Kapten Uno Lauri Merekultuuri Sihtasutuse eestvõttel on kirjastus Varrak ilmutanud mahuka „Eesti merenduse ajaloo“ I köite. Tegemist on esimese omataolise ülevaateteosega Eesti merendusest.
Briti meresõjaajaloolase ja -teoreetiku Geoffrey Tilli kohaselt on merel neli ajaloolist omadust. Esiteks on meri ressursiallikas, teiseks transpordi meedium, kolmandaks informatsiooni vahetamise ja neljandaks ülemvõimu saavutamise keskkond.1 Kõik need aspektid leiavad uues raamatus käsitlemist: kaubanduslik meresõit, mis on kogu mereasjanduse selgroog; sellega seotud laevaehitus, kartograafia, meresõidu ohutus ja merepääste; mereharidus ning Eesti riigi merenduse korraldus kahe maailmasõja vahel; rannarahva elu ja kalapüük ning meresõjapidamine Läänemerel. Sellist valdkondade loetelu võib moodsas keeles nimetada riigi merendussektoriks või -klastriks. Lisaks leidub raamatus peatükke eriomastest teemadest nagu salapiiritusevedu sõdade vahel, abilaevadest, Eestist pärit baltisaksa maadeavastajatest jne.
Merendusajaloo uurimise seis
Kuna merenduse ajalugu ei kuulu Eesti ajaloouurimise ja -kirjutuse peavoolu, on sellega tegelevaid ajaloolasi käputäis. Seetõttu leidub autorite hulgas nii akadeemilisi ajaloolasi, kes kirjutavad peamiselt esi- ja keskaja teemadel; praktikuid, s.t meremehi, hüdrograafe, geograafe, regionaalmuuseumide teadureid, kelle sulest saab lugeda rannarahva, kalapüügi ja kohalikel merenduse teemadel; aga samuti Eesti merendusajaloo uurimise vanema kahurväe Reet Naberi, Enn Kreemi ja Bruno Pao. Mis kõige rõõmustavam, autorite seas on uuema põlvkonna akadeemilise haridusega merendusele spetsialiseerunud ajaloolased Teele Saar, Arto Oll jt. Vaadates autorite nimekirja tuleb tõdeda, et palju rohkem merenduse ajalooga tegelevaid ajaloolasi või publitsiste olekski Eestist leida keeruline.
Nagu ka sõjaajaloo puhul, annab merendusajaloole lisaväärtust see, kui kirjutaja on (olnud) meremees, sest õiget mere tunnetust pole kirjutuslaua taga või arhiivis tuhnides võimalik omandada. Teisalt tunnistavad mõnedki professionaalsetest ajaloolastest autorid, et kuigi on mingi kindla perioodi spetsialistid, ei ole nad keskendunud merendusele. Autorikollektiivi eripalgelisuse tõttu varieerub raamatu stiil akadeemilise ajalookirjutuse ja publitsistika vahel, mis on ka paratamatu.
Peale ülevaate Eesti merenduse loost näitab raamat kätte merendusajaloo uurimise hetkeseisu. Kuigi enamik teemasid on vähemalt mingil moel kaetud, leidub siiski ka uurimata auke ja sellele viitavad ka mõned autorid ise. Jüri Kivimäe sedastab oma keskaja peatükis, et arhiivides leidub tõenäoliselt palju vähetuntud või hoopis tundmatuid materjale, mis Eesti merendusele valgust võiksid heita.2 Samuti seisab nii mõnegi teema uurimisel tee arhiivi veel ees, kusjuures avastada on õnneks väga palju.
