Kolm aastat tagasi laienes Eestis avalikuks poleemikaks mure, et metsi, see tähendab, poolt meie riigi pindalast, ei majandata ametlikule metsapoliitikale (1997) vastaval säästlikul moel. Selle eest vastutav keskkonnaministeerium on kriitikat tõrjunud: metsa tulevat raiest hoolimata isegi juurde ning loodus- ja kultuuriväärtused olevat kaitstud.¹ Riigi kurss metsanduses jäi samaks ja pingeseisund muutus krooniliseks. Varasemate aastaülevaadete^2,3 jätkuloos selgitan, et hangunud tüli varjus toimuvad mõjukad ühiskondlikud ja kultuuriprotsessid.

Eesti metsa kohta tõi eelnenud aasta vähe uut teavet. Jätkus tuntud muster: tööstus ja raied kasvasid ning erametsad libisesid füüsilistelt isikutelt suurfirmade kätte, samal ajal kui metsaloodus, kultuuripärand ja maakogukondade elukeskkond taandusid. Uudseim oli ehk keskkonnaagentuuri 19. veebruari seminar Eesti metsade majandamisest Euroopa Liidu kliimapoliitikast lähtuvalt – neid ettekandematerjale⁴ soovitan süvahuvilistel küll vaadata. Madis Raudsaar tutvustas seal arvestust, mille kohaselt vastaks praeguste metsamajandusvõtete ja puidutööstuse juures süsinikuheitelt kliimaeesmärkidele aastane raiemaht (kuni) 9–10 miljonit m³ tüvepuitu (aastatel 2021–2025). Enn Pärt aga näitas, et kõik praegu kasutatavad raiete kavandamise viisid viivad lähikümnenditel metsade puidutagavara ja juurdekasvu vähenemisele. Seda ka juhul, kui raiemaht langetada kohe pikaajaliselt ühtlasele tasemele (10–11 mln m³/a). Maikuus lisas Enn Pärt arvutuse, et puidutagavara ei väheneks, kui raie jääks 9 miljoni m³/a suurusjärku.⁵

Nende arvude võrdlus praeguste raiemahtude (keskkonnaagentuuri hinnangul 2018. a 12,5 mln m³ tüvepuitu) ja puidukasutusmahtudega (2017. a 16,9 mln m³) osutab, et seni teiste metsanduse väärtusvaldkondade arvel paisunud majandus vajab niikuinii pööret ressursisäästlikkusele. Tööstus on aga jätkuvalt orienteeritud kasutusmahtude 3–5% aastakasvule kõigi peamiste sortimentide puhul.⁶

Seega koonduvad metsapoleemika eri vaatenurgad lõpuks elukeskkonna õiglase ümberkorralduse küsimuseks, millele Eesti ühiskond otsib, aga ei leia või ei taha anda vastust. Tulutust otsingust saab suhtluse tühikäik, lausa rähklemine. Kolmanda otsinguaasta ülevaate kirjutamine kujuneski parajaks kunsttükiks, sest tühikäigu peategelastena nägin inetust ja moraali – niisiis kultuuri- ja mitte metsateemasid. Loodusteadlane saanuks siin distantseeruda, kirjeldades väikese Eesti metsatüli näiteks inimeste ja inimgruppide vahelise konkurentsi, keskkonna kandevõime ja ohuolukordade analüüsiks ebapiisava intellekti vaatenurgast. Ent nii nagu teadlane ei pääse ise loodusseaduste käest, tuleb tal looduse seisundit käsitledes mõista ka seda mõjutava rahva moraalseid valikuid ja õppida kunsttükke.

Meediapuugid levitavad ajuhaigusi

Teadliku valikuna olen püüdnud oma ülevaadetest jätta välja parteipoliitilised ja eksitamiseks mõeldud meediamanipulatsioonid. Nende üks alatüüp paistab metsapoleemika püsides aga niivõrd sagenevat, et väärib näidet lugeja vaktsineerimiseks. Nimelt ahvatleb maailmavaadete põrkumine konstrueerima ideoloogilisi vaenlasi,⁷ kelle ainuski kohmakus tundub väärt võimendamist skandaaliks. Ka isikukriitikal ja hukkamõistul on metsapoleemikas oma koht, aga eelistan reserveerida selle inimestele, kelle tegevus süstemaatiliselt kahjustab metsi ning sellega seotud inimarengut ja väärikust – eriti kui nad vastutavad vastupidise eest.³

