Aga Liidia Mälksoo polnud kõigest oma ajastu pürgimuste ja saatuste tüüpiline näide, ta on endast ka otseses mõttes märgi maha jätnud ja seetõttu on Liidia Mälksoo tähendus kogu II ilmasõja järgses eesti tekstiilikunstis pretsedenditult hindamatu.
Lastelaste jaoks oli Liidia Mälksoo memm, kelle telgede alla oli hea pesa ehitada ? ehkki hästi ei tohtinud, sest sidusenöörid läksid sassi. Selline memm oli kuuekümnendatel sündinud laste puhul üsna tavaline, vaata et vanaema arhetüüp. Kangaspuudega vanaemade ja tekstiilikunstnike seast tõstab Liidia Mälksoo esile asjaolu, et tal jätkus erialast pühendumust, süstemaatilisust ja analüüsivõimet, suisa teaduslikku järjekindlust olla oma töös nii põhjalik ja ammendav, et temast sai sõjajärgsete aastate ainuke kangakudumise käsiraamatu autor, tekstiilidisaini eeskuju ja nõuandja iga elukutselise ja asjaarmastajast huvilise jaoks.
1945. aastal ilmus Liidia Mälksoo toimetatud ?Kangakudumise käsiraamat? (kordustrükk 1946), mis polnud küll esimene vastav eestikeelne õpik. 1926. aastal oli välja antud soome analoogi alusel koostatud kangakudumise käsiraamat (koostaja Helena Oikkonen, kordustrükk 1929). Aga 1949. aasta trükist ilmunud Liidia Mälksoo ?Tarbe- ja dekoratiivkangad käsitelgedel? (trükiarv 6500) on juba täiesti esimene omasugune raamat, sisaldades üksnes autori algupäraseid juhiseid ja näiteid nii rõiva- kui sisustustekstiilide kudumiseks. Loomulikult on väljaanne varustatud loosungitest kubiseva eessõnaga ja selle epiloogi on poogitud vennasrahvaste stalinistliku käsitöö näiteid. Kuid oma põhiolemuses kannab teos meelsust, mis kasvas Eesti Vabariigi aegses kodukultuuri edendamise vaimustuses, hea maitse ja esteetilise kasvatuse aprioorse ülimuslikkuse usus. Võiks arvata, et nõukogude ideoloogia tingimustes ei olnud koduse käsitöö kõrgpilotaa?il enam mingit arenguruumi. Aga 1973. aastal tuli välja uus Liidia Mälksoo õpik ?Kangakudumine? küllalt suure, kümnetuhandese tiraa?iga ning sellele raamatule järgnes teine trükk juba kolm aastat hiljem veelgi suurema trükiarvuga 15 000.
Peale selle, et need õpikud on siiani tekstiilikunstniku hädavajalik tarkvara, tähendab see, et Kehtna kõrgemas kodumajanduskoolis tudeerinud ning 1. IX 1930 käsitöö- ja kudumisõpetaja kutsetunnistuse omandanud Liidia Mälksoo haridus ja kutsumus kestsid ja kandsid vilja ka totaalselt muutunud ühiskonnas. Silmapaistvat karjääri tegemata või eesti tekstiilikunstitaeva tunnustatud staar olemata langes tema õpetus tänulikku ja ettevalmistatud pinnasesse tuhandete sama põlvkonna naiste näol, kes olid üldjoontes sarnase hariduse ja arusaamadega. Neid naisi oli koolitatud tublideks perenaisteks, emadeks ja kodukultuuri kandjateks, nad teadsid piiri ilu ja ilutsemise vahel ning moodustasid ala hästi tundes muu hulgas tänuväärse publiku tekstiilikunsti tunnustatud tippudele ? terviku seisukohalt päris hädavajaliku püramiidi alumise osa. See teadlik alumine osa hakkas hiljukesi haihtuma koos kaheksakümnendatega, mil Liidia Mälksoo kaasaegsetele antud aeg oli puhtfüüsiliselt ümber saamas.
Millest algab professionaalne tekstiilikunst?
Liidia Mälksoo näide tõstatab muu hulgas küsimuse, kus üldse on meie professionaalse tekstiilikunsti ? või ehk oleks õigem öelda tekstiilidisaini ? algus. Erinevalt näiteks keraamikast, klaasi- või nahakunstist, kus me saame omamaise professionaalsuse lätetest rääkida seoses riigi kunsttööstuskooliga, ei ole asi tekstiili puhul nii lihtne. Kangakudumist tundis sada aastat tagasi rohkemal või vähemal määral iga naine. Ent ehkki tarbetekstiili kudumine kodus oli Eestis tavaline, peeti omariikluse tingimustes sellelaadsete teadmiste ja oskuste täiendamist riiklikul toel üldise kultuuristumise oluliseks tingimuseks. Või kuidas muidu seletada Kodumajanduskoja ? selle üks 50 saadikust oli ka tollane Särevere kodumajanduskooli õpetaja ja Türi naisseltsi abiesinaine Liidia Mälksoo ? loomist ja laialdast perenaiste kursuste võrku, rääkimata ohtratest kodumajanduskoolidest, kus kangakudumine ja käsitöö olid kohustuslik õppeaine. Kodu kaunistamine oli oluline teema teel Euroopasse, aga see tee oli veel üsna pikk käia.
