XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses tähendas linnamets metsastatud ala linna sees ja selle piirialadel. Linnametsandus tähendas sel ajal peamiselt metsa majandamist puitmaterjali saamiseks. Vähehaaval hakati metsa siiski käsitlema ka puhkealana ning linnametsanduse mõiste laienes, praegune sisu anti sellele terminile Kanadas ja USAs 1960. ja 1970. aastatel: linna ja selle ümbruse maastik on tervik ja arvesse võetakse nii linnametsad kui ka üksikud puud.

Mõned Sirbi numbrid tagasi kirjutas Andres Levald Eesti linnametsade kitsaskohtadest ning sellest, et keerulised omandisuhted seavad metsad linnas ohtu, uues metsaseaduses ei ole arvestatud linnametsade majandamise eripäraga ning kõige selle tõttu kannatab kogu elukeskkond.¹

Cecil C. Konijnendijk on Kanada Vancouveri Briti Columbia ülikooli professor. Ta on kaua uurinud linnahaljastuse ja metsade osa keskkonnas ning rohealade majandamist. Juttu tuleb siinkohal temaga linnametsade olulisusest kliimamuutustega kohanemisel, linnametsade majandamise eripäradest ning sellest, et Euroopa on linnametsade arendamise osas pigem tagareas.

Kuidas linnametsandusest Kanadas ja USAs omaette valdkond kujunes? Millised arengusuunad siin välja võib tuua?

Selle termini võttis 1960. aastate keskel ühe oma tudengi projekti kirjeldamiseks kasutusele Toronto ülikooli professor Erik Jorgensen. Projekti keskmes olid Põhja-Ameerika puud, need, mis palistavad tänavaid, avenüüsid ja väljakuid ning pakuvad peale varju ka silmailu ning rikastavad linnapilti. Põhja-Ameerika linnametsandust on arendatud just sellest kontseptsioonist lähtuvalt ning peatähelepanu ongi linna maal asuvatel tänavapuudel. Edaspidi nihkus käsitlus laialdasema, linna katva koguvõrastiku ehk kõigi puude ühe tervikuna nägemise poole ning vaatlema hakati ka seda, milliseid hüvesid tähendavad linnametsad kodanikele ja linnadele.

Eestis edendas ja väärtustas linnametsandust ökoloog professor Viktor Masing² Tartu ülikoolis. Ta kirjutas hulganisti artikleid linnamaastikust ning käsitles selle olulise osana ka metsa.

Juba 1979. aastal kirjutasid klimatoloog Andres Tarand ja metsandusteadlane Jüri Rauk artikli, kus arutlesid selle üle, kas Tallinna ümbrus on linn või mets.³ 1997. aastal korraldas taani teadlane Thomas Randrup⁴ Põhja- ja Baltimaade ühisseminari.

Oled olnud ka Euroopa linnametsanduse tekkimise juures. Kolleegid kutsuvad sind hellitavalt härra Linnametsaks. Palun kirjelda, kuidas see kõik algas ning kuidas mõista ning defineerida linnametsandust praegu.

Linnametsanduse mõiste ja sellega seotud tegevus jõudis Euroopasse Ühendkuningriigi ja Iirimaa kaudu. Laiemalt võttis see suund maad siiski alles 1990. aastate alguses, kui oli piisavalt asjast huvitatud inimesi. 1990. aastate keskel lõid taani teadlased Kjell Nilssoni ja Thomas Randrupi juhtimisel Põhja- ja Baltimaade uurimisvõrgustiku. Mina liitusin selle võrgustiku Taani haruga pärast doktorikraadi kaitsmist 1999. aastal ning koos taotlesime vahendeid Euroopa teadusvõrgustikke rahastavast fondist, et kutsuda kokku üleeuroopaline võrgustik. See õnnestus ning projekt „Linnametsad ja -puud“ („Urban Forests and Trees“, Cost Action E12) oli üks esimesi omalaadseid. Sellele järgnes palju uusi algatusi, näiteks ajakiri Urban Forestry & Urban Greening (’linnametsandus ja linnarohelus’). 1998. aastal panime aluse ka linnametsanduse Euroopa foorumile.

Praegu ilmselt nõustuvad paljud kolleegid, et linnametsandus on lai valdkond, mis hõlmab kõikide linna ja linlike alade metsade, puude ja muu roheluse planeerimist, hooldust ja majandamist.

Kuhu liigutakse linnametsanduse vallas Euroopas? Ulatuslikke uuringuid tehakse Saksamaal, Taanis, Rootsis, kuid ka mujal. Kas uurimissuunad ja lähenemised erinevad või on hoopiski sarnased?