Niisiis taktikalise meediakäigu näide. Vaevalt oskas Valdur Mikita 2017. a hakul arvata, et kui ta näitlikustab oma ideed metsatehingud avalikustada isikliku äpardusega,⁸ siis poolteist aastat hiljem tulistab Postimehe reporter selle talle mürgisena rindu. Rahvale kuulutati, et kirjanik – kes oli just avaldanud metsanduskriitilise raamatu „Eesti looduse kannatuste aastad“ – müüb ise maha põlismetsi ega oma nendega emotsionaalset sidet.⁹ „Uudise“ taga olev meedia­taktik teadis, et veebiportaalidest läbi jooksvat pealkirja loevad sajad tuhanded ja sisu kümned tuhanded inimesed, aga metsaregistrit uurivad või Mikita käest tihkavad küsida üksikud (ja õiendi mõju oleks niikuinii marginaalne ja originaal unustatud). Mina kontrollisin mõlemat allikat ja toon õiendi koos pühendusega taktikule, kelle isik ja motiivid on teada.

Jutt käis valdavalt 75-aastasest kõdusoo-segametsast, mis oli tekkinud Eesti Vabariigi ajal kraavitatud madalsoo metsastumisel. Ökoloogiliselt niisiis uudiskooslusest, kus üldjuhul ei leidu põlismetsa loodusväärtusi. Tekst moonutas ka kirjaniku mõtet, et kodust kaugel asuva metsaga on tal nõrgem emotsionaalne side kui kodumetsaga. Pealkirja raamistus aga ei vastanud sisule, mille kohaselt oli metsa kaotus sant isiklik kogemus.

Vaktsineerimine tehtud, suundume pärismaailma.

Võim pööras pilgu ära

See, mis täpselt juhtus keskkonnateemadega 2019. a märtsikuistel riigikogu valimistel, väärib teadusuuringut. Iseseisvuse taastamise järel pole loodus kunagi pälvinud valimiseelsel aastal suuremat meediatähelepanu, rahval pole kunagi olnud kõrgemat keskkonnateadlikkuse enesehinnangut.¹⁰

Valimisdebattideks jäi sellest aga järele vare, kus paari rohelise viigilehe taga pesitses suurte erakondade rahulolu metsatööstusega.¹¹ Valimistulemus ja järelmid saidki ühesed: rahvas ei andnud seadusandjale üldse mingit metsa- ega laiemalt keskkonnapoliitilist mandaati. Kandidaate ja valijaid ei elavdanud isegi intriig, et metsatöösturid ja keskkonnaühendused olid reastanud erakonnad metsasõbralikkuselt vastupidises järjekorras.¹² Eesti vormistas vastuolulisel ja Euroopas anomaalsel moel faktiks keskkonnapoliitilise ükskõiksuse ning edasine kandideerib juba folkloorirubriiki „Ise tegi“.

Niisiis, valimiste järel asusid valdkonda juhtima uus partei ja keskkonnaminister, aga kadus ka ministri plaan metsandusse muutus tuua. Paar nädalat pärast ametivannet kõneles Rene Kokk „metsameeste“ ebaõiglasest kohtlemisest, praeguste raiemahtude optimaalsusest ja neid ületavast juurdekasvust.¹³ Selliste mõttekäikude käilakuju oli seni ekskantsler Andres Talijärv ehk inimene, kelle tegevus metsatüli üldse põhjustas.³ Tähelepanu väärib liikumise Eesti Metsa Abiks kirjeldus, kuidas neid 15. aprillil keskkonnaministeeriumis kevadise raierahu arutelul naeruvääristati,¹⁴ sest raierahu oli selleks ajaks ministri viimane sõelale jäänud metsakaitsemõte.¹³ Ministrile saadeti veel mitu avalikku pöördumist Eesti metsalooduse kaitseks, neist suurimad 28. mail 145 turismiettevõtjalt ja 26. juunil 50 loodusfotograafilt. Ent suvi tuli ja läks, metsades laulsid masinad, minister hoidus otsustamisest¹⁵ ja kuluaarides kõneldi tema paljudest kohtumistest metsatöösturitega. Juulipalavuses üllitatud riigi raportit metsalindude arvukuse ulatuslikust vähenemisest¹⁶ ajakirjandus isegi ei märganud.

