Georg Friedrich Händeli oratoorium „Messias” on üks suurepärane ja ajatu teos, mis sobib temaatika poolest igasse aega: esimene osa algab jõuludega, ent edaspidi jõutakse ka lihavõteteni. Teose universaalsus ja aegumatu ilu koos väga konkreetse sõnumiga, mis on puudutanud erinevate epohhide inimesi, on teinud sellest tõelise barokkmuusika hiti. Seda suurem on rõõm, kui dirigendil õnnestub „Messia” järjekordse esituse puhul läheneda sellele värskest vaatepunktist. „Messiast” on umbes 25 versiooni ning aastavahetuse eel oli võimalik kuulda neist üht, dirigent Anssi Mattila oma. Tema visiooni Händeli kuulsaimast teosest aitasid ellu viia Corelli Barokkorkester, kammerkoor Voces Musicales ning solistid Pirjo Püvi, Ivo Posti, Endrik Üksvärav ja Uku Joller.
Juba 1980. aastatest barokkmuusikaga seotud Anssi Mattila võrdles inter­vjuus Klassikaraadiole seda teost maaliga, mis on tolmunud ja pisut tuhmunud ning mida tuleb puhastada, et kõik selle värvid tänapäeva inimestele esile tuua. Mulle tundub, et võrdlus oli selle ettekande puhul väga asjakohane, kuna suur plaan oli tõepoolest värske ja selge, ühe pilguga hoomatav. Mattila valis väga head tempod ja neisse sobivad karakterid, üldpilt oli orkestri puhul kogu aeg väga ilus. Võib-olla ei tulnud selle uuenduskuuri läbi teinud „maali” kõik värvid alati kõige eredamal kujul esile, seda selles mõttes, et keskenduti rohkem üldplaanile kui üksiknootide ja -žestide artikuleerimisele. Siiski oli orkester solistide ja kooriga vaieldamatult ühel lainel, minnes nõtkelt kaasa kõigi meeleolu- ja tempomuutustega ning kujundades ilusaid karaktereid.
Isikupärase ja kvaliteetse esitusega on silma paistnud ka solistid. Minu lemmikuks kujunes Ivo Posti: tema interpretatsiooni iseloomustas emotsioonide lai palett ja armastus iga noodi vastu, kogu detailirikkuse juures ei lasknud ta silmist ka pikka liini. Aarias „Ta oli põlatud” („He was despised”) pani tema sisukas esitus isegi pausid oma elu elama. Samuti oli suurepäraselt esitatud „Aga kes suudab taluda tema tulekupäeva” („But who may abide the day of His coming”), kus kolmel tekstireal pakkus Posti tõelist emotsioonide ja muusikaliste kujundite ilutulestikku. Äärmiselt sugestiivne ja jällegi iga nooti esiletoov oli „Siioni sõnumitooja” („O thou that tellest good tidings to Zion”). Ehk pisut ülepakutud olid mõned baroksed liialdused, kuid 99% Posti esitusest oli väärikas ja läbinisti kõrge vokaalse kvaliteetiga. 
Ülejäänud kolm solisti olid samuti väga heal tasemel. Endrik Üksvärava puhul oli ilmne tema läbitud arengutee solistina, mis väljendus lisaks sünnipäraselt meeldivale tämbrile ka heas vokaaltehnikas. Üksikuid etteheiteid võib teha intoneerimisele kõrgregistris. Kohati jäi mulje, et laulja jätkab tooni parema fookustamise otsinguid. Pirjo Püvi särav tämber oli väga nauditav, esitus intelligentne ja läbimõeldud. Üksikutes numbrites oleksin soovinud rohkem sugestiivsust kui muretust, kuid mõnda aariasse sobis tema esituslaad nagu valatult („Kui armsad on nende sammud”/ „How beautiful are the feet of them”).
Kooril oli orkestrist nõrgem üldplaan, mis kippus killustuma üksikmotiivideks ja polüfoonilisteks liinideks. Kuigi esitus oli vokaalselt kõrge kvaliteediga, hakkas see mõtte hakitus tasapisi häirima. Koor ei esinenud ei raskepäraselt ega ilmetult, kuid liikumine justkui takerdus üksiknootide taha („Siis ilmub Issanda au”/„And the glory of the Lord”), millel ei olnud omakorda ei kaalu ega suurt tähtsust („Sest meile sünnib laps”/„For unto us A Child is born”).
Ja ikkagi oli see suurepärane kontsert, mis oma kestvusele vaatamata (üle kahe tunni) köitis publiku tähelepanu lõpuni ja kandis endas väärikale teosele sobivat vaimsust.