Viimastel aastatel on märgata selle valdkonna hüppelist arengut ja õitsengut Euroopas ning Põhja-Ameerikas, kuid ka maailma teisteski nurkades. Üsna palju head materjali on selle kohta, kuidas puud keerulistes linnatingimustes ellu jäävad, mida kasvamiseks vajavad, kuidas rajada linna kõrghaljastus ning seda paremini hooldada. Päris palju pööratakse tähelepanu linnametsade ja -puude kasutegurile ehk sellele, miks linnakeskkonnas üldse sellise asja peale ruumi kulutada, räägitakse linnametsade ökosüsteemi teenustest. Mõnedes uuringutes vaadatakse lähemalt selliseid keskkonnaaspekte nagu õhusaaste vähendamine ning linna ventileerimine ning jahutamine. Euroopas on tehtud palju tugevaid uurimusi linnametsade kultuurilise ja sotsiaalse mõju ning parema tervise tagamise kohta. Mu Põhja-Ameerika kolleegid ütlevad tihti, et neid inspireerib Euroopa uuringute teema- ja probleemipüstitus. Mõnes riigis tehakse endiselt väga selget vahet nendel uurijatel, kes vaatlevad üksikpuid, ja neil, kes lähenevad metsale kui ökosüsteemile. Paljud, sealhulgas ka mina, on huvitatud mõlemast mõõtkavast ning uurivad linnametsi kui linnamaastiku ökosüsteemi.

Nüüdisaegne linnametsandus on ühest küljest küll üsna lai uurimisvaldkond, kuid teemade käsitlemisel ollakse palju põhjalikumad kui enne. Tegeldakse linnaloodusega, puude, põõsaste ja rohttaimedega kogu selle mitmekesisuses. Väga tugevalt on uurimustes esile kerkinud sotsiaalne mõõde, linnaelanike, linna ja looduse suhe. Praegu teatakse juba paremini, et haljastus ja rohelus mõjutavad mitmeti inimese tervist ja heaolu.

Mainisid juba ka ökosüsteemi teenuseid. Sellest on palju räägitud, et linnametsad ja linna loodusmaastik parandavad linna eluolu. Seda on uuritud just ökosüsteemi teenuste vaatenurgast ehk vaadeldud võimalusi, mida linnaloodus meile pakub ning millest me ilma jääksime, kui linnas loodust, sh metsi poleks. Millised suunad saab selles osas välja tuua, mis on praegu oluline?

Jah, uuringutes on kasvanud just n-ö ökosüsteemi teenustest lähtuv vaatenurk. Uuritakse, kui olulised puud ja mets on. Võtame näiteks kliimamuutused ja nende tagajärgede ennetamine ning leevendamine. Linnametsad on olulised kliimamuutustega kohanevate linnade kavandamisel, näiteks tulvavee ärajuhtimise ja immutamise, õhu jahutamise jms planeerimisel. Linnametsade mõju tervisele on praeguseks palju paremini uuritud ning tõestatud, et inimesed, kes elavad metsa, pargi või mõne muu haljastatud platsi või väljaku lähedal, on mentaalselt ja füüsiliselt tervemad. Meil on siiski vaja veel palju rohkem uurida metsade toimemehhanismi: nimelt tuleb teada, milline linnametsa tüüp või puuliik sobib eriti just linna, mis linnaelanikele paremini mõjub ja miks, milline peaks olema n-ö ideaalne linnamets. Kuna Euroopa rahvastik on immigratsiooni tõttu aina mitmekesisem, siis tuleks teadvustada sedagi, et kultuuriti on metsade ja puude osas väga erinevad eelistused ja taju.

Nagu sa juba mainisid, on linnametsanduse kohta kirjutatud omajagu monograafiaid, avaldatud palju ajakirju ja uurimusi, peetud konverentse ja see kõik jätkub hoogsalt. Kas ja mil määral on seni tehtu aga mõjutanud linnade planeerimist? Kuidas on linnaplaneerijad mahukad uurimused vastu võtnud ning neid rakendada osanud või tahtnud? Kas linnametsi peaks n-ö tavametsaga võrreldes majandama ja hooldama kuidagi teistmoodi? Kas riigiti on siin erinevusi? Kellele peaksid linnametsad õigupoolest kuuluma, kas riigile või omavalitsusele?

Linnametsade teoreetiline käsitlus ja uurimused on üsna tihedalt seotud praktilise tegevusega. Omavalitsused on seda väga tugevalt toetanud ning olnud linnametsadega seotud uuringute juures olulised partnerid. Võrgustikkudesse ja projektidesse oleme ka alati kaasanud praktikuid ja linnaplaneerijaid. Kui see tegemata jätta, siis on lihtne kaotada side päris eluga ning on oht mitte näha, kuidas linnas tegelikult toimetatakse. Siiski, alati saab paremini: uuringu­tulemustes saab veel paremini välja tuua kitsaskohad ning pakkuda välja lahendused, see, mida teeme, võiks järjest rohkem kasutamist leida ja päris eluga kohandatav olla.