Juuni tõi vastuolulise õpikunäite, kuidas turukonjunktuuri muutus veenab poliitikuid mõne kuuga asjas, mida keskkonnateadlased ja -ühendused on seletanud aastakümneid ja majandusteadlasedki üle kümne aasta. Jutt käib Eesti põlevkivienergeetika jätkusuutmatuse ilmnemisest CO₂ saastetasude ja -kvootidega majanduses.¹⁷ Selle olid sünnitanud rahvusvahelised kliimakokkulepped – protsessid, mis keskkonnateadlaste hinnangul on niigi hambutud.¹⁸ Valitsus reageeris nädalaga, otsustades 13. juunil riigi rahaga doteerida … puidu masspõletamist Narva põlevkivikateldes! Vaevalt meenus neile iseendi varasem hukkamõist sellisele lahendusele või fakt, et keskkonnaühendused olid just kaevanud puiduenergia toetusskeemid Euroopa kohtusse.¹⁹ Samuti ei pööranud valitsus tähelepanu keskkonna- ja energiaühenduste hoiatustele.^20,21 Majandusminister Taavi Aas leidis hoopis aega avalikult lohutada pelletimagnaat Raul Kirjaneni, et ka tolle äri õitseb Euroopa maksumaksja rahakotil ja riik püüab tagada, et puidu hind teiste tööstusharudele ei tõuseks.²²

Need 2019. aasta poliitsündmused vihjavad Eesti arengus murrangule, mille tegelik ulatus avaneb minu arvates lähiaastatel. Läbi saab aeg, mil eestlased arvasid end looduslähedaseks rahvaks, kes ei korda arenenud lääneriikide vigu – mõni ehk pidas end sellevõrra paremakski. Juhtunu toetab pigem neid poliitikakäsitlusi, mille kohaselt on arenguvisioon kapseldunud rahvuslikuks majandushuviks ja -hierarhiaks.²³ Kapslist välja vaatama ei suuda ei valijaid ega poliitikuid panna isegi ilmselge kokkupõrge oma loodusrahva minapildiga²⁴ ega majanduse ühe peamise haru kriis.

Vahest seletab Mikita raamatute menugi lugejate põgenemine soovtõlgendusse, justkui lunastaks seenelkäik kahju, mida me rahvana teeme?

Teaduse ja tehnoloogia ilmapiir

Erinevalt keskkonnahoiust pääses teadus riigikogu valimistel pildile,²⁵ kuigi hõlptulu ei anna seegi ja teadlasigi saaks sildistada häälekaks vähemuseks. Teaduse tõusulaine annab metsapoleemikale kolm niidiotsa. Esiteks: Eestis julgetakse mugavustsoonist väljumisele mõelda küll. Miks ei võiks metsanduses otsitav ühiskondlik kokkulepe²⁶ samuti julge olla? Teiseks: praegused poliitikud ja ajakirjanikud peavad pisiriigi panust maailma teadusprogressi keskkonnapanusest tähtsamaks. Ehk saab sellest teaduseoptimismist siis mõne kiire lahenduse neile metsaküsimustele, kus teadusvastus on selge? Kolmandaks: vastukäiva info korral usaldab meedia rohkem tehnoloogilist reduktsionismi kui ökoloogilist sünteesi (vt ka²⁷). Näiteks muidu asjalikud arutelud puidu väärindamisest ja põlevkivienergeetika alternatiividest – üha tuleb meenutada, et need on lõigud vastavalt metsa hüvede parimast edendamisest ja vastutustundlikust kliimapoliitikast. Tervikpilti saaksid aidata hoida teaduste akadeemia ja president Kersti Kaljulaid, kellest sai 2019. aastal rohetehnoloogiate mõjukas eestkõneleja.²⁸

