Jim Ashilevi lavastuses „13” muutub kaootiliseks teismeliste kambaks Von Krahli kursus: see on see Viljandi kultuuriakadeemia teatriõppe VIII lend, mis tegutseb nüüd Von Krahli teatris – kui mõnele veel meelde pole jäänud. Nendele lisaks mürgeldab laval ringi näitleja ja lavastaja Mart Koldits, kelle umbes kümneaastast vanusevahet kraalikursuslastega on päris vaimukalt ära kasutatud. Need 13aastastest 10-20 aastat vanemad näitlejad on saanud kõigega päris veenvalt hakkama: laval on tõelised mürgeldavad mürsikud ja kui ma neid nägupidi juba ei tunneks, petaksid ehk isegi ära. Lisaks mürgeldamisele ei saa Von Krahli kursus üheski lavastuses üle ega ümber muusikast: seekord on stseeniraamistikuks korralik trummiorgia, kus pekstakse kõike, mida peksta kannatab, ning erisuguste pottide saundidest kokku keeratud supp kõlab nagu noorus, nagu iha, nagu jõud. Ning selle iha jõul peab lapsest saama täiskasvanu, segaduses meelte vaigistamiseks end trummidel poolkurdiks tagudes.

Nagu on kavalehe intervjuus öelnud Jim Ashilevi, on varases teismeeas inimesed „natukene nagu mutandid. Nad meenutavad veel näojoontelt-kehahoiakult ja olemiselt nagu last, aga nende huvid ja jutud ning tegemised on täiesti teisel pool seda piiri”. See mürsikuiga on, tõesti, inimese elus väga kummaline aeg: aru ei saa mutandist ei vanemad, teised inimesed ega enamasti ka ta ise. Ma jubedalt kartsin, et ei oska oma pojaga midagi peale hakata, kui ta jõuab lapse ja täiskasvanu vahelisele hämaralale. Kas ta haugub igale asjale vastu, mis ma ütlen? Kas ma olen piisavalt cool ema või on piinlik minusugusega koos üldse kusagil nägu näidata? Tegelikult pole need üldse olulised küsimused. Lapsest ei saa vuntsikarvaudemetes ja vistrikuline Bert (koomiksist „Berti päevik”) üleöö, vaid see läheb sujuvalt: kui oma pisikese ning siis enam mitte nii pisikese järeltulijaga normaalselt läbi saad – see eeldab seda, et temaga suhtled, tema mõtete ja tegemiste vastu huvi tunned –, siis on kõik okei. Vähemalt ideaalis – räägin siin nagunii oma kogemusest ja üldistades. Mutandikesta all on teismeline üks siiramaid ja tundlikumaid olevusi, kes seda ainult jumala eest välja näidata ei tohi, sest pead olema selline nagu teised – ning teised ju samuti varjavad oma õrna poolt. Või pead olema võimalikult teistsugune, mis teeb lõppkokkuvõttes sama välja.

Miks ma teismeliste hingeelust nii pikalt räägin? Eks ikka sellepärast, et lavastust „13” saab vaadata nii mitut moodi. Täiesti vabalt võib seda vaadata üleolevalt, ent armuliselt positsioonilt, usun, et ka seda tehti. „No on ikka idioodid! Seda on naljakas vaadata. Hea, et mina selline ei ole/pole olnud. Muidu oleks küll piinlik!” Kui selline vaataja näeb mõne etenduse stseeniga sarnast situatsiooni järgmisel päeval Viru keskuses, siis ta kirtsutab nina ega oska seda eelmisel päeval kogetuga võrreldagi, tal ei tule seos ilmselt pähegi. See, mis toimub teatris ja mis toimub päris elus ning kuidas nendele toimumistele reageeritakse, on kindla käega lahutatud. Mis on lubatud ühele, pole kindlasti lubatud teisele. Ja vastupidi. Teater ja elu on lahutatud sama konkreetse joonega nagu mina ja teine, normaalne ja ebanormaalne, oma ja võõras. Kavalehe intervjuus (sama intervjuu, mida enne tsiteerisin; juunis ilmunud ka ajalehes KesKus) räägib Merle Karusoo, kes 32 aastat tagasi lavastas „13” eelkäija „Me oleme kolmeteistkümneaastased”, kuidas teismeaeg on köielkõndimine: „Kui hakkab see pubekaiga, selle algus – see on ju üks haige periood. Ja väga ohtlik, nagu köielkõndimine – nii kerge on kukkuda teisele poole. (…) küllap see aeg ikka determineerib väga palju”. Pärast kukkumist läheb natuke lihtsamaks, ükskõik kuhupoole kukkuda. Kas „rumalustest” distantseeritud „normaalseks” täiskasvanuks või – kuidas seda nüüd kõige paremini ütelda – huvitundvaks täiskasvanuks.