Periodiseerimise puudujäägid
Teos on jaotatud viieks perioodiks: esiajalugu, keskaeg, uusaeg, XIX sajand ja iseseisev Eesti. Sellises tavapärases periodiseerimise viisis peitub ehk ka selle suurim puudujääk. Kuna käsitletavad teemad on hakitud mainitud perioodideks, mis teemade võrdluses ei pruugi kattuda ja mille uurimisseisud on vägagi erinevad, ei moodustu ühestki teemast tervikut. Kuigi traditsiooniline periodiseerimine on sedasorti ülevaate esimesel koostamisel vist paratamatu – kuskilt peab ju alustama – võiks järgmiseks kirjutada kaubalaevanduse, meresõdade, kartograafia, merehariduse, navigatsioonimärgistuse jm alateemade ajalood alates algusest, s.t nende tekkimisest.3 Selline lähenemine annab parema aluse analüüsile ja võimaldab otsida vastuseid militaaržargoonis kasutatavale küsimusele so what? Millised on läbivad jooned, mis on säilinud läbi sajandite ja mis on muutunud koos tehnoloogia arengu ja poliitilise geograafiaga ning kuidas merenduse ajalugu on seotud ja mõjutanud muud Eesti ajalugu ja vastupidi. Need küsimused jäävad uues raamatus paraku vastuseta, kuigi sellist rolli on ilmselt mõeldud kandma raamatu osade alguses olevad autorite mõneleheküljelised saatesõnad. Need jäävad paraku õhukeseks ja kohati suisa arusaamatuks. Vaid Mart Laar oma eessõnas XIX sajandit käsitlevale osale tõdeb merenduse tähtsat osa eesti rahvuslikus ärkamises. Küll aga tekitab see omakorda küsimuse, miks läks 1990. ja 2000. aastatel Eesti merendusega nii nagu läks, kas ja mida me ajaloost õppinud oleme.
Kolm läbivat mõtet
Eesti merenduse ajaloo pusletükke oma peas kokku sobitades jäid siinkirjutajale kumisema kolm läbivat mõtet. Üheks muutumatuks suuruseks alates meresõidu tekkest Läänemerel on geograafia – Eesti asub endiselt Läänemere idarannal ja meie piir Narva jõel on ühtlasi Euroopa tsivilisatsiooni rajaks koos kõigega, mis sellest tuleneb. Liigagi banaalse näite, millist rolli mängivad geograafia ja merendus, andis möödunud koroonakriis, kui Poola sulges oma piirid ning paljud Eestisse teel olnud kaubad ja inimesed jäid Saksa-Poola piirile toppama. Loomulikult andis vastuse Läänemeri: valitsus prahtis laeva, millega maised takistused ületati.
Teiseks, nagu kirjutab admiral James Stavridis4: meri on üks (the sea is one). Merendusajalugu ei saa olla kitsalt Eesti oma, sellesse on juba sisse kirjutatud riigiülesus, regionaalsus, rahvusvahelisus, nagu moodsas ajalookäsitluses rõhutatakse. Eelviidatud Geoffrey Tilli üks neljast mere ajaloolisest omadusest – meri kui informatsiooni vahetamise keskkond – on tõenäoliselt tähtis kogu Eesti ajaloos. Nii viitavad mitmed autorid Eestit hõlmanud Läänemere-ülesele merelisele kultuuriruumile: Eesti ala elanikud olid osa viikingite sõdalaskultuurist, Hansa-aegsest kaubanduskultuurist, ilmasõdade vahelisel ajal ka Läänemerel lokanud salakaubavedajate subkultuurist. Sellised merenduslikud kultuurisidemed ja nende mõju väärivad kindlasti edasist uurimist, teadvustamist ja neist midagi järeldamist.
Kolmandaks: mis on üldse merenduse ajalugu? Traditsioonilist see ongi merekaubanduse, -sõidu, -kaitse, laevaehituse jne ajalugu. Kui eksisteerib merenduse ajalugu, peaks ju olema ka „maanduse“ ajalugu? Ilmselgelt on inimene maismaaloom, Eesti ei ole saar, vaid ’saare moodi poolsaar’ ja seetõttu on mugav näha kõike ikka mätta otsast. Aga kui prooviks vahelduseks ka teistpidi? Ja siit mu küsimus tulevastele merendusajaloolastele: milline on Eesti merenduse mõju kogu Eesti ajaloole? või ümberpöördult: milline oleks Eesti ajalugu ilma merenduseta?5
Plussid ja miinused
Raamatu tugevaks kontseptuaalseks küljeks on kaetud ajaperiood, mis algab sõna otseses mõttes algusest, s.t Läänemere tekkeloost. Kui tavapäraselt käsitletakse Eesti merendust alates XIX sajandist, kui talupojad rohkem ja kaugemale merd sõitma hakkasid, pühendab uus ülevaateteos kakssada esimest lehekülge ajale kuni Liivi sõjani. Ei ole kahtlust, et huvi vanemate aegade merenduse vastu on suurendanud pärast viikingilaevade leidmist Salmel.
