vorme, välimust, kombeid ja paaritumisrituaale. Iga aara teab, et ta on ilus, kinnitab Safina. Ja aarat silmates ei ole võimalik temaga mitte nõustuda.

Esteetika on valikuprotsessis ülioluline, määrav. Esteetiline taju pakub naudingut. Kui me näeme, kuuleme või kogeme midagi, mida tõlgendame ilusana, vallandab see ajus heaoluhormooni dopamiini. Niisamuti ka teistes loomades. Laululindudel tekitab vallandumise laulmine. Safina sõnadega: „Linnud on õnnelikud, sest nad laulavad ja nad laulavad, sest nad on õnnelikud.“ Ilu, ilu enda pärast on see, mille loodus on välja kujundanud tasustama hea tundega. Miks see nii on, jääb meile lõpuni mõistmata, ent et see nii on, on selge. Ka inimesele on laulmine ja tantsimine seotud väga ürgsete aju osadega, mis tõestatult tekitavad meis heatundehormoonide vallandumise.

Autor oletab: ehk on asi selles, et laul ja tants on nii vanad – palju vanemad, kui inimesed, vaalad või kümneid miljoneid aastaid Amasoonias puulatvades lennelnud aarapapagoid. Vahest vanemad kui frontaalkorteks. Ilu ja kultuuri seob autor taas ketserliku väitega, et kui kultuurilisest selektsioonist ehk sotsiaalselt õpitud ja edasi antud eelistustest piisab liikide tekkeks, siis ehk areneb kultuuri kaudu ka ilu. Näiteks paljude noorte emaslindude partneri valik võib sõltuda teiste, vanemate ja kogenenumate emaste pealt õpitud valikutest, kus ilusaks peetakse seda, mis on moes. Värviline sulg, mardika kattetiib või lilleõis iseenesest ei ole ilus. See on signaal, mille tajumine ilusana nõuab hinnangu andmist. Ilu ei ole asja sisemine omadus, vaid kellegi mõistuses loodud tähendus, aisting.

Aju pakub meile hinnangu, et miski on ilus, aga annab ka impulsi: vali ilus! Ilu on läbi põimunud ellujäämisega. Seepärast peame tihti ilusaks asju, mis suurendavad ellujäämist, nt hästi korras ja puhastatud karvkate või sulestik. Aga sel aistinguhetkel me ei mõtle kõige selle ratsionaalsuse peale. Ei kaalutle, vaid valime puhtast esteetikast lähtuvalt. Ilu ja ilu nauding on universaalsed, elus olemise juurde kuuluvad nähtused, millel on mitmesuguseid evolutsioonilisi põhjendusi.

Veel üks aspekt, mis teeb „Metsikuks kasvamise“ mitte üksnes informatiivseks, vaid ka ääretult nauditavaks, on keelepilt. Suur osa „Metsikuks kasvamisest“ on uuringute, eksperimentide ja autori tähelduste kõrval kirjutatud detailse loomapäevikuna, tulvil etoloogilisi tähelepanekuid, olustiku- ja situatsioonikirjeldusi, eriti rõhutades uuritavate loomade individuaalsust ja isikulisust. Nii tekib kuvand konkreetsetest kašelottidest, aarapapagoidest, šimpansidest jt kui raamatu tegelastest – isikutest, mitte uurimisobjektidest. Safina stiil on rikas ja liuglev ning tulvil täppissõnu. Kirjeldatavate olukordade vahetuks ettekujutamiseks ning detailide peensusteni jälgimiseks vajab ilmselt ka väga hea keeleoskusega lugeja siin sõnastiku abi.

Raamat on siiski kirjutatud silmas pidades laia ja ka bioloogiliste süvateadmisteta lugejaskonda. Kindlasti on tekst põnev ka loodusteaduste taustaga lugejale. Püüan lõpetuseks teieni tuua ühe kauni ja holograafilise olukorrakirjeldusega lõigu aarade öisest vaatlusekspeditsioonist. Liiginimetused on siin tõlkes omavolilised, kuna ma pisut kahtlen, kas neile eesti vasteid üldse leidub: „Kui öö ennast magama sätib, võtame meie kohad sisse. Istume oma binoklitega küllaltki mugavalt hea vaatega roostikku kasvanud vana jõesängi poole, mille ruske beežika saviga tasandiline ja murenenud rannajärsak hästi näha on. [—] Öö varjude tõustes ja hommiku silmalaugude avanedes hakkab maailm rääkima oma igapäevast loomislugu. Ma ootasin midagi põhjapoolkera kevadisele metsale omase plahvatusliku koidukoori taolist, ent siin tõuseb päike aeglasemalt. Ja nii ka koorilaul. See algab leelotamisega. [—] Koidu peamine meditatsiooni helirada algab teravnokk hokodega, kes hüüatavad nii: hinga sisse. Hoia. Hinga välja ja iga väljahingamisega saada välja sügav, resoneeriv vuuuuuuhh! justkui ülisuur tuvi. Samal ajal kui hokod oma jõeoru poole kudrutavad, kostab nende meditatiivsest helinast üle kolm pehmet, tungivalt kaeblikku vilet – need on lainjas tinamute arglikud sedastused. Need kaks hüüet kuidagi kõnetavad mu mõistuses üksteist, sulandudes kokku kauneimaks heliks, mida olen eales kuulnud. Nende aeglane rütm kõlab nagu kogu metsa hingamine.“

„Metsikuks kasvamine“ loob ühendusi teadusliku ja tunnetusliku, avastatud ja avastamisele kuuluva, inimliku ja loomaliku, kultuurse ja ratsionaalse, eetilise ja esteetilise vahel. Suure ja samal ajal lihtsasti mõistetava sisu­tiheduse ning kaaluka, antropotseeni ajastul üliolulise sõnumi poolest pakub see nii uut mõistmist kui ka ilmestab vajadust mõista rohkem. Õhku jäävad küsimused, mis annavad alust koguni spirituaalseks käsitluseks, viidates mingile veel sügavamale ellu kootud põhjendusele kõrgema kommunikatsiooni ja interaktsiooni järele – looduse modus operandi –, mida teadus veel käsitleda ei oska. Kas mitte ei ole lilledele kasulik, samuti inimesele ja teistele loomadele paista ilus, et me neid eelistaksime ja paljundaksime? Või me ei ole veel avastanud, et nad teevad seda meelega? Ehk on ilu – autori sõnadega „armastuse kehastumine“ – liikidevaheliste superkultuuride ehitamise keel. Carl Safina püstitab moraalse aksioomi, mis avab tee uuteks mõtisklusteks ja filosoofiaks loodusteadustes: „Asi on õige, kui see lisab või toetab ilu.“