Normaalsed täiskasvanud ongi normaalsed inimesed, kes vaatavad enda omast erinevat maailma, sealhulgas teismeliste veidra mõtte- ja tegudemaailma kunstilist väljavõtet teatrilaval umbes sama pilguga, nagu nad vaatavad ahve loomaaias. Naljakaks teeb ahvide käitumise see, kuidas nad nagu püüaksid inimese moodi käituda, aga on seda tehes kohmakad ja totakad. Nauditavaks teeb ahvide etenduse see, et nende pingutus olla inimeste moodi nagu õigustaks inimkäitumise ülimuslikkust. Õigustust on tarvis selleks, et osavamalt suruda maha tunnet, et kõik on tegelikult hoopis keerulisem, valem ja kaootilisem, kui „normaalsus” üritab endast muljet jätta. Maailma vastu huvi tunda on ohtlik, sest kõigutab inimese positsiooni. „Ebanormaalsed” inimesed tunnevad rahumeeli huvi, sest ebakindlus on huvitav, minapildi paaniline taaskonstrueerimine aga ebahuvitav.

Räägin muidugi tendentsidest, mitte ei jaota tõsimeeli inimesi normaalsuse ja ebanormaalsuse gruppi. Aga Merle Karusoo metafoor täiskasvanuks saamisest kui köielkõndmisest on väga tabav: eriti see osa, et alla kukud igal juhul (mitte et ta seda otsesõnu oleks öelnud, ma siin tõlgendan ehk natuke meelevaldselt). Nii et me ei saa täiskasvanuks, me ei saa 13aastast mina jätta seljataha. Me saame teda ainult hoida kapis, olla kapi-13aastased. Samuti saame olla kapilapsed või kapinoored. Ükskõik, kas me seda varjame või mitte: kõik, mis on olnud, jääb. Kas kappi või siis kapist välja – viimane variant on muidugi märksa lõbusam. Ei kahtle ju keegi, et poole toredam on olla noor pensionär kui Eestis kahjuks veel liiga levinud kapinoor pensionär, kes ei saa enamikku asju teha, kuna „ta on selleks liiga vana”.

Kui keegi on nüüdseks juba ära unustanud, siis selles arvustuses räägitakse Jim Ashilevi lavastusest „13”. Lavastuse dramaturgid on Tallinna ja Tabasalu koolide seitsmendate klasside õpilased, kes kirjutasid ausalt oma elust, ning nendest juttudest pani lavastaja kokku n-ö ülevaate teismeliseelu probleemidest. Esimesel katsel lavastusest rääkida jõudsin, nagu eelmise lõigu lõpust näha, 13aastastest alustades sujuvalt pensionärideni välja. See tõestab jällegi, et selles lavastuses, mida Kultuurikatla aias nägin, ei räägitud üksnest inimgrupist või -grupiga, kelle passis on sünniaastaks märgitud 1999. Räägitakse kõigiga, kes on maailma avastamise eas – ning see iga võib vabalt kesta surmani. Muidugi ei harjuta keskmine 40aastane naine enam koos sõbrannadega tomati peal suudlemist, ei kilju ennastunustavalt riidepoes, ammugi ei istu ta koolitunnis ega punasta klassivenna kahemõttelise märkuse peale. Küll aga kohmetub seesama 40aastane, kui ta on omast arust hea nalja teinud, aga keegi ei naera, kindlasti ta püüab vahel kellegi tähelepanu, kevaditi ta armub, sügisel on enesega pahuksis (aastaaegade paigutus juhuslik). Nii et kui naerame 13aastase üle, naerame iseenda üle. Kui me seda ka tunnistame, pole me kalgistunud. Pole nii lihtne tunnistada hirmu läbikukkumise ees, olla ikka ja alati haavatavad, aga kui palju rohkem on maailmal tundlikule ja huvitundvale inimesele pakkuda.