Särevere kooli õpetajana taotles Liidia Mälksoo põllutööministeeriumist stipendiumi Soome sõiduks enesetäiendamise eesmärgil. Pärast kolme kuud Hämeenlinna Wetterhoffi koolis (jaanuarist märtsini 1935), mis tegutseb edukalt tänapäevani, oli Mälksoo tolle kooli varustusest ja soome tekstiilikunsti eesrindlikkusest nii lummatud, et asus innukalt õpetama uusi tehnikaid ning looma kavandeid, mille teostajaks said tema õpilased. 1935. aasta Tartu põllumajandusnäitusel osalenud Särevere õpilastööde eest määrati Liidia Mälksoole riigivanema rahaline eripreemia. Küllap oli see aasta oma energiseeriva Soome reisiga kunstnikule tõelise professionaalse eneseavastuse alguseks. Muuhulgas hakkas ta tegema kaastööd naisteajakirjadele, esinema raadios ja võttis samal aastal osa RaKü näitusest Tallinnas. Tulid ka sisustustekstiilide toekad tellimused nii asutustelt kui eraisikutelt.
Lähtudes tunnustusest, mis Liidia Mälksoole osaks sai, võiks eeldada, et nüüd oli tal põhjust tunda end professionaalse tarbekunstniku ja täisväärtusliku loojana. Ometi on Tartu kunstimuuseumi omaaegne direktor Voldemar Erm kirja pannud mälestused, mille järgi hea perekonnasõbra Anton Starkopfi tellimusi täites ja nende eest vanameistri kujusid tasuks saades tundis Liidia end pidevalt kujurile võlgu jäävat. Ennast gümnaasiumist peale iseseisvalt koolitanud ja tühja kõhu arvelt kõrgema hariduse poole püüelnud uhke ja visa hingega naise ülemäärasele respektile päriskunsti suhtes, võrreldes ta enese disaineriandega, lisandus tõeline surutis aga alles nõukogude re?iimis, kus talle ei leidunud enam väärilist tööd. Liidia Mälksoo karjäär piirdus pärast sõda Tartu kunstikombinaadi kuduja lihtsa ametiga. Aeg ja olud ahistasid sirgeselgset vaimu, kõigele lisaks oli tema ülemusel tekstiilikunstnik Anita Laigol seljataga ka seda päris Pallase kooli. See oli Liidia Mälksoole kibe pill: self-made-lady?na ei olnud tal enesel olnud Pallase jaoks julgust ega ilmselt ka mitte tegelikku võimalust. Kas see asjaolu teeb temast vähem professionaalse kangadisaineri? Vaevalt küll, sest ka Kehtnas õpetati käsitöö ja kudumise osakonnas joonistamist, kunstiajalugu, stiiliõpetust, kompositsiooni, aga samuti näiteks kodumajandusteadust ? mis see viimane täpselt on, me ei tea, aga pole mingit põhjust arvata, et see polnud tõsiseltvõetav õpetus.
Veel nõukogude aastatel säilisid Mälksool erialased sidemed oma Soome õpetajaga Ester Ax?iga, rääkimata sellest, et ta pidas kalliks oma väheseid eesti sõpru kunstnike ja tarbekunstnike seas. Ta oma sõnutsi jätkus võimaluste piires loominguline töö, milles püüdis kasutada uusi materjale, tehnikaid ja kompositsiooniprintsiipe. Tema lihtsa ja selge joonega vaip, mille kohta Mälksoo rivaal Anita Laigo Ermi kirja pandud mälestuste põhjal oli öelnud, et ärgu sellist enam tehku, esindas eesti tarbekunsti Helsingi näitusel 1960. aastal ja sai soomlastelt kiita. Hiljem omandas vaiba Tallinna kunstimuuseum. See oli selline praktiline töövõit, mille üle Liidia ? peale oma tublide laste ja lastelaste ? võis arvatavasti kõige uhkem olla.
?Kui Liidia Mälksoo raamat poleks ilmunud, siis traditsioon poleks nõukogude ajal ellu jäänud,? ütles 1998. aastal trükki jõudnud ?Kangakudumise? autor professor Mare Kelpman. Maailm on ajas tohutult muutunud ja me ei saa iialgi teada, milline oleks tekstiilikunsti traditsiooni hetkeseis, kui nõukogude aega poleks olnudki.
Tänan Tiiu Koklat.