Eeltoodust paistab, et eestlane tähtsustab keskkonnamõistmise põhiteljel tehnoloogilisi majanduslahendusi rohkem kui rohelist elukeskkonda ja tervist. See võis olla täiendav asjaolu, miks ta metsa või looduse poolt ei valinud. Ja tuletab meelde meile, kes me ökolooge koolitame: konfliktides on kõik neli võimuinstantsi seni jätnud tõendamiskohustuse looduse poolele. Ökolooge tuleb järelikult õpetada ka sotsiaalsete konfliktidega tegelema, sh mõistma, millal ja kus sekkuda. Milleks õiendada juuraprofessoriga, kelle meelest „pole mingit kahtlust, et elu väljasuretamine maapiirkondades on suuresti seotud ülereguleeritud looduskaitsega“, mille „sotsialistlikud kontrollistruktuurid“ ründavad „regulaarselt ja sihipäraselt eraomandit ja eraomanikke“?²⁹ Metsas on mörinavabadus.

Hoiatasin juba kahe aasta eest, et riik liigub metsanduse kliimalahendustes teadlastega laupkokkupõrkesse.² Eelnenud kuudel kärgataski mitu korda. Ühe pommi lõhkas Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), kui kutsus maikuus kampaania korras „kliimakangelased“ raiesmikele puid istutama.³⁰ Teadus pakub vähemalt kahte vastust, mille alusel see kampaania liigitub rohepesuks, mitte kliimateoks. Rohepesu mängib nimelt just sellisele kiire mõtlemise veale, nagu korvaks täiendav „keskkonnasõbralik“ tegu juba tehtud keskkonnakahju. Viga paistab põhjustavat asjaolu, et inimesel pole evolutsioonis arenenud keskkonnakahju arvestamise heuristikut ja intuitiivselt kohandame siis arhailist liigisiseste suhete oma.³¹ Tegelikkuses muidugi liituvad nii inimeste raiskava elustiili, riigifirma metsaraie ning seda mitte vähendavate (halvemal juhul õigustavate) sõitude-käimiste keskkonnamõjud. Teiseks soovitan lugeda tänapäevast ökoloogiaõpikut ning teadvustada, et looduslikult arenenud metsade ökosüsteemiteenused, sh kliimaefekt, on kultuurpuistutest palju, sageli kümneid kordi suuremad.³² Arvestusele tuleb lisada metsaraie kiirus ja puude kasvu aeglus. Kujutlen võimalust, et istutatud puistutes soositakse edaspidi looduslikke protsesse, aga RMK retoorika seda ei kinnita ja talgurahvas ei oska sellele tähelepanu pöörata. Ma ei nuriseks, kui RMK premeerinuks „kuusepalgikangelasi“. Aga asutada pahaaimamatutest loodusesõpradest ülalmainitud poliitkapslit kaitsev partei …

Epitsentris mängib keskkonnaministeerium arengukavaga

Teadusleppe hülgamine näitas, et poliitikud saavad teadust eelarveargumendiga lihtsasti sisse-välja lülitada. Metsateemas toimis valimistalvel samalaadse lülitina ettekääne, et probleemid lahendab keskkonnaministeeriumi juhtimisel aastateks 2021–2030 koostatav metsanduse arengukava (MAK). MAKi start saigi uuenduslik: terve 2018. aasta veedeti lähteülesandeks valupunkte välja selgitades³ ning riik lasi lahendusprotsessi ja kaasamisvõtted kavandada eriteadlasel.³³ Tuleb huvitav sotsiaalteaduslik eksperiment, mõtlesin kevade hakul ja otsustasin Tartu ülikoolist juhtkogusse saadetuna käia, maksku mis maksab, kohal kõigil koosolekutel ja katsetada kõiki panustamisvõimalusi.

Esimene vaatus kestis kolm kuud, seejärel saadeti juhtkogu suvepuhkusele ja osakonnajuhataja Kristel Järve tegi Maalehele vahekokkuvõtte. Põhisõnum oli, et suurem osa lahendusettepanekuid käidi läbi, aga kesksed, nt raiemaht ja metsanduse kliimafunktsioon, jäid esialgu ühise vastuseta.³⁴ See sõnum pole iseenesest vale, kuid jätab tähelepanuta MAKi kui sotsiaalse protsessi, mis võib tulevikku rohkemgi kujundada kui üksik kokkulepe või erimeelsus. Huvigrupid ise rõhutasid, et suvepuhkusele mindi lõhestununa,^35,36 asjade käigus pettununa ning edasisest teadmatuses.^37,38