Ometi ei taha ma 13aastase mentaliteeti universaalseks tirides põlvkondade eripära ees silmi nüüd päriselt kinni pigistada. Samuti on olemas ajastu eripära. Aga see kõik on ikkagi väga suures osas vormiline: praeguste teismeliste (muidugi mitte ainult teismeliste) interneti- ja nutielu, „laigi”-põhine sotsiaalse positsiooni ülesehitus, vahendatud suhtlemine (Facebooki chat teises toas istuva sõbraga, tunnete väljendamine Youtube’i lingi kaudu) kannab ikka sama sisu, mida kandis vahetu suhtlus ja otsesem silmside nutitul ja netitul ajastul. Jah, võib-olla on inimesed mõnevõrra isoleeritumad ja üksikumad, ei ole nii palju tegelikku ühispinda, et saada signaalidest aru, aga inimese ihad ja pained on nii paindlikud, et liiguvad ühtmoodi vabalt ümbrikukirja ridade vahel, läbi telefonijuhtme, üle interneti, kuidas tahes. Inimestel on alati olnud raske – kui mitte võimatu – üksteist mõista. Põlvkonnad, ajastud ja muud sellised
pisiasjad ei mõjuta seda kurba (samas ka rõõmsat: see ju elu huvitavaks teebki) fakti just eriti palju.

Teen veel viimase katse rääkida sellest vaimukast ja stiilsest lavastusest, mida käisin Katlaaias vaatamas. No eks ma ole sellest kogu aeg rääkinud, aga head asjad kipuvad mõjuma nii, et spotlight kipub detailide pealt üldisele keerama. Ka see, et mõni detail ei meeldinud nii väga kui mõni teine, ei ole siis enam oluline. Ent üldjoontes jättis Ashilevi lavastusstiil väga hea mulje: vorm tegi sisule peaaegu täistabamuse. Eriti mõnus oli see, et peaaegu kogu aeg oli ikka väga naljakas: ega see, et nalja taga on (valus) tõde, nalja ju ära võta. Nii et, jah, huumor klappis väga hästi ja Von Krahli kursusega on ka klapp olnud alati üsna hea. Olen neid laval palju näinud ka, hea ja tuttav tunne tuleb.

Lavastuse suurim pluss on minu arvates see, mida Andres Laasik peab Eesti Päevalehe arvustuses just lavastuse suurimaks nõrkuseks: „„13” käib ringi mööda väikeseid teemasid, väikeseid probleeme, aga midagi suurt ei suudeta neist kokku aretada” („Kolmeteistaastane taob kõvasti trummi”, 14. VI Eesti Päevaleht). Minu arvates see iga hinna eest „suure aretamine” on teatris just jube tüütuks läinud. Kõik need metatasandid võiksid vahelduseks metsa minna (võib-olla seda lugu või linnalegendi, kuidas Eesti Päevalehe keeletoimetaja olla kellegi artiklis muutnud „metatasandi” „metsatasandiks”, võiks käsitleda hoopis prohvetliku märgina, mitte ülima jaburloona) ja aretamise asemel võiks lasta suurel ise areneda. Kogu selle aretamise peale saab teatrist lõpuks mingi nii peen tõukoer, et kukub iga aevastuse peale pikali ja haukuda ka ei oska. Kui ebaloomulikkuse (ebaloomalikkuse) aretamine muutub eesmärgiks omaette, siis pole õige asi. Ma ei usu, et on olemas midagi sellist nagu „aretatud suur”. Suur areneb ikka ise. Olgu, see pole ilmselt päris see, mida Laasik silmas pidas, aga, jah, (tänapäeva) teismeliste probleemid ongi pealtnäha väikesed (armu-, kaalu-, kooli- jne probleemid), aga viitavad kõik edasi ning need omakorda edasi, nii et väike kasvab suureks enne, kui ta sellest isegi aru saab. Ja saab sellest aru enne, kui ta suureks kasvab.

Aga nüüd on ehk ahvidest, teismelistest, koertest ja muust olulisest räägitud küll. Lõpetuseks ütlekski, et Ashilevi „13” oli robustselt stiilne krants, kes n-ö tõstis iga puu juures jalga ja jättis teistele krantsidele pealtnäha igapäevaseid sõnumeid, aga kui need kõik kokku lugeda ja lugeda kokku ka ridade vahed, siis saab sellest kokku midagi märksa enamat kui ühe korraliku naerudoosi. Ning isegi need, kes saavad ainult naerda, on juba saanud palju.