Ma olen veendunud, et linnametsi tuleb hooldada ja majandada teistmoodi kui maapiirkonna metsi. Linnas peab siiski suuremat tähelepanu pöörama puhkamisvõimalustele ning silmas pidama metsa linnaelu rikastavat funktsiooni ning kõikvõimalikke linnaelu kaitsmise aspekte. Siiski ei maksa puitmaterjali tootmist sellest valemist päris välja jätta, see on samuti oluline, et säiliks side looduse ja metsaga. Selles küsimuses ollakse riigiti selgelt eri seisukohtadel. Näiteks Soomes ja Saksamaal on väga pikk ja sügav metsanduse traditsioon, mis teeb lihtsamaks ka linnametsade tulundusliku majandamise. Hollandis on see palju valusam teema.

Linnametsade heas seisukorras hoidmiseks on parem, kui neid haldab omavalitsus. Kohalikel on oma paikkonnaga parem side, neil on otsene huvi, et metsal hästi läheks, ning nad esindavad linnaelanike vajadusi ning huve. Ei saa siiski salata, et kindlasti on vaja ka mõningast üleriigilist reguleerimist, et kindlustada linnametsade kaitse ja säästlik majandamine pikema aja jooksul.

Mil määral õpetatakse linnametsade nüüdisaegset käsitlust ülikoolides ning mil määral on selle distsipliini õpetamine üldse levinud?

Üsna vähe on veel selliseid ülikoole, kus oleks linnametsandus eraldi õppekavana programmi võetud. Euroopas tean ainult üht sellist ülikooli Ühendkuningriigis, seal pakutakse vaid linnametsandusele keskendatud õpetust.

Põhja-Ameerikas, vähemalt USAs, on pisut teistmoodi, kuna seal on linnametsandusel pikem traditsioon. Avasime minu n-ö koduülikoolis just linnametsanduse bakalaureuseprogrammi. Siiani on see olnud väga populaarne, võtame vastu umbes 60 tudengit aastas. Lähitulevikus avame ka magistriprogrammi.

Käisin hiljuti Hiinas, kus linnametsanduse õppekava on paljude ülikoolide programmis ning väga paljud plaanivad selle avada. See, et Euroopa on ülikoolihariduse osas pigem tagasihoidlik, vaatamata meie võrgustiku pingutustele, eriti Kopenhaageni ülikoolis, ning pigem tagareas, on üllatav.

Oled tegev võrgustikus, mis on paljuski osalenud ka linnametsanduse tutvustamises ja n-ö ekspordis Hiinasse ning Kagu-Aasia riikidesse. Kui edukas see ettevõtmine on olnud, eriti kui mõelda sellele, et nende piirkondade linlikud asumid arenevad ja kasvavad väga kiiresti? Kas ja mil määral on linnametsandus mõjutanud linnaplaneerijate mõtteviisi just Hiinas?

Hiina on tõesti linnametsanduses uus tegija. Töötame ülikoolis õlg õla kõrval mitme Hiina suure ülikooliga, et arendada välja kõrgetasemeline linnametsanduse õppeprogramm. Paljud noored on viimasel ajal valinud eneseteostuseks ja karjääri ülesehitamiseks just linnametsanduse valdkonna – ja mitte sugugi ainult Hiina riikliku linnade metsastamise programmi pärast. Paljud linnad, suured ja väiksed, on mõistnud, et metsad on kestliku linna vältimatu osa, ning püüavad haljastuse osakaalu suurendada. Hiiglasuurtes linnades, nagu näiteks ka Pekingis, on viimasel kolmel aastal istutatud tuhandeid hektareid metsa. Seetõttu on väga oluline olla Hiina kolleegidega tihedas kontaktis ning töötada koos metsastamispõhimõtete kallal. Tahame ju garanteerida, et istikute, puude istutamise ning metsade majandamise puhul oleksid kvaliteedinõuded ainult väga kõrged.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

1 Andres Levald, Linnamets pole vaid loodusand. – Sirp 24. III 2017.

2 Viktor Masing, Linnahaljastus ökoloogi vaatekohast. – Eesti Loodus 1984, nr 35.

3 Jüri Rauk, Andres Tarand, Kas Nõmme on mets või linn? – Eesti Loodus 1979, nr 4.

4 Seminar peeti Tallinnas detsembris 1997.