Säästan lugejat koosolekutel kogetud tõmbetuulte kirjeldusest, kuid pean õigeks avalikustada MAKi koostamist juhtiva keskkonnaministeeriumi käitumine. Selle raamistas juba jaanuarikuine tervitusvideo „Mis värk selle metsaga on?“ (leitav veebiotsinguga), mis rõõmsal toonil 2017. a vaimus statistikat moonutab ja annab mõista, et ministeerium ei tunnusta 2018. a probleemiloetelu. Probleemide eitamine selgitab ka suhtumist metsapoleemikasse kui suhtlemishäiresse.¹³ Koosolekud toetasid niisugust tõlgendust, kusjuures ametnikud ei häbenenud manipuleerida. Kutse „kliimakangelaste“ istutustalgutele pani moraalse kahvlina muigamagi. Aga sättida plahvatusohtliku kliimalahenduste arutelu ette teaduslikult küsitav tööstusmeelne ettekanne või teatada vahekokkuvõttena, et edasi töötatakse üksnes konsensuseni jõudnud lahendustega – niisugused jõuvõtted pole naljakad. Protestisin – ja ministeerium kõrvaldas mu MAKi edasisest teadusanalüüsist.

Katsejänes (mina) lõi seepeale riigi heas tahtes kõhklema. Äkki susserdavad meelega, et lõpuks oma kabinettides vabalt otsustada? Vahest on vana sõbrana kambas ka tööstusmeelne Erametsaliit, kes talvel poliitlobiga pool tööd juba ära oli teinud – veendes poliitikuid kogu metsandusotsuste paketti arengukavva jätma?³⁹ Kust mina tean. Küll näen, et võttestik sarnaneb keskkonnateadlaste kohtlemisega Rootsi metsanduse tulevikuanalüüsides – tõsi, seal anti neile „õiges suunas“ liikumiseks ka kõvasti raha.⁴⁰

Novembris selgub, mis lahenduse MAKi inimeksperiment saab. Mulle paistavad usaldusreservidena huvigruppide pragmaatilised ühisosad ja ühiskondlik visioon riigikantselei koostatavast strateegiast „Eesti 2035“. Näiteks võiksid leida ühise toetuse need innovatsiooni suunad, mis väärindaksid metsa ja puitu nii, et ka puidukasutusmaht väheneks.⁴¹ Või mis edendaksid hajatootmist varumiskohtade lähedal üle maa. Või mitmekesised metsakasvatusvõtted, mis hajutaksid majandusmetsades häiringutest ja haigustest põhjustatud riske. Kui põhisuunad paremini paika loksuksid, siis ehk lihtsustuksid ka kontsentreeritud suurtööstuse, põlistalude, tööhõive, ruumiplaneerimise ning püha- ja väärispaikadega seotud valikud-. Uut mõõdupuud pakuvad ka IPCC ja IPBESi tänavused aruanded kliimamuutuste, maakasutuse ja elurikkuse kao omavahelistest seostest ning eeldatavatest tagajärgedest inimkonnale. Sellel mõõdupuul on paljud MAKi nääklused naeruväärsed.

Kas hiiemetsa tohib raiuda?

Meie metsapoleemika seletus peaks hõlmama mehhanismi, mis paneb täie aruga metsainimesed riiki ehitades asjalikult arutlema, kas pühapaiku tohib ikka maha raiuda. Pakun variandina psühholoogilist portreed.

Metsast vaadates on keskkonnaministeeriumi Tallinna südalinna peidetud kivimaja nagu orkaani silm. Eemalt ei reeda miski, et hommikuti võtavad seal istet sätitud inimesed, kelle ainus rahulik lause suudab saata või jätta saatmata ahjudesse ruutkilomeetrite viisi metsa. Kelle kirjutatud elektronkirjake või allkiri otsustab, millised linnud saavad tänavu pojad üles kasvatada või millise sünniaastaga puid suunduvad jahtima harvesterid. Majja sisenedes tekib veider nihestatus tulekuajast ja -kohast. Käin seal ainult sellepärast, et tean: ükskõik, mida teadlane välja ei uuri või ülikoolis ei õpeta – ministeeriumi juhtimispulti jõuab signaal ainult isiku kaudu, kes usaldab siseneda, teades, et kohe läheb tal pilt ikkagi nihkesse ja heli liigub tont teab kuidas.