Peatükke kaubanduslikust meresõidust, laevaehitusest, reisilaevandusest ja kartograafiast saab vaid kiita. Ka rannarahvast ja kalapüüki puudutavad peatükid on sisukad. Kahjuks jäävad randlus ja kalapüük iseseisvat Eestit käsitlevas osas tagaplaanile ning seda asendab peatükk salapiirituseveost. Tagasihoidlikuks jääb Eesti ala puudutav varasem meresõjapidamise käsitlus, küll aga on Vabadussõjast ja meie mereväest 1918–1940 kirjutanud Arto Oll, kes on üks väheseid Eesti mereväe ajaloole pühendunud uuema põlvkonna ajaloolasi. Ei tea ka siinkirjutaja, et üldse oleks ilmunud Läänemere meresõjapidamise ajalugu alates selle tekkimisest. Kui admiral Hermann Salza lühiülevaade6 kõrvale jätta, seisab Eesti, s.t Läänemere, meresõjapidamise ajaloo kirjutamine veel ees.
Õhuke on ka peatükk merespordist Eestimaal, kuigi selleteemalist publitsistikat on ilmunud küll – jahtklubide ajalood ja Nõukogude ajal ilmunu. Tõsi, Eesti purjespordi ajaloo akadeemiline uurimine seisab veel ees. Samuti jääb lünklikuks käsitlus meie tuletornidest ja navigatsioonimärgistusest, piirdudes paarileheküljelise ülevaatega Kõpu tuletornist ja korraliku ülevaatega meresõiduohutusest XIX sajandil. Rõõmus üllatus oli peatükk Eesti mereõiguse ajaloost iseseisvas Eestis ja Reet Naberi ülevaade riigi mereasjanduse üldisest korraldusest, millega meil on vist tänapäevani probleeme.
Tagasihoidlikuks on jäänud uue merendusajaloo raamatu toimetamine, kuigi eriilmeliste pusletükkide tervikuks toimetamine oligi sellevõrra keerukam. Raamatus esineb sageli kordusi, ja kuigi teemasid vaadeldakse eri nurkade alt, võiks ülevaateteoses selguse mõttes olla üks teema ja periood käsitletud ühes kohas. Nii leiab nõuded mereharidusele iseseisvas Eestis hoopis mereõiguse peatükist (sest need avaldati Riigi Teatajas), ülevaade kogu Eesti purjelaevandusest on samuti merehariduse peatükis jne. Merendusliku oskussõnavara kasutamine on ebaühtlane, mõnes peatükis esineb joonealuseid seletusi, mõnes mitte ja mõnes kohas oleks autor vajanud terminoloogilist abi. Samas tuleb tunnistada, et merendust tundvaid ajaloolasi, kes tunneksid kogu Eesti merenduse ajalugu ja oskaksid ka toimetada, on Eestis väga vähe.