Kusagil selles nihestatuses sõidabki harvester pühapaika, just nagu kurikuulsas riigi 100. aastapäeva kontserdi videos. Kultuuriveidrus ei seisne siin ainult MAKi koosolekutes, vaid faktis, et teemapüstitus püsib samasugusena juba aastaid.⁴² Nii et ühel järgmisel koosolekul – kui järjekordne hiis on keset õitseaega raiutud ja videot ühismeedias mõne päevaga üle 60 000 korra (!) vaadatud⁴³ – ei vaevunud riigiehitajad juhtumit isegi mainima, küll aga pühendusid kirglikult näiteks küsimusele, kes keda tohib koosolekul pildistada (MAK, 17. VI 2019). Paar koosolijat kooskõlastasid sosinal hiieraiega seotud pöördumist riigiasutustele – nende esindajad istusid samal ajal mõne meetri kaugusel. Absurdina mõistsid kõik sedagi, et ametnikelt pöördumisele sisulist vastust ei tule ning kuu aja pärast on laastatud hoopis järgmised püha- või muinsuspaigad ning ühismeedias on neidki vaadatud, vihastatud, muretsetud ja vaieldud veel kümneid tuhandeid kordi (nt^44,45).

Niisugused koosolekud on sotsiaalpsühholoogiliselt põnevad, aga kokkuleppeprotsess seisab. Olukorda tasub võrrelda lendorava kaitse vaidlustega metsapoleemika hakul. Ka tookord, minister Marko Pomerantsi ajal, jõudsid petitsioonid riigikokku, peeti tuliseid koosolekuid ja üllitati kirglik dokumentaalfilmgi. Erinevus seisnes riigi ja huvigruppide eesmärgistatud koostöös. Eeskätt: ministeerium seadustas juba tüliaastal lendoravale täiendavad püsielupaigad (Looduskaitse Selts tunnustas seda aasta keskkonnateona)⁴⁶ ja RMK oli hakanud veelgi varem (2014) planeerima loomakesele majandusmetsades liikumiskoridore. 2018. aastal jõuti riigiasutuste ja vabaühenduste koostöös koguni piirkonna metsade spetsiaalse hooldamiseni. Ja mis juhtus – esimest korda aastakümnete jooksul sedastati tänavu lendorava asurkonna mõningane toibumine.⁴⁷ Tulemuse tõi eesmärk, arusaam vajalikest sammudest ja koostöötahe.

Neid asju MAKi protsessis ei paista ja huvigruppide ühistegevus on minu hinnangul kolme aasta jooksul hoopis vähenenud.

Mõni idealist usub ehk tänini, et mis see metsa asjus kokku leppimine siis ära ei ole – kõik ju kenad inimesed. See usk eksitab. Psühholoogiauuringud näitavad, et keskkonnahoolimatus kipub seostuma teatud inimomadustega, millega kaasneb veel näiteks soodumus saavutada oma eesmärke teiste arvel ja eitada ebamugavaid teadmisi.⁴⁸ Pingeleevendus paistab eeldavat eetilise platvormi taastamist metsanduses, mille taset saab muu hulgas mõõta pühapaikade austamise kaudu.

Kaks lõppu

Nende kolme aasta järel seisan oma kokku­võtte ees inimese ja kodanikuna päris vaikselt. Pillata oma loodus käest maha on minu meelest riigi pärispatt.

Terasemalt vaadates näen, et keskse lahinguvälja poole on hakanud liikuma uued jõud, mis metsi veel otseselt ei mõjuta, moraali aga küll. Näiteks riigikohtunik Eerik Kergandberg tõstatas talvel ettevaatlikult küsimuse metsast kui põhiõigusest.⁴⁹ Film „Eia jõulud Tondikakul“ annab lastele metsaomaniku esmase moraalikoodeksi õppida tundma oma metsa väärtusi. Rainer Kuuba pakub päriselulist edasijõudnukoolitust looduslähedastele väikemetsaomanikele.⁵⁰ Makromajanduses tegi Indrek Neivelt esimesena ukse lahti visioonile, mille abil püütaks viia tarbimine uuesti looduskeskkonna võimaluste piiresse.⁵¹ Raul Kirjaneni firma alustas Imaverre puidu kõrgtehnoloogilise fraktsioneerimise demotehase rajamist. Ettevõtlusnõustajad hakkasid avalikult rääkima üleminekust egokapitalismist ökokapitalismile.⁵² Ja Arvo Pärdi keskus ehitati nii, et puud võeti eesti rahva sekka.⁵³

Neljanda aasta märksõnaks saab „mine tea“.

Asko Lõhmus,„Mida on näidanud aasta metsapoleemikat“

Asko Lõhmus,„Metsapoleemika teine aasta: rägastiku võim“

Asko Lõhmus,„Metsapoleemika neljas aasta: aeg rääkida riigist“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika viiendal aastal tehti mets puust ja punaseks“

1 Marku Lamp, Mets ei lõppe otsa. – Postimees 7. III 2017.

2 Asko Lõhmus, Mida on näidanud aasta metsapoleemikat. – Sirp 1. IX 2017.

3 Asko Lõhmus, Metsapoleemika teine aasta: rägastiku võim. – Sirp 14. IX 2018.

4 https://www.keskkonnaagentuur.ee/et/lulucf-teavitusseminar-2019

5 Enn Pärt, Raiestsenaariumid ja metsavaru muutused 100 aastaks. Keskkonnaagentuur.

6 Madis Raudsaar, Puidubilanss: ülevaade puidukasutuse mahtudest 2017. Keskkonnaagentuur.

7 Mari Kartau, Metsasõdalastele kuluks ära asjatundlik suhtenõustamine. – Maaleht 25. IV 2019.

8 Mikita kutsub üles avalikustama metsamüügi infot. – Eesti Ekspress 8. III 2017.

9 Lennart Ruuda, Kirjanik Mikita müüs põlismetsa ärimeestele: mul ei olnud sellega emotsionaalset sidet. – Postimees 14. XII 2018.

10 Turu-uuringute AS, Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring: august 2018.

11 Kaido Kama, Mis saab metsast pärast valimisi? – Postimees 1. II 2019.

12 Kaido Kama, Kuidas valida, kui mets on kallis? – Postimees 22. II 2019.

13 Anette Parksepp, Keskkonnaminister jäätmemajandusest: minul on selg vastu seina. – Eesti Päevaleht 10. V 2019.

14 Martin Luiga, Raierahu debatis kvaliteetse aruteluta tulemust ei saa. – ERR/Arvamus 2. V 2019.

15 Ain Alvela, Keskkonnaministri vastused raierahu teemadel – koostamisel olev arengukava otsustab kõik. – Maaleht 31. VII 2019.

16 Ülevaade metsaökosüsteemi seisundi indikaatoritest. Keskkonnaagentuuri pressiteade, 4. VII 2019.

17 Reet Pärgma, Eesti Energia häda hüüdis tulles juba eemalt. – Postimees 5. VI 2019.

18 Tuul Sepp, Kajar Köster, Rainer Küngas, Kust sa tead, et kliima soojeneb? – Riigikogu Toimetised, 38: 221–230, 2018.

19 Siiri Liiva, Keskkonnaühendused andsid puiduenergia toetusskeemi Euroopa Kohtusse. – Ärileht 5. III 2019.

20 Siim Kuresoo, Puidu masspõletamine ei ole lahendus põlevkivikriisile. – Postimees 24. VI 2019.

21 Jõujaamade ühing ja taastuvenergia koda: Eesti Energia kateldes puidu põletamise suurendamine tõstab kaugkütte hind kogu Eestis. – Ärileht 5. VI 2019.

22 Taavi Aas, Eemaldame Narva jaamadele seatud kunstlikud piirangud. – Ärileht 13. VI 2019.

23 Raivo Vetik, Kuidas Eesti poliitika töötab? Metateoreetiliste eelduste roll poliitikas. – Acta Politica Estica 8: 57–84, 2017.