Hea, et ärilistel kaalutlustel ei ole kirjastus viiteaparatuurist loobunud. Paraku on see segasevõitu: sekundaarsetele allikatele on viidatud teksti sees ja primaarsetele joone all, mis teeb allikate jälgimise keerukaks. Siinkirjutaja nõustub Hain Rebasega: „[—] igatepidi tõhusam on endine, olgu siis et „vanamoeline ja saksapärane“ süsteem joonealuste viidetega. Niimoodi, tööriistade ettenäitamisega, pakutakse lugejale võimalust jälgida tööprotsessi ja seda soovi korral ka kontrollida, kui ta vaid viitsib. Kes ei viitsi, hüppab üle. [—] Segamata lugemis-flow’d saab joonealustes viidetes dokumenteerida, polemiseerida, soovitada kas või edasiviivat kirjandust7.“
Suur samm üldises merepimeduses
Uurimisseisust ja kõigist vigadest hoolimata on Eesti merenduse ajaloo puhul tegemist tähtsa toodriga, mis näitab kätte meie merenduse ajaloo professionaalse uurimise ja kirjutamise faarvaatri. Tarmo Soomere kirjutab saatesõnas, et „Eesti merenduse ajalugu“ on suur samm [—] adekvaatse enesepositsioneerimise poole“.8 Üle oma varju pole veel keegi hüpanud ja seda ei peagi häbenema. Aga milline see positsioon siis on? Merenduse ajalugu on tõenäoliselt sama perifeerne teema nagu tänapäeva merendus, millega tegelevad üksikud entusiastid. Eesti merenduse kesist seisu saab põhjendada üldise merepimedusega, mille põhjusteks tuleb pidada heaoluühiskonna pealetungi ja Nõukogude okupatsiooni taaka, kus meri oli paljudele suletud. Kui merenduse selgroo, s.t kaubalaevanduse, taasloomiseks on midagi tehtudki, siis laevad ei kipu meie lipu alla. Paremini on viimastel aastatel läinud merekaitsega, kus kolm vundamenti loovat poliitilist otsust – meremiinide ja laevatõrje rakettide soetamine ja ühe sõjalise laevastiku loomine – on langetatud ja tulemusi võib peagi nägema hakata. Siiski arvan, et riik pole veel täiesti mõistnud oma geopoliitilist asendit ja sellest tulenevat merenduse osatähtsust.
Seda kõike peegeldab ka merenduse ajaloo uurimise seis. On professionaalseid ajaloolasi ja publitsiste, kes kõik uurivad üht või teist suuremat või vähemat killukest, aga kedagi, kes võtaks kokku Eesti merenduse ajaloo ja sellest midagi järeldaks, pole veel välja ilmunud. Edasiminek seegi, et üliõpilased saavad Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis võtta vabaainena „Ülevaate Eesti merenduse ajaloost ning selle allikatest“ (3 EAP), mis toob ehk rohkem noori ajaloolasi merendust uurima.
Kokku võttes on Eesti merenduse ja tema ajaloo uurimise seis sarnane – potentsiaali ja vajadust on rohkem, kui senimaani ära kasutatud.
Kui tuua paralleel sõjaajalooga, peab ka merenduse ajalugu uurima laiuti, sügavuti ja seoses muu teda ümbritseva ajalooga9. Meil on terve hunnik pusletükke, mõni selgem, mõni kahvatum, mõni ka puudu, millest tervikpildi kokkupanemine seisab veel ees.
Ott Laanemets on kaptenleitnant.
1 Geoffrey Till, Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Riigikaitse raamatukogu, 2012.
2 Eesti merenduse ajalugu, lk 148.
3 Vt nt Simon Ekström, Leos Müller, Tomas Nilson (toim), Sjövägen till Sverige. Från 1500-tallet till vara dagar. Universus Academic Press, Malmö 2016, peatükid 1–6.
4 James Stavridis, Sea Power: The History and Geopolitics of the World’s Oceans. Penguin Press, New York 2017, lk 1.
5 Lincoln Paine, The Sea and Civilization. A Maritime History of the World. Atlantic Books, London 2014, lk 4.
6 Hermann Salza, Lühike ülevaade meresõdadest Baltimerel. – Merendus 1933, 6, lk 154–159.
7 Hain Rebas, Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Tartu-Tallinn-Göteborg 2022, lk 26.
8 Eesti merenduse ajalugu, lk 11.
9 Sir Michael Howardi mõttekäigu leiab siit: Kjeld Georg Hilligsøe Hillingsø, Hvorfor militærhistorie? – Militært Tidsskrift 2004, 4, lk 651.