24 Linda Kaljundi, Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul. – Vikerkaar 2019, nr 9.

25 Lauri Laanisto, Teadus valimisprogrammides. – Sirp 15. II 2019.

26 Siim Kiisler, Metsanduse arengukavast peab saama ühiskondlik kokkulepe. – Postimees 12. III 2019.

27 Marek Strandberg, Kuidas seletada delfiinide s..a tähendust mistahes ministrile? – Postimees 21. IV 2019.

28 Hans Väre, President Kersti Kaljulaid: kliimamuutus on aeglane massihävitusrelv, Eesti peab tegema möödahüppe. – Sakala 15 VI 2019.

29 Jüri Saar, Kui riik tahab tõesti kõike reguleerida, võtku siis kogu Eesti püha maana kaitse alla. – Eesti Päevaleht 29. VI 2019.

30 Tiina Jaakson, Rohkem kui 1000 inimest üle Eesti istutas reedel ligi 45 000 puud. – ERR/Uudised 17. V 2019.

31 Patrik Sörqvist, Linda Langeborg, Why people harm the environment although they try to treat it well: an evolutionary-cognitive perspective on climate compensation. – Frontiers in Psychology, 10: 348.

32 Simon L. Lewis jt, Restoring natural forests is the best way to remove atmospheric carbon. – Nature 568: 25–28.

33 Anette Parksepp, Metsasõja lõpp? Metsanduse arengukava arvestab ka seenekorviga tädi Maali arvamust. – Eesti Päevaleht 27. II 2019.

34 Kristiina Viiron, Metsanduse huvirühmad on rääkinud: mõnes asjas lepiti kokku, et nendes ollakse eri meelt. – Maaleht 27. VI 2019.

35 Asko Lõhmus, Metsandus rebeneb neljaks. – Postimees 7. VI 2019.

36 Kristiina Viiron, Erametsaliidu uus juht: praegu tehtav metsanduse arengukava on taandarengukava. – Maaleht 27. VI 2019.

37 Madis Iganõmm, Kas metsa arengu- või maharaiumise kava? – Postimees 14. VI 2019.

38 Tarmo Tüür, Kuus avalikku küsimust keskkonnaministeeriumile. – ERR/Arvamus 20. VI 2019.

39 Kaido Kama, Erametsaliidu arusaam riigimehelikkusest. – Postimees 18. I 2019.

40 Jenny Anderson, Erik Westholm, Closing the future: environmental research and the management of conflicting future value orders. – Science, Technology, & Human Values 44: 237–262.

41 Linda-Mari Väli, Eesti ei sobi Euroopa katlakütjaks. – Äripäev 17. I 2019.

42 Kaido Kama, Marju Kõivupuu ristipuudest: osale ühiskonnast on loodus pelgalt ressurss, mida tuleb tarbida, teiste jaoks aga mitmekihiline väärtus. – Postimees 5. X 2018.

43 Ahto Kaasik, Tavaline lageraie ehk Tapatalgud Aburi hiies. – Virumaa Teataja 27. VI 2019.

44 Mari Määrits, Lageraie Rosma linnamäel nörritab kogukonda. – Lõuna-Eesti Postimees 14. VI 2019.

45 Andres Pulver, Raietööd hiie külje all tõid taas segadust. – Virumaa Teataja 27. VII 2019.

46 Keskkonnaministeerium annab lendoravatele 25 uut püsielupaika. – ERR/Eesti 21. XII 2016.

47 Uuring: lendorava arvukus Eestis näitab väikest kasvu. – ERR/Uudised 27. VII 2019.

48 Samatha K. Stanley jt, The influence of social dominance orientation and right-wing authoritarianism on environmentalism: A five-year cross-lagged analysis. – PLoS ONE 14: e0219067, 2019.

49 Eerik Kergandberg, Mets kui põhiõigus? – Sirp 8. III 2019.

50 Ain Alvela, Rainer Kuuba: kui metsas pole ühtegi kuivanud puud, siis ei ole see terve mets. – Maaleht 25. X 2018.

51 Indrek Neivelt, Eurooplased peaksid tarbimist vähendama. – ERR / Arvamus, 30. VII 2019.

52 Aimar Altosaar, Eestit ei vii edasi halastamatu konkurents, vaid koostöö, usaldus ja kogukondlikkus. – Postimees 6. III 2019.

53 Heili Sibrits, Arvo Pärdi muusika imeline kodu. – Postimees 13. X 2018.